21 mai 2015

DELIIRIUM pilt
Sattusin eile kogemata raamatupoodi ja jalutasin täitsa niisama raamatute vahel ringi ning avastasin oma suureks üllatuseks, et üks väga hea sisuga noorteraamat on tõlgitud eesti keelde! 


Ma olen valmis selle raamatu endale tulevikus ostma, kui on KINDEL, et kõik osad ilmuvad eesti keeles. Hetkel jätsin selle veel riiulile, sest poolikuid sarju omada mulle kohe üldse ei meeldi. 

Aga teen natukene teavitustööd, et ikka kõik armsad raamatusõbrad teaksid - Lauren Oliveri "Deliirium" (mille kohta olen ka arvustuse kirjutanud) on Eesti raamatupoodides nüüd täitsa omas eesti keeles saadaval!

19 mai 2015

Maria V. Snyder "Touch of Power"

390 lehekülge
Laying hands upon the injured and dying, Avry of Kazan assumes their wounds and diseases into herself. But rather than being honoured for her skills, she is hunted. Healers like Avry are accused of spreading the plague that has decimated the Territories, leaving the survivors in a state of chaos.

Stressed and tired from hiding, Avry is abducted by a band of rogues who, shockingly, value her gift above the golden bounty offered for her capture. Their leader an enigmatic captor-protector with powers of his own is unequivocal in his demands: Avry must heal a plague-stricken prince, the leader of a campaign against her people.

As they traverse the daunting Nine Mountains, beset by mercenaries and magical dangers, Avry must decide who is worth healing and what is worth dying for.

Ma võtan Snyderi teosed alati rõõmuga kätte, ta oskab nii põnevalt kirjutada. Kahjuks pole tema teoseid eesti keelde peaaegu üldse tõlgitud, ainsaks raamatuks on „Mürgiõpetus“. Kellel on tahtmist mõnes teises keeles lugeda, siis igal juhul soovitan seda, kui ollakse veel lisaks selle žanri huvilised.

Mulle meeldivad raamatud, mill tegevus toimub kuskil alternatiivses keskaegses maailmas ja kui need raamatud veel hästi kirjutatud on, siis mis nii viga neid triloogiate kaupa lugeda. „Touch of Power“ on „Healer“ (tõlkes: ravitseja) triloogia esimene osa. Üldiselt pirtsutan üsna palju, kui mõni laiali venitatud sari mulle näppu satub, aga kui tegemist on just täpselt sellise žanriga nagu mulle meeldib, siis ma leian, et kolm osa on just täpselt nii palju, kui minu hing ihaldada võiks. Tavaliselt on minu lugemise maksimumiks 3-4 raamatut, mida ühe sarjana lugeda võin, vahel võib ka 6-7-osalisi raamatuid lugeda, aga need peavad sellisel juhul ikka ääretult põnevad olema (näiteks „Vampiiride akadeemia“, „Harry Potter“, jms).

Ka seda sama „Healeri“ sarja loen hea meelega kolm raamatut ära, sest nagu ma juba korduvalt maininud olen, Snyderi kirjastiil mulle meeldib. Ta oskab asjad põnevaks kirjutada ilma kunstlikuks muutumata. Loomulikult võib vahel mõni asi tunduda üleliigsena ja võiks pigem raamatust eemaldatud olla (minule ei meeldinud näiteks see, kui Kerrick vihahoos Avryt lõi), aga kui autor on pidanud teatud situatsioone vajalikuks, siis järelikult peab nii olema.  

Loomulikult oli Avry ja Kerricku romaan peaaegu nende esimesest vestlusest ettearvatav. Kui autor hakkab oma tegelastele panema suhu selliseid asju nagu „Tal on ilusad silmad, aga kuna ma vihkan teda, siis mul on suva“, siis mida muud sealt ikka tulema peaks. No okei, päris nii lihtlabaselt ta seda ei kirjuta, pigem pikema monolooogina, aga põhimõte jääb samaks.

Snyderile omaselt olid mõned situastioonid lahendatud üsna huvitavalt, kuigi taaskord ettearvatavalt. Kui ühe kirjaniku erinevaid teosed lugeda, siis paratamatult, kas ta teeb seda teadlikult või mitte, tekib mingi muster, kus teatud olukorrad lõppevad juba vanaviisi. Ometi on tal oskus kõike nii kaasahaaravalt ja põnevalt kirja panna, et raamatuid on ka äärmise une korral väga raske käest panna.

Selles maailmas on olemas maagid – ravitsejad, metsamaagid, tulemaagid ja mida kõike veel. Nende kõikide tekkimisest polnud pikemalt räägitud, aga teada on, et maage väga ei armastata, iseäranis ravitsejaid. Avry on nimelt viimane elav ravitseja, kõik teised on tagakiusamise tagajärjel ühel või teisel moel elu kaotanud. Olukord pole aga sugugi nii lootusetu nagu tundub, sest raamatu teises pooles antakse natukene selgitust selle kohta, kuidas ravitsejad üldse tekivad, viidates sellele, et kuigi Avry on hetkel ainus, ei pea see nii jääma. Esimeses raamatus ei saanud see tekkimise lugu küll täit selgitust, kuid suund on ette näidatud ja nüüd jääb üle vaid teises-kolmandas raamatus vaadata, kuhu see viib. Aa, ja sellega seoses, minu arust on see üsna poeetiline, et on olemas Death Lilys ja Peace Lilys (Surmaliiliad ja Rahuliiliad), ei tuleks selle peale, et ühed liiliad võiks nii oluliseks osaks mõnes raamatus saada. Väga armas idee.


Et enam mitte väga pikaks juttu ajada, siis ütlen lihtsalt, et „Touch of Power“ tundub olevat väga hea algus ühele põnevale sarjale. Julgen  soovitada küll. 

18 mai 2015

Natalie Babbit "Tuck Everlasting"

Tuck Everlasting25.png
139 lehekülge
Doomed to--or blessed with--eternal life after drinking from a magic spring, the Tuck family wanders about trying to live as inconspicuously and comfortably as they can. When ten-year-old Winnie Foster stumbles on their secret, the Tucks take her home and explain why living forever at one age is less a blessing that it might seem. Complications arise when Winnie is followed by a stranger who wants to market the spring water for a fortune.


Võtsin selle raamatu ette lühikese lennureisi ajal, eelnevalt oli see mitu kuud minu lugeris oma aega ootamas. See oli nõnda lühike raamat, et tundus täpselt väike reisi ajaks sobivad – ja mul oli õigus. Lend kestis 2,5 h ja raamatu lugemine täpselt sama kaua.

Raamatu põhjal on tehtud armas film, mida esmakordselt vaatasin ehk 12-13-aastaselt. See film jättis mulle kustumatu mulje, kuigi ma pole seda rohkem vaadanud. Ma mäletan, et minu jaoks oli sellel filmil nii sügav tähendus ja see oli ainult aja küsimus, millal raamatu kätte võtan. Kuna eesti keeles seda polnud ja nii noorema ei soostunud ma inglise keeles veel lugema, jäi see lugemata . Aastaid hiljem tuli see raamat mulle meelde, kui nägin seda mingis nimekirjas. Nimekirjaks võis olla „Lasteraamatud, mida elu jooksul kindlasti lugema peab“ või midagi muud taolist. USAs on „Tuck Everlasting“ kohustusliku kirjanduse hulgas, lapsed peavad seda lugema 5. või 6. klassis ja ma olen täiesti kindel, et sellises vanuses oleksin seda raamatut armastanud samamoodi nagu armastasin aastaid tagasi samanimelist filmi.

Praegu? Mitte nii väga. See oli minu jaoks pisut igav, kuid puhtalt vanast soovist see raamat läbi lugeda, viisin alustatu lõpule. Selles oli kõik olemas, mida lapsed vanuses 11-12 armastada võiksid ja päris palju sellest läks läbi õpetliku alatooni, kuid mitte targutaval moel. Ma ei salli selliseid targutavaid asju, millest läbi ja lõhki mingid õppetunnid läbi käivad, lapsena vihkasin selliseid raamatuid. Babbiti teoses oli kõik tasakaalus ja seda oli meeldiv lugeda, kuigi (nagu juba ütlesin) oli minu jaoks pisut igav.

Ma loen väga hea meelega erinevaid lasteraamatuid ja aeg-ajalt satub ikka mõni päris hea „pärl“ kätte. Ma ei liigitaks „Tuck Everlastingut“ just „pärli“ alla, aga ega väga palju puudu küll ei jää. Mõtlen, et ehk jättis see film ikka nii kustumatu mule, et raamatu maine sellest paratamatult pisut halvenes? Peaks filmi uuesti ära vaatama, võib-olla nüüd, aastaid hiljem tundub film hirmus lapsik ja nõme ning hoopis raamat igavesti vinge.  

12 mai 2015

Richelle Mead "Verevalem"

400 lehekülge
Kirjastus Ersen
Armastus ja ustavus on sügavamal kui veres

VERI EI VALETA…

Sydney veri on eriline – sellepärast, et ta on üks alkeemikute hulgast. Alkeemikud on salaühing, mis vusserdab võlukunstiga ning üritab olla sillaks inim- ja vampiirimaailma vahel. Nad kaitsevad vampiiride saladusi ja inimeste elusid. Ent Sydney viimane kokkupuude vampiiridega tekitas neiule paksu pahandust teiste alkeemikutega. Ja nüüd, mil ta ustavus alkeemikute aadetele kahtluse alla seatakse, on kaalul tema enda tulevik.

Kui Sydney keset ööd voodist välja kistakse, arvab ta kõigepealt, et ongi saabunud karistus dampiir Rose Hathaway aitamise eest. Kuid selgub, et lugu on veelgi hullem. Moroi kuninganna Vassilissa Dragomiri õde Jill Dragomir viibib surmaohus ja moroid peavad talle pelgupaiga leidma. Kodusõja vältimiseks palutakse Sydneyl töötada Jilli hooldaja ja kaitsjana, tehes temast vampiiritüdruku toanaabri kõige ebatõenäolisemas kohas: inimeste internaatkoolis Palm Springsis Californias. Viimane asi, mida Sydney tahab, on süüdistus vampiiridele kaasaelamises. Ja nüüd peab ta hakkama ühega neist koos elama.

Moroi õukond on kindel, et Amberwoodi ettevalmistuskool on Jilli ja Sydney jaoks turvaline paik, ent ohud, häirivad asjaolud ja keelatud armastus varitsevad nii väljaspool kooli kui ka selle territooriumil. Nüüd, mil nad on peidus, tõeline draama alles algabki.

Ma ei ole kunagi väga palju fännanud igasuguseid spin offe ja sõsarsarju ja muud sellist asjade venitamist, aga kui see peaaegu niisama end minu külje alla pressib, kuidas ma siis lugemata jätta saan? Külje alla pressimise alla pean silmas, et see nii veenvalt eesti keelde tõlgitakse (mitte väga pressimine vist, aga peaaegu). Olgugi, et mulle ei meeldi sellised asjad just väga, ei jäta ma neid päris alati ka lugemata. Uudishimu või mis iganes see on, aga nii mõnigi kord olen paar sõsarsarja raamatut kätte võtnud. Tõsi, tihti jäävad need sõsarad mul pooleli, aga seekord vist loen lõpuni.
Pole küll üleliia põnev (vähemalt esimene raamat polnud), aga vahest läheb alles huvitavamaks. Muidugi on see meeldiv, et terve sari kogu täiega (loodetavasti) eesti keelde tõlgitakse. Lõpuks ometi midagi järjepidevat eesti tõlkemaastikul. Vaadates seda poolikute sarjade hulka Eestis, siis tuleb küll kerge ahastus peale. Loodan vaid, et seda ei hakka Ersen oma idiootliku (vabandust, aga see on täiesti ebanormaalne tegevus) rahateenimise põhimõtte nimel poolitama, sest kas see oli „Vampiiride akadeemia“ puhul ikka vajalik???? Need raamatud pole paksud ja nende poolitamine oli lihtsalt lollakas. Iga kord kui ma nägin järjekordset liistakat, mis pidi „raamat“ olema, siis vangutasin pead ja vandusin, et Erseni raamatuid ma küll kunagi enam ei osta, aga näed. Ikka ostsin KÕIK need nõmedad poolikud osad täishinnaga endale ära ja nüüd veel selle „Verevalemi“ ka, aga pahane olen ma sellegipoolest. Nii ei tohi teha. Eriti veel selliste raamatuarmastajetaga nagu mina, kes meeleldi pool enda palka kulutavad selle peale, et osta raamatuid, mida ma tegelikult juba lugenud olen, aga kuna need olemas on, siis võiks ju endal ka olla. Mis sest, et raamaturiiul tahab kokku kukkuda ja mis sellest, et ma toanurgas seisvatest raamatuvirndest vabalt tugitooli võiks ehitada. On ju sellegipoolest vaja. Help me.

Nagu oma pika plära keskel ühe lausega mainisin, siis „Verevalem“ polnud ülemäära põnev, aga vähemalt nii palju põnevust selles jätkus, et tekitas huvi asja edasi lugeda. Nii palju huvi ei tekitaud, et oleksin inglisekeelsed raamatud oma lugerisse pannud, aga nii palju (või vähe) huvi jäi küll, et need eestikeelsed tõlked ära ootan.

Kes on lugenud „Vampiiride akadeemia“ üheksat (khmm, vabandage kui ma ahastusest taaskord köhatan ja silmi pööritan) eestikeelset osa, siis peaksite selles raamatus esinevate tegelastega juba ammu tuttav olema. Ilmselt on neid sarju jäjestikku parem lugeda, aga mina mäletasin vähemalt piisavalt, et mingeid erilisi meenutusi küll ei vajanud. Peategelaseks on Sydney, kes on alkeemik ja ühtlasi ka inimene. Raamatus peab ta terve karja vampiiride ja dhampiiride keskel elama hakkama. Polegi võib-olla nii paha kui tundub, aga Sydneyt on kasvatatud neid olevusi pooleldi vihkama. Seega kujutage ette olukorda, kus peate jagama tuba ebaloomulike olenditega, keda te kõigi eelduste kohaselt vihkama peate. Kui need olevused teile veel täitsa kogemata natukene inimlikena ka tunduma hakkavad, siis pange vaim valmis, sest siis hakatkse teid teiste alkeemikute poolt mõnitama ja ähvardama. Oh well, Sydney elu ei tundugi nii lihtne olevat. Pluss veel Adrian, keda kõik lihtsalt peavad Rose ja Dimitri sarjast mäletama, sest kuidas muidu. Adriani ei saa ära unustada. Nii palju olin ma küll uudishimulik, et piilusin hästi natukene tulevaste raamatute plote, et teada saada, kuhu see asi viib ja see viis täpselt sinna, kuhu ma arvasin, et see viib.

Ma soovitan seda raamatut (ja sarja) lugeda kindlasti kõikidel nendel inimestel, kes on võtnud ette vaevarikka tee ja muretsenud endale ÜHEKSA eestikeelset raamatut (oma rahakoti kulul) ja need läbi lugenud. Nüüd on ainus õige liigutus muretseda ka selle sõsarsarja kõik raamatud, mis ilmuvad, aga seda ainult juhul, kui neid poolitama ei hakata, sest siis vähemalt mina isiklikult võtan kõik need oma raamatud ja müün need maha, sest ma tunneks end isiklikult solvatuna. Ausalt.

01 mai 2015

Cassandra Clare "Taevase tule linn"

608 lehekülge
Kirjastus Varrak
„Surmava arsenali” sarja kaua oodatud finaalis tuleb Claryl ja tema sõpradel seista silmitsi suurima kurjusega, mida nad eales on kohanud. Seda kurjust kehastab Clary enda vend.
Nüüd, kus Sebastian Morgensterni käsutuses on põrgukarikas, suudab ta muuta varjukütte otsekui õudusunenäost väljaastunud koletisteks ning tumestatute armee aina kasvab. Varjukütid kuulutavad välja sõjaseisukorra ja koonduvad Idrisesse, aga isegi Alicante kuulsad deemonitornid ei suuda Sebastianit tõkestada. Ning kes kaitseb maailma deemonite sissetungi eest, kui nefilimid on Idrises lõksus?
Kui ilmsiks tuleb suurim reetmine, mis nefilimidele iial osaks on saanud, peavad Clary, Jace, Isabelle, Simon ja Alec põgenema. Just neile langeb ülesanne päästa maailm hukust. Nende tee viib sügavale deemonimaailma, kuhu ükski varjukütt pole seni sattunud ja kust ainuski inimolend pole tagasi pöördunud...

Olen selle raamatu lugemist päris pikalt juba edasi lükanud, kord alustasin juba lugerist, aga seal jäi see pärast esimest peatükki seisma ja nõnda ta seal lugemata kujul istub siiani. Nüüd ostsin endale kuuenda osa, esiti lugesin ja mõtlesin, et huvitav küll, eelmised osad on hoopis teistugused tundunud. Mõtlen ja loen, mõtlen veel ja loen juba pool raamatut läbi, siis meenus – lugesin ju kõik teised osad inglise keeles! Pole ime, et praegu see lugemine täitsa sama ei tundu. Võtsin enda blogi lahti ja huvi pärast vaatasin, et millal need eelnevad osad läbi lugesin ja pidin pikali kukkuma! Kaks aastat tagsi?? Kas tõesti on sellest juba paar aastat möödas? Kuidas nii? Need raamatud on mul ju nii hästi meeles, mis mõttes on möödas juba kaks aastat! No ma ei tea, aeg ikka lendab küll.

Ei teagi, kas asi oli selles, et lugesin raamatut eesti keeles või selles, et olen sellest sarjast natukene „üle saanud“, aga see tundus kuidagi igavam. Iga vähegi pingelisem olukord oli eelmisele nii sarnane, kõik ähvardused ja eelaimdused alati samad, lõpptulemus kogu aeg üks, huumor tundus sedapuhku pisut nigelavõitu. Vist ikka oli oma osa ka tõlkel, sest lugemise ajal tõlkisin peas pidevalt humoorikad olukorrad ära ja kui need oleks olnud originaalkeeles, oleks nali ikka hoopis naljakam tundunud. Tõlge pole paha, aga ikka läheb alati midagi ju kaduma.


Minu viimase aja sündroomiks on saanud ka see, et alguses ei saa kuidagi vedama, siis pärast jälle ei saa pidama. Raamatut lugesin põhimõtteliselt paari peatüki kaupa, sest kauem korraga ei suutnud, mõte kippus rändama minema ja see polnud otseselt nii põnev, et kramplikult raamatust kinni oleks pidanud hoidma ja sõnu neelama. Spoilin lõppu ka veidi, edasi lugemine omal vastutusel!  Lõpp oli natukene liiga roosamanna, kuidas see saab nii olla, et kõik tähtsad tegelased ellu jäävad ja õnnelikult elu lõpuni elavad ja 20 lehekülge lõpust üksteisega nunnutavad? Alati ei pea keegi surma saama, et põnev oleks, aga no ausalt, see polnud ikka üldse võimas finaal. 

Mul pole otseselt kahju, et sari läbi on, aga mõnes mõttes on ikka halb tuttavaks saanud tegelastega hüvasti jätta, eriti pärat nii mitut raamatut. Rõõmsaks uudiseks fännidele peaks olema teadmine, et Cassandra Clare on kirjutamises väga aktiivne, seega mingist nurgast on lisa alati tulemas. 


LISAKS eriti hea uudis kõikidele fännidele! Varsti on oodata vähemalt 13-osalist sarja esimese raamatu põhjal. Sari hakkab kandma nime "Shadowhunters". Kui sari osutub edukaks, siis tuleb rohkem osasid, aga liialt loota vast ei tasu. Ma olen 13 osaga ise juba üsna rahul :) Sari on teiste näitlejatega, filmiga pole sel midagi pistmist. Kogu film oli üldine pettumus enamikele fännidele ja kassast ei tasu rääkidagi. Loodame, et sarjaga läheb natukene paremini (või noh, palju paremini). Väga palju infot selle sarja kohta veel jagada ei ole, aga teada on Jace osatäitja, keda hakkab mängima Dominic Sherwood ja Clarissa osatäitja, keda mängib Kat McNamara. Ka Isabelle ja Simoni osatäitjad on teada, nendega sab lähemalt tutvuda imdb lehel. Info täieneb pidevalt, sest hetkel on käimas castingud.
Minu arvates on juba hetkel osatäitjate valik parem, kui filmis, seega võib öelda, et vähemalt alustatud on hästi.