26 veebruar 2015

Daphne Du Maurier "Rebecca"

361 lehekülge
Kirjastus Varrak
Daphne du Maurier' tõenäoliselt kõige kuulsam romaan «Rebecca» on raamat saladusest ja kirest, reetmisest, armastusest ja mõisast nimega Manderley. Noorel proua de Winteril, kes saabub mõisa, tuleb silmitsi seista mälestustega esimesest proua de Winterist, veetlevast Rebeccast, majapidajanna proua Danversi fanaatilise truudusega eelmisele perenaisele, oma mehe rusuva vaikimisega ning tundega, et ka Manderley ise ei taha teda omaks võtta.

Mõnda aega tagasi lugesin raamatut „New Girl“, mis on põhimõtteliselt tänapäeva „Rebecca“. Ma ei mäleta enam täpselt, mis selles tänapäevases versioonis toimus, aga väga ähmaselt tuli olukord tuttav ette küll. Tänu sellele uusversioonile sain teada, et selline raamat nagu „Rebecca“ üldse eksisteeribki. Tahtmine seda lugeda tuli kohe, aga alles nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem (kuidas alles aeg lendab), otsustasin asja lõpuks käsile võtta. Nüüd sain kaks kärbest ühe hoobiga löödud – olen seda juba ammu lugeda tahtnud ja lisaks on see mu 40 lugemist vajava raamatu hulgas.

Üldiselt mulle meeldis, kuigi algus näis pisut venivat. Olen tähele pannud, et paljud raamatud, mille sissejuhatus väga venib,  jäävad mu riiulile palju pikemaks ajaks kui need, mille puhul tegevus kohe algab. Minu jaoks on sellest aeglasest algusest nii tüütu üle minna, muudkui loe ja loe, aga tegevus ikka veel pihta ei hakka. Muudkui üks meenutamine ja tänavate ja telliste kirjeldamised ja… oeh. Tavaliselt loen ma need siiski lõpuni ja jõuan põnevamate osadeni (mõnikord ei tulegi põnevamat osa), aga sageli ma lihtsalt ei suuda.

„Rebecca“ algus päris nii aeglaselt ei veninud, sest kokkuvõttes sain selle raamatu paari-kolme õhtuga läbi ja see on päris hea tulemus. Minu jaoks läks raamat alles siis käima, kui peategelane, kelle nime kordagi ei mainita, jõudis alles Manderley’sse. Sealt edasi olin oma sõiduvees ja lugesin selle põhimõtteliselt ühe korraga läbi. Põnevaks läks lõpuks.

Raamat kulmineerus sellega, kui nimetu peategelane sai teada oma abikaasa eemaloleva hoiaku põhjuse, alles siis läks pidu lahti. Selles mõttes pidu, et raamatu viimastele lehekülgedele oli pressitud teose kõige aktiivsem pool. Tegevus läheb lausa nii intensiivseks, et hoiab lugejat kuni viimaste sõnadeni täiesti pinevil ja lõpp on ka selline hollywoodilik.

Mis mulle selle raamatu juures eriti meeldis, oli see, et kui sellest aeglasest/igavast osast juba mööda minna, hakkab pihta nii öelda nuputamise periood – kes, kus, miks ja millal? Põnevust on täiesti lõpuni välja.


See teeb siis nüüd juba kaks raamatut minu suurest väljakutsest. Kaks raamatut ja kaks kuud. Haha. Jõuan ma jah ühe aastaga need läbi loetud. Aga asi peab pingevaba olema, seetõttu jätkan ikka samas tempos. Ahjaa, muide - 40 raamatut on kerge alavääristamine, sest paljud raamatud minu nimekirjas, nagu välja tuleb, on hoopis mitmeosalised ja sugugi mitte salededad poisid. 

21 veebruar 2015

Tammara Webber "Lihtne"

312 lehekülge
Kirjastus Pegasus
Hingasin sügavalt sisse ja hästi aeglaselt välja, enne kui ringi pöörasin. Seal seisis Lucas. Tema pilk oli läbitungiv, ei löönud hetkekski kõhklema ja mu süda hakkas ta vaikselt uuriva pilgu all vasardama.
Ma ei mäletanud, millal ma viimati tundsin nii ürgset ja puhast iha.
Ta ei tundnud seda noormeest, kellest sai tema päästja. Ta polnud teda kunagi tähele pannud, ja nüüd oli ta kõikjal. Nende vastastikune tõmme oli võimas tunne. Ometi ähvardas minevik, millest ülesaamiseks oli poiss nii palju vaeva näinud, ja tulevik, millele tüdrukul olid nii suured lootused, neid teineteisest lahti rebida. Ainult koos suudavad nad vastu panna piinadele ja süütundele, seista silmitsi tõega – ning avastada armastuse ootamatu vägi.
„Lihtne” on lugu tüdruku heitlustest selle nimel, et leida taas kaotatud usaldus, avastada endas sisemine jõud ründajale vastu astuda ning tunnistada rahulolu, mida pakub saladusliku poisi embus.

„Lihtne“ on esimene osa triloogiast, aga ma pean ütlema, et see on eraldiseisva raamatuna ka väga hästi loetav. Ma ei tea, kas ma üldse soovingi teisi osasid kätte võtta, sest minu arvates sai raamat ilusa ja lihtsa lõpu. Kardetavasti on teine osa mingi draama üles kiskumine ja nojah, kas seda on siis vaja? Muidugi võin ma eksida ja juhtub hoopis vastupidine lugu ning teine osa on  midagi väga lahedat. Kolmas osa olevat aga üldse teiste tegeleastega ja seda võib täiesti eraldiseisva raamatuna lugeda, nii on vähemlalt autor ise öelnud.

Mis ma siis öelda oskan? Oma lihtsuses oli „Lihtne“ väga hea raamat. Seda oli ülikerge lugeda ja ma pean seda väga heaks ühe õhtu raamatuks. Tugev tegevusliin oli sellel olemas, kirjutatud küll väga lihtsakoeliselt, aga ausalt öeldes ei tahakski ma sellisest õhturaamatust mingeid detailseid kirjeldusi saada. Võtad kätte ja loed. Nii lihtne see ongi.
Sõna „lihtne“ on selle teose kirjeldamise puhul üks parasiitsõna küll, aga raamatu nimi ju ise aiatb sellele kaasa... :)

Küll aga ei saa öelda, et lihtne oleks teema, mille ümber raamatu lõpp tiirleb. See on valus, vastik ja ma vihkan inimesi, kes sellised on. Sellele ei ole mitte mingit õigustust, aga kahjuks on ühiskond selle suhtes veel liiga leebe. Ma ei taha öelda, mis teema see selline on, sest see annaks raamatu sisust liiga palju ära, aga just see teema andis antud raamatule sügavust. Ilma selleta poleks sellel teosel sugugi nii palju iseloomu olnud nagu tal lõppude lõpuks oli. Valus, aga vajalik on aeg-ajalt inimestele meelde tuletada, millises maailmas me õigupoolest elame.

Mõne raamatu puhul oskan ma tuua välja eraldi näited, mis meeldis ja mis mitte. Selle raamatu puhul ei oska. Ma ei teagi miks, sest puhas kuld see raamat nüüd küll ei olnud, aga ilmselt on see lihtsalt nii sujuvalt ja lihtsalt kirjutatud, et see annab hea terviku. Nokkida nagu ei oskaksi eriti. Jah, see oli küll põhjalik naistekas, see võiks ühelt poolt justkui miinuseks olla, aga see ei olnud ilane naistekas (eriti), seega see on teiselt poolt plussiks. Ah, ma ei tea. Võib-olla mulle eile lihtsalt istus selline raamat, mõnel teisel päeval võib-olla ei istuks.

18 veebruar 2015

Sylvia Day "Alasti"

ALASTI. CROSSFIRE SEERIA ESIMENE RAAMAT pilt
320 lehekülge
Helios kirjastus
Gideon Cross tuli mu ellu nagu välgusähvatus öises taevas...
Ta oli ilus ja geniaalne, okkaline ja kiirgavalt kuum. Mind tõmbas tema poole nagu ei miski muu minu varasemas elus. Ma ihalesin iga tema puudutuse järele, isegi teades, et see muudaks mind nõrgemaks. Mu hing oli haavatud ja tema tulek avas mõrad minus nii kergelt..
Gideon teadis. Tal tuli võidelda enda deemonitega. Meist oleksid saanud peeglid, näidates vastastikku oma kõige isiklikumaid haavu...ja ihasid.
Tema armastuse köidikud muutsid mind, samal ajal kui ma lootsin, et meie minevike paine meid ei lahutaks...

Crossfire seeria esimene raamat. Seeeeria… Praegu on eesti keeles vist neli raamatut? Ma ei tea täpselt, pole väga tahtmist uuridagi, sest üsna kindlalt ma teisi osasid kätte ei võta. Kui võtan, siis peaks mul ikka eriti igav olema, aga arvestades minu suurt selleaastat väljakutset lugeda läbi 40 „parimat“ raamatut võin olla üsna kindel, et nii igav mul ikka ei hakka.

Palju on seda teost võrreldud kuulsa halli varjundi raamatuga, aga mina jätaks siin võrdusmärgi vahele tõmbamata. Esiteks, varjundite raamat oli hale vari ühest korralikust teosest. Jah, reas olevad sõnad, mis mingil moel raamatu moodustavad, ei tähenda veel, et see loetav on. Teiseks, kuigi tegevusliin algas ja jätkus mõlemas üsna sarnaselt, oli Crossfire seeria raamatus palju rohkem sügavust ja mõtet. Kolmandaks, olen lugenud palju arvustusi stiilis „issand, see Crossfire asi on ikka julmalt hale koopia 50 varjundist“. Ma nimetaks pigem haledaks koopiaks asja, mis ise sai alguse olles „hale koopia“ kiiksuga Twilightist. Võta siis näpust kes siin arvamusliider peaks olema. Üldiselt olen arusaamisel, et raamatumaitsed on ikka erinevad ja neid ei tasu üldse võrreldagi, sest inimesed eelistavad täpselt nii erinevaid raamatuid nagu nad eelistavad kõike muud oma elus erinevalt, aga sellest halli varjundi hullusest pole ma kohe kuidagi aru saanud. Minu silmis on see rämps, jääb rämpsuks ja olen kindel, et kui peaksin kunagi olema selle raamatu „sihtgrupis“ (40-aastane koduperenaine) jääb see minu jaoks ikka rämpsuks. Sorry varjundihullud, aga isiklikult ei tasu seda võtta, see on ainult minu arvamus.

Kui nüüd seda Crossfire seeria esimest raamatut eraldiseisva teosena hinnata, siis ma annaks sellele hästi raskelt teenitud neli punkti kümnest. Nägu ja tegu võib ju olla, aga no ei lähe mulle need rautamise raamatud peale. Kas ei saaks kaks sekundit ilma üksteiseta olla? See pidi mu vahepeal täitsa hulluks ajama. Alles olid koos, viis minutit läheb mööda ja siis juba ohivad, et igatsus ja vajadus on nii suur, sellele järgneb natukene intensiivset eelmängu ja siis nad alustavad kõigega uuesti. Vähemalt 2/3 raamatust oli seda asja täis. Mingid muud sisuliinid olid ka ikka kõrvale poogitud, mis muuseas olid üsna huvitavad ehk siis ma oleks iga kell pigem nendest rohkem lugenud kui järjekordsest… tegevusest.

Kuigi ühes esimese osaga laenutasin ka teise, viin ma tõenäoliselt „Peegelduse“ sama rõõmsalt raamatukokku tagasi. Ma ilmselt ei peaks neid erootilisi romaane enam lugemiseks võtma, sest mulle tõesti, käsi südamel, need ei meeldi. Siiski tore, kui kõigele lugejaskonda leidub ja kõik teised aga andku minna, mina pühin edaspidi käed sellisest žanrist puhtaks.


11 veebruar 2015

Bram Stoker "Dracula"

413 lehekülge
Jonathan Harker saadetakse kaugesse Euroopa nurka kohtuma ühe oma firma kliendiga. Loss on mahajäetud ja krahv väga veider võõrustaja. Kuid noor Jonathan ei oska kahtlustadagi, et ta ise ja talle kõige lähedasemad inimesed satuvad kohutavasse ohtu ja peavad läbi elama jubedusi, mida keegi ei oska isegi ette kujutada. Nüüd peavad nad Dracula leidma ja hävitama, enne kui vampiir nemad hävitab.

Esimene raamat minu väljakutsest on nüüd lõpetatud! Kui ma sellise tempoga jätkan, ei jõua ma pooli raamatuidki läbi lugeda, aga mis parata, alati ju pole nii palju aega, kui sooviks. Minu ideaalne maailm oleks selline, kus saan 8-10 tundi päevas lugeda ja seda sealjuures sellises ruumis, mille seinad ja põrand on maast laeni raamatuid täis. On see vast unistus.. J

Pean tunnistama, et lugesin „Dracula“ esimest 50 lehekülge umbes kuu aega. Järgmised läksid juba libedamalt ja teine pool raamatust oli mul igal vabal hetkel käes. Poleks uskunud, et kõige klassikalisem vampiirikas sellist põnevust pakub.
Ma olen ilmatumal hulgal näinud erinevaid „Dracula“ ekraniseeringuid, isegi kuulsal Van Helsingi tegelaskujul põhineb mitu filmi. Üks asi on telekast vaadata, teine asi on lugeda, erinevused on ikka ilmatuma suured. Õige kogemus ei tule ekraanilt, see tuleb raamatulehtedelt. Ekraniseering on juba kellegi fantaasia järgi voolitud, lugedes saab endale ise maailma luua.

Nalja sai ka. Palju. Kuna raamat on kirjutatud 1897. aastal, siis on juba ette teada, et teaduse poole pealt võib üsna  palju muutunud olla. Kas kujutate ette, neli täiesti tõsiuskset härrasmeest (selle sõna kõige tõsisemas tähenduses) võitlevad vampiiridega, kättpidi kirstude sisse pühitsetud leivapalukesi toppimas, endal küüslauguvanikud kaelas. Siis veel on naisterahvas, kes mingil seletamatul põhjusel verd kaotab, aga mis seal ikka pikalt mõelda - võtame need samad härrasmehed rivisse ja hakkame naisele verd üle kandma. Veregrupid olid tol ajal ju täiesti tundmatu nähtus.
Selliseid vahvaid asjatamisi oli selles loos küllaltki palju ja mulle meeldis see. Just see teadmine, et tegemist on üle 100 aasta vanuse raamatuga (ja veel väga hästi kirjutatud raamatuga), andis loole nii palju ehedust ja värvi juurde.

Raamat on kirjutatud päeviku, kirjade, jm vormis. Kõik peategelased on mingil moel esindatud. Olgu, Dracula ise just päevikut ei pea, seega tema kohta saab lugeda ainult läbi teiste kirjade. Üks vävikas ja minu lemmik tegelane polnud mitte peategelaste hulgast, vaid hoopis ühe doktori hullumajas elav patsient! Just nii. Kuidas ma siis mitte ei armasta tegelast, kes vabal ajal kärbseid ja ämblike sööb? Tema koristamismeetod, kui Mina Harker teda ootamatult haiglasse külastama läks (lõik raamatust, lk 254) on järgmine:
 „Tal oli veider koristamismeetod: ta lihtsalt kugistas kõik karpidesse püütud kärbsed ja ämblikud alla, enne kui jõudsin teda peatada“.


Siinkohal lisan veel paar huvitavat ja tähendusrikast lõiku:

Lehekülg 135 „Me ei õpi ju oma kordaminekutest, vaid eksimustet!“. Seda võib tegelikult raamatu lõppu arvestades ka üsna oomenlikuks pidada.

Lehekülg 317 „…ta värises nagu vesiliiv tõusuaajal“.

Võin lugeda oma esimese nimekirjas oleva raamatu heaks leiuks!