18 veebruar 2015

Sylvia Day "Alasti"

ALASTI. CROSSFIRE SEERIA ESIMENE RAAMAT pilt
320 lehekülge
Helios kirjastus
Gideon Cross tuli mu ellu nagu välgusähvatus öises taevas...
Ta oli ilus ja geniaalne, okkaline ja kiirgavalt kuum. Mind tõmbas tema poole nagu ei miski muu minu varasemas elus. Ma ihalesin iga tema puudutuse järele, isegi teades, et see muudaks mind nõrgemaks. Mu hing oli haavatud ja tema tulek avas mõrad minus nii kergelt..
Gideon teadis. Tal tuli võidelda enda deemonitega. Meist oleksid saanud peeglid, näidates vastastikku oma kõige isiklikumaid haavu...ja ihasid.
Tema armastuse köidikud muutsid mind, samal ajal kui ma lootsin, et meie minevike paine meid ei lahutaks...

Crossfire seeria esimene raamat. Seeeeria… Praegu on eesti keeles vist neli raamatut? Ma ei tea täpselt, pole väga tahtmist uuridagi, sest üsna kindlalt ma teisi osasid kätte ei võta. Kui võtan, siis peaks mul ikka eriti igav olema, aga arvestades minu suurt selleaastat väljakutset lugeda läbi 40 „parimat“ raamatut võin olla üsna kindel, et nii igav mul ikka ei hakka.

Palju on seda teost võrreldud kuulsa halli varjundi raamatuga, aga mina jätaks siin võrdusmärgi vahele tõmbamata. Esiteks, varjundite raamat oli hale vari ühest korralikust teosest. Jah, reas olevad sõnad, mis mingil moel raamatu moodustavad, ei tähenda veel, et see loetav on. Teiseks, kuigi tegevusliin algas ja jätkus mõlemas üsna sarnaselt, oli Crossfire seeria raamatus palju rohkem sügavust ja mõtet. Kolmandaks, olen lugenud palju arvustusi stiilis „issand, see Crossfire asi on ikka julmalt hale koopia 50 varjundist“. Ma nimetaks pigem haledaks koopiaks asja, mis ise sai alguse olles „hale koopia“ kiiksuga Twilightist. Võta siis näpust kes siin arvamusliider peaks olema. Üldiselt olen arusaamisel, et raamatumaitsed on ikka erinevad ja neid ei tasu üldse võrreldagi, sest inimesed eelistavad täpselt nii erinevaid raamatuid nagu nad eelistavad kõike muud oma elus erinevalt, aga sellest halli varjundi hullusest pole ma kohe kuidagi aru saanud. Minu silmis on see rämps, jääb rämpsuks ja olen kindel, et kui peaksin kunagi olema selle raamatu „sihtgrupis“ (40-aastane koduperenaine) jääb see minu jaoks ikka rämpsuks. Sorry varjundihullud, aga isiklikult ei tasu seda võtta, see on ainult minu arvamus.

Kui nüüd seda Crossfire seeria esimest raamatut eraldiseisva teosena hinnata, siis ma annaks sellele hästi raskelt teenitud neli punkti kümnest. Nägu ja tegu võib ju olla, aga no ei lähe mulle need rautamise raamatud peale. Kas ei saaks kaks sekundit ilma üksteiseta olla? See pidi mu vahepeal täitsa hulluks ajama. Alles olid koos, viis minutit läheb mööda ja siis juba ohivad, et igatsus ja vajadus on nii suur, sellele järgneb natukene intensiivset eelmängu ja siis nad alustavad kõigega uuesti. Vähemalt 2/3 raamatust oli seda asja täis. Mingid muud sisuliinid olid ka ikka kõrvale poogitud, mis muuseas olid üsna huvitavad ehk siis ma oleks iga kell pigem nendest rohkem lugenud kui järjekordsest… tegevusest.

Kuigi ühes esimese osaga laenutasin ka teise, viin ma tõenäoliselt „Peegelduse“ sama rõõmsalt raamatukokku tagasi. Ma ilmselt ei peaks neid erootilisi romaane enam lugemiseks võtma, sest mulle tõesti, käsi südamel, need ei meeldi. Siiski tore, kui kõigele lugejaskonda leidub ja kõik teised aga andku minna, mina pühin edaspidi käed sellisest žanrist puhtaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar