16 märts 2015

Marie Lu "The Young Elites"

355 lehekülge
I am tired of being used, hurt, and cast aside.

Adelina Amouteru is a survivor of the blood fever. A decade ago, the deadly illness swept through her nation. Most of the infected perished, while many of the children who survived were left with strange markings. Adelina’s black hair turned silver, her lashes went pale, and now she has only a jagged scar where her left eye once was. Her cruel father believes she is a malfetto, an abomination, ruining their family’s good name and standing in the way of their fortune. But some of the fever’s survivors are rumored to possess more than just scars—they are believed to have mysterious and powerful gifts, and though their identities remain secret, they have come to be called the Young Elites.

Teren Santoro works for the king. As Leader of the Inquisition Axis, it is his job to seek out the Young Elites, to destroy them before they destroy the nation. He believes the Young Elites to be dangerous and vengeful, but it’s Teren who may possess the darkest secret of all.

Enzo Valenciano is a member of the Dagger Society. This secret sect of Young Elites seeks out others like them before the Inquisition Axis can. But when the Daggers find Adelina, they discover someone with powers like they’ve never seen.

Adelina wants to believe Enzo is on her side, and that Teren is the true enemy. But the lives of these three will collide in unexpected ways, as each fights a very different and personal battle. But of one thing they are all certain: Adelina has abilities that shouldn’t belong in this world. A vengeful blackness in her heart. And a desire to destroy all who dare to cross her.

It is my turn to use. My turn to hurt.

„Legendi“ autorilt on ilmumas uus triloogia „The Young Elites“. Legendi sarjast on senimaani küll ainult üks osa eesti keelde tõlgitud, seega on see ilmselt langenud tõlgime-ainult-ühe-osa-sest-miks-mitte tõve kätte... „The Young Elites“ oli minu arvates juba klass kõrgem, kui „Legend“. Natukene meenutas Trudy Canavani töid, aga tema geniaalsusest jääb veel kõvasti alla.

Kahjuks lugesin seda raamatut juba enam kui nädal tagasi ja pole jõudnud varem sissekannet teha (seda pole minuga kunagi varem veel juhtunud), aga annan endast parima, et meenutada, sest vahepealsel ajal olen lugenud juba  kaks teise sarja raamatut läbi.

Mis igal juhul kajab läbi kogu selle raamatu, on peategelase negatiivne natuur. Vähemalt see üritab kogu aeg kole negatiivne olla, aga tegelikult on aru saada, et see negatiivsus ja halb aura on tekkinud teatud sündmuste tõttu, mis aset leiavad ja noh, vääriti mõitsmisest, kui nii võib öelda. Kui algusest pealt, maast ja madalast on räägitud, et sa oled kole ja paha, kuidas sa siis ise ennast ümber õpetad mõtlema?

Noorteks eliitideks nimetatakse inimesi, kes on varases lapsepõlves läbi põdenud haiguse, mida kutsutakse verepalavikuks ja selle tagajärjel saanud teatud maagilised võimed. Kõik täiskasvanud, kes seda põdesid, surid, lapsed võisid ellu jääda, aga nad ei olnud enam kunagi endised. Enamikel lastel tekkisid haigusest komplikatsioonid ja nad olid elu lõpuni "märgitud" ehk lihtne oli aru saada, kes on haiguse läbi põdenud ja kes mitte. Ühiskonnas on need lapsed põlatud ja tagakiusatud, sest inimesed kardavad nende võimeid. Täielik tagakiusamise põhjus tuleb välja alles poole raamatu pealt, otsad on kõik seotud ja põhjused väga traditsioonilised (nagu sellistel asjadel ikka) - võim.

Igal juhul oli see poolkoletise moodi peategelane meeldivaks vahelduseks ja ma ootan põnevusega, mis teises osas juhtuma hakkab. Kahjuks õnnestus mul kätte võtta selline triloogia, mis on alles valmimisjärgus ehk siis teine osa ilmub paari kuu pärast. Ootamine aga vist väga pikk ei tule, sest kodus on mul umbes sada lugemata raamatut riiulil kannatlikult oma järge ootamas.


Muide, see raamat on 2014. aastal young adult fiction raamatute seast valitud üheks parimaks.  

06 märts 2015

Lauren Oliver "Panic"

404 lehekülge
HarperCollins kirjastus
Panic began as so many things do in Carp, a dead-end town of 12,000 people in the middle of nowhere: because it was summer, and there was nothing else to do.
Heather never thought she would compete in Panic, a legendary game played by graduating seniors, where the stakes are high and the payoff is even higher. She’d never thought of herself as fearless, the kind of person who would fight to stand out. But when she finds something, and someone, to fight for, she will discover that she is braver than she ever thought.
Dodge has never been afraid of Panic. His secret will fuel him, and get him all the way through the game, he’s sure of it. But what he doesn't know is that he’s not the only one with a secret. Everyone has something to play for.
For Heather and Dodge, the game will bring new alliances, unexpected revelations, and the possibility of first love for each of them—and the knowledge that sometimes the very things we fear are those we need the most.

Lauren Oliver kirjutab väga hästi, sellest võib igaüks aru saada. Ma olen praeguseks enamused tema saadaolevad raamatud läbi lugenud ja iga kord veendun ma selles aina enam. See oli hästi kirjutatud raamat ja nagu ikka orginaalkeeles lugedes, andis oma olemuse hästi edasi. Tõlkes läheb muidu alati midagi kaduma.

See oli hea õhtune lugemine, intsensiivne, põnev, ohtlik ja isegi veidi romantiline. Mulle meeldis loo areng ja sündmused üldiselt, aga raamatut käest pannes ei olnud sees sellist tunnet, et jätan enda kauaaegsete heade sõpradega hüvasti. Mõnikord peab pärast mõne eriti hea raamatu lugemist veel pikalt taastuma ja leppima mõttega, et neid tegelasi enam tagasi ei saa. Vot, aga selle raamatuga nii ei olnud. See sai läbi ja kõik. Punkt. Põnev oli ta sellegipoolest, kuigi kindlasti mitte Oliveri parim teos.

Raamat räägib ühe väikelinna elust suvel, kui äsja kooli lõpetanud noored kogunevad osa võtma mängust nimega Paanika. See on ohtlik terve suvi vältel kestev mäng, milles on aastate jooksul elu kaotanud ja halvatuks jäänud mitmed noored.  Sündmused arenevadki põhilist selle mängu taktis, taustaks on nelja peategelase tegevused ja elu üldiselt, armastus ja pettumus, lootused ja jälle pettumused. Nii nagu need asjad väikelinnades ikka käivad. Nimitegelasteks on Dodge ja Heather, kelle silme läbi raamatu tegevus vahelduva eduga käib. Mõlemal on omad põhjused mängust osa võtmiseks, aga ainult üks neist saab võita. Võiks ju eeldada, et see tekitab sõprade vahel paksu verd, aga tegelikult läheb asi üsna vastupideses suunas ja nad leiavad kogu selle segaduse keskel ühise keele.

Ilmselt meeldib see raamat eriti neile, kellele meeldivad „Näljamängud“ ja muud sellised raamatud, kus peateglastel on vaja end pidevalt proovile panna ja oma otsustes ikka ja jälle kahelda.