21 veebruar 2015

Tammara Webber "Lihtne"

312 lehekülge
Kirjastus Pegasus
Hingasin sügavalt sisse ja hästi aeglaselt välja, enne kui ringi pöörasin. Seal seisis Lucas. Tema pilk oli läbitungiv, ei löönud hetkekski kõhklema ja mu süda hakkas ta vaikselt uuriva pilgu all vasardama.
Ma ei mäletanud, millal ma viimati tundsin nii ürgset ja puhast iha.
Ta ei tundnud seda noormeest, kellest sai tema päästja. Ta polnud teda kunagi tähele pannud, ja nüüd oli ta kõikjal. Nende vastastikune tõmme oli võimas tunne. Ometi ähvardas minevik, millest ülesaamiseks oli poiss nii palju vaeva näinud, ja tulevik, millele tüdrukul olid nii suured lootused, neid teineteisest lahti rebida. Ainult koos suudavad nad vastu panna piinadele ja süütundele, seista silmitsi tõega – ning avastada armastuse ootamatu vägi.
„Lihtne” on lugu tüdruku heitlustest selle nimel, et leida taas kaotatud usaldus, avastada endas sisemine jõud ründajale vastu astuda ning tunnistada rahulolu, mida pakub saladusliku poisi embus.

„Lihtne“ on esimene osa triloogiast, aga ma pean ütlema, et see on eraldiseisva raamatuna ka väga hästi loetav. Ma ei tea, kas ma üldse soovingi teisi osasid kätte võtta, sest minu arvates sai raamat ilusa ja lihtsa lõpu. Kardetavasti on teine osa mingi draama üles kiskumine ja nojah, kas seda on siis vaja? Muidugi võin ma eksida ja juhtub hoopis vastupidine lugu ning teine osa on  midagi väga lahedat. Kolmas osa olevat aga üldse teiste tegeleastega ja seda võib täiesti eraldiseisva raamatuna lugeda, nii on vähemlalt autor ise öelnud.

Mis ma siis öelda oskan? Oma lihtsuses oli „Lihtne“ väga hea raamat. Seda oli ülikerge lugeda ja ma pean seda väga heaks ühe õhtu raamatuks. Tugev tegevusliin oli sellel olemas, kirjutatud küll väga lihtsakoeliselt, aga ausalt öeldes ei tahakski ma sellisest õhturaamatust mingeid detailseid kirjeldusi saada. Võtad kätte ja loed. Nii lihtne see ongi.
Sõna „lihtne“ on selle teose kirjeldamise puhul üks parasiitsõna küll, aga raamatu nimi ju ise aiatb sellele kaasa... :)

Küll aga ei saa öelda, et lihtne oleks teema, mille ümber raamatu lõpp tiirleb. See on valus, vastik ja ma vihkan inimesi, kes sellised on. Sellele ei ole mitte mingit õigustust, aga kahjuks on ühiskond selle suhtes veel liiga leebe. Ma ei taha öelda, mis teema see selline on, sest see annaks raamatu sisust liiga palju ära, aga just see teema andis antud raamatule sügavust. Ilma selleta poleks sellel teosel sugugi nii palju iseloomu olnud nagu tal lõppude lõpuks oli. Valus, aga vajalik on aeg-ajalt inimestele meelde tuletada, millises maailmas me õigupoolest elame.

Mõne raamatu puhul oskan ma tuua välja eraldi näited, mis meeldis ja mis mitte. Selle raamatu puhul ei oska. Ma ei teagi miks, sest puhas kuld see raamat nüüd küll ei olnud, aga ilmselt on see lihtsalt nii sujuvalt ja lihtsalt kirjutatud, et see annab hea terviku. Nokkida nagu ei oskaksi eriti. Jah, see oli küll põhjalik naistekas, see võiks ühelt poolt justkui miinuseks olla, aga see ei olnud ilane naistekas (eriti), seega see on teiselt poolt plussiks. Ah, ma ei tea. Võib-olla mulle eile lihtsalt istus selline raamat, mõnel teisel päeval võib-olla ei istuks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar