08 aprill 2015

Michelle Hodkin "Mara Dyer Trilogy"




Etteruttavalt ütlen, et ma pole viimast raamatut veel läbi lugenud, see seisab mul juba mitu nädalat öökapil ja ootab, et ma selle teise poole ka ära lõpetaks.
Nüüd olen ma juba järgmised raamatud kätte võtnud ja see triloogia kipub vaikselt meelest ära minema, seega otsustasin, et vahepeal tuleb sissekanne ära teha. Loen kindlasti kolmanda osa millalgi lõpuni, aga kuna see võib paar nädalat veel viibida, pole ma kindel, kas siis enam esimesi raamatuid eriti selgelt mäletaksin...Praegugi juba vist eriti ei mäleta.

The Unbecoming of Mara Dyer (lehekülgi 456)
Mara Dyer believes life can't get any stranger than waking up in a hospital with no memory of how she got there.
It can.
She believes there must be more to the accident she can't remember that killed her friends and left her strangely unharmed.
There is.
She doesn't believe that after everything she's been through, she can fall in love.
She's wrong.

Esimene raamat oli väga põnev, mulle tõesti, käsi südamel, väga meeldis. Algab päris halvaendeliselt ja lõpeb päris halvaendeliselt, vahepeal on ka üpris sünged toonid. Kõlab nagu hirmus tume raamat, tegelikult nii hull pole, see on kirjutatud „tumedates“ toonides, aga kogu sellele kremplile korralikult kaasa mõeldes pole asi tegelikult üldse nii sünge. Ma võiksin parima tahtmise korral meenutada, mis selles raamatus õigupoolest toimus, aga ma ei tahaks selle puhul spoilereid anda, see rikuks kogu raamatuelamuse ära. Selle sarja puhul soovitan üldse lugeda võimalikult minimaalselt sisukirjeldusi ja spoilereid. Mina lugesin natukene ja tean mis viimase raamatu lõpus enam-vähem juhtub ja tundub, et minu huvipuudus võibki sellest tingitud olla – ma lihtsalt tean, mis toimub.

The Evolution of Mara Dyer (lehekülgi 528)
The truth about Mara Dyer's dangerous and mysterious abilities continues to unravel in the New York Times bestselling sequel to the thrilling The Unbecoming of Mara Dyer. Mara Dyer once believed she could run from her past.She can't. She used to think her problems were all in her head. They aren't. She couldn't imagine that after everything she's been through, the boy she loves would still be keeping secrets. She's wrong. In this gripping sequel to The Unbecoming of Mara Dyer, the truth evolves and choices prove deadly. What will become of Mara Dyer next?

Teise osa puhul pean kahetusega tunnistama, et enam-vähem kogu sisuliin on juba meelest läinud. Ma tean, et lõppes üsna negatiivselt, sest kolmas algas negatiivselt... oi, nüüd tuli midagi natukene meelde, kui sellele mõtlema hakkasin. Lühikene kokkuvõte on selline: asi kisub aina segasemaks, veel segasemaks kui esimene raamat oli ja nii palju, kui kolmandast osast lugenud olen, läheb viimane osa eriti küsitavaks.
Ma pole kindel, kas mulle see „iga vastusega sada uut küsimust“ stiil väga meeldib, aga kahtlemata hoiab see kogu aeg mõtte töös ja motiveerib lugema. Igale küsimusele ju tahaks lõpuks vastust. Mõnevõrra on minu motivatsioni maha tõmmanud see tõik, et jube põnevatel küsimustel on väga igavad vastused või siis peab neid väga pikalt ootama ja kui lõpuks mingis täiesti suvalises kohas vastused saab, siis ei mäleta enam konkreetset küsimust või probleemi, sest nii palju aega on möödas. Ma loen küll palju raamatuid, aga olen vist natukene lootusetu lugeja, ma tahan kohe kõike teada ja selline vaikne niristamine tapab minus absoluutselt igasuguse uudishimu. Olgu, olgu, väga hea sarja puhul võin neid osasid kümme tükki ka lugeda ja ikka põnevil olla, aga paraku on selliseid häid raamatuid päris vähe. See sari selline ei ole. Siin ma tahaks üsna ruttu vastuseid ja mingeid häid vastuseid, mitte selliseid, et oli paha, aga nüüd on veel halvem ja aina hullemaks läheb. Üks asi ju ei saa niiiiii sünge olla. Tähendab, see võib sünge olla, aga paraku pole Mara Dyeri triloogia nii hästi kirjutatud, et see ei mõjuks võltsilt.

The Retribution of Mara Dyer (lehekülgi 470)
Mara Dyer wants to believe there's more to the lies she’s been told.
There is.
She doesn’t stop to think about where her quest for the truth might lead.
She should.
She never had to imagine how far she would go for vengeance.
She will now.
Loyalties are betrayed, guilt and innocence tangle, and fate and chance collide in this shocking conclusion to Mara Dyer’s story.
Retribution has arrived.

See peaks siis nüüd mingi selline osa olema, kus paljud küsimused vastuse saavad, aga nii palju kui mina siiani lugenud olen (natukene alla poole) pole väga palju vastuseid olnud. Oh well...
Eks ma katsun end kunagi motiveerida, aga karta on, et uut arvustust ma selle kohta kirjutama ei hakka, võib-olla lisan siia juurde midagi, aga väga palju loota ei tasu (kui just keegi kunagi spetsiaalselt ei küsi).

Need raamatud on kõigele lisaks veel väga paksud, lugerist lugedes ei saa hästi arugi, aga kui ma praegu neid numbreid vaatasin, siis üllatusin küll. Ma poleks iial uskunud, et need nii paksud on, võib-olla seepärast vahepeal ka tundus, et asi venib.
Selle sarja võtsin kätte seetõttu, et mitmes kohas soovitati seda ja mõni rääkis sellest lausa paatoslikus võtmes, millest aga mina kohe kuidagi aru ei saa. Aga ma kordan enda mantrat – maitsed ongi erinevad!

Mis mulle väga palju ei meeldi, võib kellelegi jällegi väga meeldida, see ei tee üht arvamust teisest halvemaks. Kellele tundus piisavalt põnev, võib ju selle sarja ette võtta küll. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar