18 mai 2015

Natalie Babbit "Tuck Everlasting"

Tuck Everlasting25.png
139 lehekülge
Doomed to--or blessed with--eternal life after drinking from a magic spring, the Tuck family wanders about trying to live as inconspicuously and comfortably as they can. When ten-year-old Winnie Foster stumbles on their secret, the Tucks take her home and explain why living forever at one age is less a blessing that it might seem. Complications arise when Winnie is followed by a stranger who wants to market the spring water for a fortune.


Võtsin selle raamatu ette lühikese lennureisi ajal, eelnevalt oli see mitu kuud minu lugeris oma aega ootamas. See oli nõnda lühike raamat, et tundus täpselt väike reisi ajaks sobivad – ja mul oli õigus. Lend kestis 2,5 h ja raamatu lugemine täpselt sama kaua.

Raamatu põhjal on tehtud armas film, mida esmakordselt vaatasin ehk 12-13-aastaselt. See film jättis mulle kustumatu mulje, kuigi ma pole seda rohkem vaadanud. Ma mäletan, et minu jaoks oli sellel filmil nii sügav tähendus ja see oli ainult aja küsimus, millal raamatu kätte võtan. Kuna eesti keeles seda polnud ja nii noorema ei soostunud ma inglise keeles veel lugema, jäi see lugemata . Aastaid hiljem tuli see raamat mulle meelde, kui nägin seda mingis nimekirjas. Nimekirjaks võis olla „Lasteraamatud, mida elu jooksul kindlasti lugema peab“ või midagi muud taolist. USAs on „Tuck Everlasting“ kohustusliku kirjanduse hulgas, lapsed peavad seda lugema 5. või 6. klassis ja ma olen täiesti kindel, et sellises vanuses oleksin seda raamatut armastanud samamoodi nagu armastasin aastaid tagasi samanimelist filmi.

Praegu? Mitte nii väga. See oli minu jaoks pisut igav, kuid puhtalt vanast soovist see raamat läbi lugeda, viisin alustatu lõpule. Selles oli kõik olemas, mida lapsed vanuses 11-12 armastada võiksid ja päris palju sellest läks läbi õpetliku alatooni, kuid mitte targutaval moel. Ma ei salli selliseid targutavaid asju, millest läbi ja lõhki mingid õppetunnid läbi käivad, lapsena vihkasin selliseid raamatuid. Babbiti teoses oli kõik tasakaalus ja seda oli meeldiv lugeda, kuigi (nagu juba ütlesin) oli minu jaoks pisut igav.

Ma loen väga hea meelega erinevaid lasteraamatuid ja aeg-ajalt satub ikka mõni päris hea „pärl“ kätte. Ma ei liigitaks „Tuck Everlastingut“ just „pärli“ alla, aga ega väga palju puudu küll ei jää. Mõtlen, et ehk jättis see film ikka nii kustumatu mule, et raamatu maine sellest paratamatult pisut halvenes? Peaks filmi uuesti ära vaatama, võib-olla nüüd, aastaid hiljem tundub film hirmus lapsik ja nõme ning hoopis raamat igavesti vinge.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar