11 veebruar 2015

Bram Stoker "Dracula"

413 lehekülge
Jonathan Harker saadetakse kaugesse Euroopa nurka kohtuma ühe oma firma kliendiga. Loss on mahajäetud ja krahv väga veider võõrustaja. Kuid noor Jonathan ei oska kahtlustadagi, et ta ise ja talle kõige lähedasemad inimesed satuvad kohutavasse ohtu ja peavad läbi elama jubedusi, mida keegi ei oska isegi ette kujutada. Nüüd peavad nad Dracula leidma ja hävitama, enne kui vampiir nemad hävitab.

Esimene raamat minu väljakutsest on nüüd lõpetatud! Kui ma sellise tempoga jätkan, ei jõua ma pooli raamatuidki läbi lugeda, aga mis parata, alati ju pole nii palju aega, kui sooviks. Minu ideaalne maailm oleks selline, kus saan 8-10 tundi päevas lugeda ja seda sealjuures sellises ruumis, mille seinad ja põrand on maast laeni raamatuid täis. On see vast unistus.. J

Pean tunnistama, et lugesin „Dracula“ esimest 50 lehekülge umbes kuu aega. Järgmised läksid juba libedamalt ja teine pool raamatust oli mul igal vabal hetkel käes. Poleks uskunud, et kõige klassikalisem vampiirikas sellist põnevust pakub.
Ma olen ilmatumal hulgal näinud erinevaid „Dracula“ ekraniseeringuid, isegi kuulsal Van Helsingi tegelaskujul põhineb mitu filmi. Üks asi on telekast vaadata, teine asi on lugeda, erinevused on ikka ilmatuma suured. Õige kogemus ei tule ekraanilt, see tuleb raamatulehtedelt. Ekraniseering on juba kellegi fantaasia järgi voolitud, lugedes saab endale ise maailma luua.

Nalja sai ka. Palju. Kuna raamat on kirjutatud 1897. aastal, siis on juba ette teada, et teaduse poole pealt võib üsna  palju muutunud olla. Kas kujutate ette, neli täiesti tõsiuskset härrasmeest (selle sõna kõige tõsisemas tähenduses) võitlevad vampiiridega, kättpidi kirstude sisse pühitsetud leivapalukesi toppimas, endal küüslauguvanikud kaelas. Siis veel on naisterahvas, kes mingil seletamatul põhjusel verd kaotab, aga mis seal ikka pikalt mõelda - võtame need samad härrasmehed rivisse ja hakkame naisele verd üle kandma. Veregrupid olid tol ajal ju täiesti tundmatu nähtus.
Selliseid vahvaid asjatamisi oli selles loos küllaltki palju ja mulle meeldis see. Just see teadmine, et tegemist on üle 100 aasta vanuse raamatuga (ja veel väga hästi kirjutatud raamatuga), andis loole nii palju ehedust ja värvi juurde.

Raamat on kirjutatud päeviku, kirjade, jm vormis. Kõik peategelased on mingil moel esindatud. Olgu, Dracula ise just päevikut ei pea, seega tema kohta saab lugeda ainult läbi teiste kirjade. Üks vävikas ja minu lemmik tegelane polnud mitte peategelaste hulgast, vaid hoopis ühe doktori hullumajas elav patsient! Just nii. Kuidas ma siis mitte ei armasta tegelast, kes vabal ajal kärbseid ja ämblike sööb? Tema koristamismeetod, kui Mina Harker teda ootamatult haiglasse külastama läks (lõik raamatust, lk 254) on järgmine:
 „Tal oli veider koristamismeetod: ta lihtsalt kugistas kõik karpidesse püütud kärbsed ja ämblikud alla, enne kui jõudsin teda peatada“.


Siinkohal lisan veel paar huvitavat ja tähendusrikast lõiku:

Lehekülg 135 „Me ei õpi ju oma kordaminekutest, vaid eksimustet!“. Seda võib tegelikult raamatu lõppu arvestades ka üsna oomenlikuks pidada.

Lehekülg 317 „…ta värises nagu vesiliiv tõusuaajal“.

Võin lugeda oma esimese nimekirjas oleva raamatu heaks leiuks!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar