25 juuni 2015

Maria V. Snyder "Taste of Darkness"

400 lehekülge
Harlequin MIRA
She's fought death and won. But how can she fight her fears?
Avry knows hardship and trouble. She fought the plague and survived. She took on King Tohon and defeated him. But now her heart-mate, Kerrick, is missing, and Avry fears he's gone forever.
But there's a more immediate threat: The Skeleton King plots to claim the Fifteen Realms for his own. With armies in disarray and the dead not staying down, Avry's healing powers are needed now more than ever.
Torn between love and loyalty, Avry must choose her path carefully. For the future of her world depends on her decision.

Noniii, see triloogia siis selleks korraks läbitud. Kolmas osa jäi minu jaoks natukene... igavaks. Või kui mitte igavaks, siis kummaliseks? Ma ei oska öelda täpselt, mida tundsin, kui viimase lehe raamatust läbi lugesin, aga liiga õnnelik ma selle lõpu üle nüüd küll ei olnud.

Enne, kui ma oma negatiivse arvamusega välja tulen, toon välja kõik positiivse, mis mulle nii selle raamatu kui ka terve sarja puhul meeldis. Üldiselt on nii, et kõik Snyderi raamatud, mille kätte olen võtnud, loen üsna kähku läbi (väike erand on „Outside In“, mida ma siiani pole veel läbi lugenud) ja põhjus selleks on lihtne – ta kirjutab hästi. Selle all pean silmas seda, et ta oskab anda oma tegelaskujudele sügavust, Snyder lihtsalt võtab kätte ja annab neile hinged. Peale selle, et tema tegelased on alati hingestatud, meeldib mulle tema konkreetne kirjastiil. Ta ei jää ühe asja juurde liiga kauaks pidama ega heietama ning põnevusest ei jää vajaka isegi viimase raamatu lõpulehtedel. Tihti väsivad triloogiad ära, aga seekord mitte. Snyderi omad naljalt ei väsigi. See ei välista muidugi seda, et ma ei leiaks asju, mille kallal hirmus palju vinguda.

Alustame „Taste of Darkness“ algusest (spoilerid ees ja ma isegi ei hoia end selles osas tagasi), kui Kerrick ära kadus ja Avry teda hullunult mööda metsa taga ajama hakkas. Eelmises osas oli ta iga klõpsu peale valmis uskuma, et Kerrick on surnud, ilma mingeid tõendeid tahtmata, siis seekord ei suutnud ta kõige ilmselgemate tõenditega ka leppida ja ei uskunud hetkekski, et tema armsam surnud on. Vahe on selles, et teises raamatus ei surnud Kerrick päriselt kordagi ära, aga Avry oli kindel, et suri, kolmandas osas nagu natukene suri (aga päriselt lõpuks mitte), aga Avry oli täiesti kindel, et ta on elus. Oh ma ei tea, vahest ehk naiste loogika? Selline tagurpidi loogika.

Igatahes, kui Kerrick siis pooleldi taimena välja ilmus, olid kõik hirmus rõõmsad ja elu läks edasi. Ainult, et Kerrick oli hoopis tesitsugune. Ta oli varem väga põhimõttekindel ja suunas oma energia pigem poliitikasse ja sõja võitmisse kui kellegi teise tunnetele vastamisse. No ja selles viimases osas ta muud ei teinudki kui ainult Avry ja Avry ja Avry ning sõda ja poliitika olid hoopis teisejärgulised. Lihtsalt minu meelest oli Kerrick algusest peale väga tugeva natuuriga ja põhimõttekindel mees, kas tõesti oli see vajalik teda kolmandas osas kogu aeg nii hädiseks ja abivajavaks teha?

Lõpp oli hea ja kõik oli hea, ma võin praegu kõvasti eksida, aga minu meelest keegi eriti surma ei saanudki. Headest vähemalt mitte. Pahad langesid kõik. Selles mõttes oli imelik, et kaks esimest raamatut nad muudkui võitlevad ja üritavad leida vahendeid, et pahalasi tappa, aga ei saa kuidagi hakkama. Siis tuleb kolmas osa ja täiesti lambist üks pahalane veel juurde (selline rõve Skeletikuningas ka veel) ja siis hakkab pihta... Üks langeb, teine langeb, kolmas langeb, neljas langeb, viies langeb. Jestas, palju neid pahasid nüüd oligi? Kõik said oma otsa igatahes. Nagi niuhti, sõrmenipsuga põhimõtteliselt. Oleks ju võinud vähe keerulisem olla? Mul oli 2/3 raamatust juba läbi loetud, kui ikka veel nii aktiivne tegevus veel käsis, et ma ausõna mõtlesin, kas selle väikse jupi sees, mis mul lugemata on, saabub veel lõpp ka või? Kuni selle ajani olid kõik pahalased veel elus ja haudusid oma vihaseid plaane. Olgu, saime aru, et lõpp oli kiirustatud ja kuidagi eriti vinge vilinaga tulnud, aga üldiselt oli siiski päris hea sari.

Kas ta oli väga hea võrreldes teiste Snyderi teostega, mida lugenud olen? Ei. Minu lemmikuks jääb alati „Study“ sari ja selle väike sõstrake, kuid igal juhul olen ma Snyderi üllitisi iga kell uuesti valmis lugema. Nendes on midagi, mis mind muudkui kaasa kisub. 

22 juuni 2015

Maria V. Snyder "Scent of Magic"

414 lehekülge
Harlequin MIRA
As the last Healer in the Fifteen Realms, Avry of Kazan is in a unique position: in the minds of friends and foes alike, she no longer exists. Despite her need to prevent the megalomaniacal King Tohon from winning control of the Realms, Avry is also determined to find her sister and repair their estrangement. And she must do it alone, as Kerrick — her partner and sole confidant — returns to Alga to summon his country into battle.

Though she should be in hiding, Avry will do whatever she can to support Tohon's opponents. Including infiltrating a holy army, evading magic sniffers, teaching forest skills to soldiers and figuring out how to stop Tohon's most horrible creations yet: an army of the walking dead — human and animal alike and nearly impossible to defeat!

War is coming and Avry is alone. Unless she figures out how to do the impossible, again…

Teine osa „Healer“ sarjast jätkus täpselt sealt, kust esimene pooleli jäi, mingeid ajalükkeid polnud tehtud. Kui esimene osa rääkis ainult Avry vaatenurgast, siis teine osa keskendus nii Avryle kui Kerrickile. Sedasi oli päris mõnus lugeda, ainult väga raske oli raamatut käest panna. Peaaegu iga peatükk lõppes mingi tähtsa avastuse, küsimuse või ohtliku situatsiooniga ja ega siis ju pooleli ei jäta, peab edasi lugema, et teada, mis saama hakkab. Nõnda see hakkaski nagu lumepall veerema – Avry osa lõppes mingi hästi põneva kohaga ja nüüd tuli üks Kerricki osa vahele, mis ka põnevalt ära lõppes, aga nüüd jätkub see põnev Avry osa, aga pärast seda peab selle põneva Kerricku osa ka edasi lugema ja nii see läks. Une arvelt loomulikult.

Iseenesest puutusid Kerrick ja Avry raamatus kokku minimaalselt, ainult lõpus ja alguses paar lehekülge. Mõtted olid neil aga kogu aeg teineteise juures. Minu jaoks tundus lõpus juba natukene naljakas, kui varmalt oli Avry kogu aeg valmis uskuma, et tema Kerrick on surnud. Selleks polnud üldse palju vaja - tema mõõga nägemist valedes kätes, kaugeid ja häguseid oletusi või mingeid äärmiselt ebausaldusväärsetest allikatest tulevad kinnitusi tema surma kohta. Aga et ootaks ja vaataks, kas ta on surnud... seda ei olnud.
Kuna tegemist on üldse põhimõtteliselt raamatuga, mis toimub sõja ajal, siis oli ootuspäraselt palju reetmisi, surmasid ja elluärkamisi (elluärkamised polnud vast nii ootuspärased, aga ravitsejale keskenduvas raamatus pole see just kõige ootamatum samuti). Üks armas tegelane elustus, paar tükki jäi kadunuks ja mõni, kes selle raamatu jooksul armsaks sai, suri kohe ära. Selles osas väga palju helget ei olnud, esimeses osas veel Kerricki ja Avry teineteise leidmise liin oli selline armas, aga teine osa kubises vaid surmast, ei päästnud seda isegi lõpp.


Muidu oli kõik nagu Snyderi raamatute puhul ikka, päris hea. 

15 juuni 2015

Georgette Heyer "Süütu talleke"

Süütu talleke
368 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
“Ma lähen tagasi Londonisse!... Ja ma abiellun esimese naisega, keda kohtan!”

Kui kaunis preili Milborne keevalise lord Sheringhami abieluettepaneku tagasi lükkab, ihkab mees saatusele kätte maksta ja oma varanduse enda valdusesse saada. Esimene naine, keda ta kohtab, on nooruke Hero Wantage, võluv ja naiivne tüdruk, kes on lordi lapsest saadik armsaks pidanud...

Ma ei tea kunagi pärast Georgette Heyeri raamatute lugemist, milline täpselt mu lemmik on, sest iga kord pärast lugemist on selline tunne, et viimati loetud raamat on kõige parem. „Süütu talleke“ oli väidetavalt autori enese lemmikteos ja vähemalt hetkel tundub mulle, et ka üks minu lemmikutest. Nagu ikka Heyeri raamatuid lugedes, sai kõvasti naerda ja raamatut viimast korda sulgedes püsis veel muie mu suul. Midagi hästi tujutõstvat on tema raamatutes. Mul on ääretult hea meel, et Ajakirjade kirjastus on nõuks võtnud need raamatud ära tõlkida, loodan, et neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... sest Heyer on kirjutanud tohutult paljuraamatuid ja minu rõõm on alati piiritu, kui järjekordset värskelt trükikojast tulnud teost poelettidel näen.

Seekordne teos sattus minu kätte nii, et ma isegi ei teadnud, et see minuni jõuab J Mul on hetkel mitu asja pooleli, aga lugemise isu pole kuidagi olnud (juhtub minuga üsna harva, aga vahel siiski). Kohe kui avasin enda üllatuspaki ja leidsin seest „Süütu tallekese“ ajasin end diivanil rulli ja asusin lugema. Lugemisblokk oli kohe läinud, seda need raamatud teevadki minuga.

„Süütu talleke“ räägib loo lord Sheridanist, kes on nõuks võtnud endale pärandatud vara fondist kätte saada. Selleks on tal kaks võimalust – abielluda või oodata 25. eluaasta täitumiseni, milleni veel paar aastat aega on. Kui tema esimene variant preili Milborne keeldub tema ettepanekust, ei heiduta see Sherryt väga, ta kosib järgmise naise, kes talle teele satub. Selleks naiseks on nooruke preili Wantage, kes on Sherryt juba lapsest saati imetlenud. Nad põgenevad ja abielluvad, teevad erinevaid lollusi ja kasvavad loo käigus koos suure(ma)ks. Lõpuks tuleb ka kauaoodatud armastus.

Ei ole just selline raamat, mida lugedes jube palju mõistust kasutama peaks, see ei kurna. See on puhas lugemisrõõm. Kui vaid saaks iga kuu kasvõi ühe Georgette Heyeri läbi lugeda...