26 veebruar 2015

Daphne Du Maurier "Rebecca"

361 lehekülge
Kirjastus Varrak
Daphne du Maurier' tõenäoliselt kõige kuulsam romaan «Rebecca» on raamat saladusest ja kirest, reetmisest, armastusest ja mõisast nimega Manderley. Noorel proua de Winteril, kes saabub mõisa, tuleb silmitsi seista mälestustega esimesest proua de Winterist, veetlevast Rebeccast, majapidajanna proua Danversi fanaatilise truudusega eelmisele perenaisele, oma mehe rusuva vaikimisega ning tundega, et ka Manderley ise ei taha teda omaks võtta.

Mõnda aega tagasi lugesin raamatut „New Girl“, mis on põhimõtteliselt tänapäeva „Rebecca“. Ma ei mäleta enam täpselt, mis selles tänapäevases versioonis toimus, aga väga ähmaselt tuli olukord tuttav ette küll. Tänu sellele uusversioonile sain teada, et selline raamat nagu „Rebecca“ üldse eksisteeribki. Tahtmine seda lugeda tuli kohe, aga alles nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem (kuidas alles aeg lendab), otsustasin asja lõpuks käsile võtta. Nüüd sain kaks kärbest ühe hoobiga löödud – olen seda juba ammu lugeda tahtnud ja lisaks on see mu 40 lugemist vajava raamatu hulgas.

Üldiselt mulle meeldis, kuigi algus näis pisut venivat. Olen tähele pannud, et paljud raamatud, mille sissejuhatus väga venib,  jäävad mu riiulile palju pikemaks ajaks kui need, mille puhul tegevus kohe algab. Minu jaoks on sellest aeglasest algusest nii tüütu üle minna, muudkui loe ja loe, aga tegevus ikka veel pihta ei hakka. Muudkui üks meenutamine ja tänavate ja telliste kirjeldamised ja… oeh. Tavaliselt loen ma need siiski lõpuni ja jõuan põnevamate osadeni (mõnikord ei tulegi põnevamat osa), aga sageli ma lihtsalt ei suuda.

„Rebecca“ algus päris nii aeglaselt ei veninud, sest kokkuvõttes sain selle raamatu paari-kolme õhtuga läbi ja see on päris hea tulemus. Minu jaoks läks raamat alles siis käima, kui peategelane, kelle nime kordagi ei mainita, jõudis alles Manderley’sse. Sealt edasi olin oma sõiduvees ja lugesin selle põhimõtteliselt ühe korraga läbi. Põnevaks läks lõpuks.

Raamat kulmineerus sellega, kui nimetu peategelane sai teada oma abikaasa eemaloleva hoiaku põhjuse, alles siis läks pidu lahti. Selles mõttes pidu, et raamatu viimastele lehekülgedele oli pressitud teose kõige aktiivsem pool. Tegevus läheb lausa nii intensiivseks, et hoiab lugejat kuni viimaste sõnadeni täiesti pinevil ja lõpp on ka selline hollywoodilik.

Mis mulle selle raamatu juures eriti meeldis, oli see, et kui sellest aeglasest/igavast osast juba mööda minna, hakkab pihta nii öelda nuputamise periood – kes, kus, miks ja millal? Põnevust on täiesti lõpuni välja.


See teeb siis nüüd juba kaks raamatut minu suurest väljakutsest. Kaks raamatut ja kaks kuud. Haha. Jõuan ma jah ühe aastaga need läbi loetud. Aga asi peab pingevaba olema, seetõttu jätkan ikka samas tempos. Ahjaa, muide - 40 raamatut on kerge alavääristamine, sest paljud raamatud minu nimekirjas, nagu välja tuleb, on hoopis mitmeosalised ja sugugi mitte salededad poisid. 

1 kommentaar: