19 mai 2015

Maria V. Snyder "Touch of Power"

390 lehekülge
Laying hands upon the injured and dying, Avry of Kazan assumes their wounds and diseases into herself. But rather than being honoured for her skills, she is hunted. Healers like Avry are accused of spreading the plague that has decimated the Territories, leaving the survivors in a state of chaos.

Stressed and tired from hiding, Avry is abducted by a band of rogues who, shockingly, value her gift above the golden bounty offered for her capture. Their leader an enigmatic captor-protector with powers of his own is unequivocal in his demands: Avry must heal a plague-stricken prince, the leader of a campaign against her people.

As they traverse the daunting Nine Mountains, beset by mercenaries and magical dangers, Avry must decide who is worth healing and what is worth dying for.

Ma võtan Snyderi teosed alati rõõmuga kätte, ta oskab nii põnevalt kirjutada. Kahjuks pole tema teoseid eesti keelde peaaegu üldse tõlgitud, ainsaks raamatuks on „Mürgiõpetus“. Kellel on tahtmist mõnes teises keeles lugeda, siis igal juhul soovitan seda, kui ollakse veel lisaks selle žanri huvilised.

Mulle meeldivad raamatud, mill tegevus toimub kuskil alternatiivses keskaegses maailmas ja kui need raamatud veel hästi kirjutatud on, siis mis nii viga neid triloogiate kaupa lugeda. „Touch of Power“ on „Healer“ (tõlkes: ravitseja) triloogia esimene osa. Üldiselt pirtsutan üsna palju, kui mõni laiali venitatud sari mulle näppu satub, aga kui tegemist on just täpselt sellise žanriga nagu mulle meeldib, siis ma leian, et kolm osa on just täpselt nii palju, kui minu hing ihaldada võiks. Tavaliselt on minu lugemise maksimumiks 3-4 raamatut, mida ühe sarjana lugeda võin, vahel võib ka 6-7-osalisi raamatuid lugeda, aga need peavad sellisel juhul ikka ääretult põnevad olema (näiteks „Vampiiride akadeemia“, „Harry Potter“, jms).

Ka seda sama „Healeri“ sarja loen hea meelega kolm raamatut ära, sest nagu ma juba korduvalt maininud olen, Snyderi kirjastiil mulle meeldib. Ta oskab asjad põnevaks kirjutada ilma kunstlikuks muutumata. Loomulikult võib vahel mõni asi tunduda üleliigsena ja võiks pigem raamatust eemaldatud olla (minule ei meeldinud näiteks see, kui Kerrick vihahoos Avryt lõi), aga kui autor on pidanud teatud situatsioone vajalikuks, siis järelikult peab nii olema.  

Loomulikult oli Avry ja Kerricku romaan peaaegu nende esimesest vestlusest ettearvatav. Kui autor hakkab oma tegelastele panema suhu selliseid asju nagu „Tal on ilusad silmad, aga kuna ma vihkan teda, siis mul on suva“, siis mida muud sealt ikka tulema peaks. No okei, päris nii lihtlabaselt ta seda ei kirjuta, pigem pikema monolooogina, aga põhimõte jääb samaks.

Snyderile omaselt olid mõned situastioonid lahendatud üsna huvitavalt, kuigi taaskord ettearvatavalt. Kui ühe kirjaniku erinevaid teosed lugeda, siis paratamatult, kas ta teeb seda teadlikult või mitte, tekib mingi muster, kus teatud olukorrad lõppevad juba vanaviisi. Ometi on tal oskus kõike nii kaasahaaravalt ja põnevalt kirja panna, et raamatuid on ka äärmise une korral väga raske käest panna.

Selles maailmas on olemas maagid – ravitsejad, metsamaagid, tulemaagid ja mida kõike veel. Nende kõikide tekkimisest polnud pikemalt räägitud, aga teada on, et maage väga ei armastata, iseäranis ravitsejaid. Avry on nimelt viimane elav ravitseja, kõik teised on tagakiusamise tagajärjel ühel või teisel moel elu kaotanud. Olukord pole aga sugugi nii lootusetu nagu tundub, sest raamatu teises pooles antakse natukene selgitust selle kohta, kuidas ravitsejad üldse tekivad, viidates sellele, et kuigi Avry on hetkel ainus, ei pea see nii jääma. Esimeses raamatus ei saanud see tekkimise lugu küll täit selgitust, kuid suund on ette näidatud ja nüüd jääb üle vaid teises-kolmandas raamatus vaadata, kuhu see viib. Aa, ja sellega seoses, minu arust on see üsna poeetiline, et on olemas Death Lilys ja Peace Lilys (Surmaliiliad ja Rahuliiliad), ei tuleks selle peale, et ühed liiliad võiks nii oluliseks osaks mõnes raamatus saada. Väga armas idee.


Et enam mitte väga pikaks juttu ajada, siis ütlen lihtsalt, et „Touch of Power“ tundub olevat väga hea algus ühele põnevale sarjale. Julgen  soovitada küll. 

1 kommentaar: