25 juuni 2015

Maria V. Snyder "Taste of Darkness"

400 lehekülge
Harlequin MIRA
She's fought death and won. But how can she fight her fears?
Avry knows hardship and trouble. She fought the plague and survived. She took on King Tohon and defeated him. But now her heart-mate, Kerrick, is missing, and Avry fears he's gone forever.
But there's a more immediate threat: The Skeleton King plots to claim the Fifteen Realms for his own. With armies in disarray and the dead not staying down, Avry's healing powers are needed now more than ever.
Torn between love and loyalty, Avry must choose her path carefully. For the future of her world depends on her decision.

Noniii, see triloogia siis selleks korraks läbitud. Kolmas osa jäi minu jaoks natukene... igavaks. Või kui mitte igavaks, siis kummaliseks? Ma ei oska öelda täpselt, mida tundsin, kui viimase lehe raamatust läbi lugesin, aga liiga õnnelik ma selle lõpu üle nüüd küll ei olnud.

Enne, kui ma oma negatiivse arvamusega välja tulen, toon välja kõik positiivse, mis mulle nii selle raamatu kui ka terve sarja puhul meeldis. Üldiselt on nii, et kõik Snyderi raamatud, mille kätte olen võtnud, loen üsna kähku läbi (väike erand on „Outside In“, mida ma siiani pole veel läbi lugenud) ja põhjus selleks on lihtne – ta kirjutab hästi. Selle all pean silmas seda, et ta oskab anda oma tegelaskujudele sügavust, Snyder lihtsalt võtab kätte ja annab neile hinged. Peale selle, et tema tegelased on alati hingestatud, meeldib mulle tema konkreetne kirjastiil. Ta ei jää ühe asja juurde liiga kauaks pidama ega heietama ning põnevusest ei jää vajaka isegi viimase raamatu lõpulehtedel. Tihti väsivad triloogiad ära, aga seekord mitte. Snyderi omad naljalt ei väsigi. See ei välista muidugi seda, et ma ei leiaks asju, mille kallal hirmus palju vinguda.

Alustame „Taste of Darkness“ algusest (spoilerid ees ja ma isegi ei hoia end selles osas tagasi), kui Kerrick ära kadus ja Avry teda hullunult mööda metsa taga ajama hakkas. Eelmises osas oli ta iga klõpsu peale valmis uskuma, et Kerrick on surnud, ilma mingeid tõendeid tahtmata, siis seekord ei suutnud ta kõige ilmselgemate tõenditega ka leppida ja ei uskunud hetkekski, et tema armsam surnud on. Vahe on selles, et teises raamatus ei surnud Kerrick päriselt kordagi ära, aga Avry oli kindel, et suri, kolmandas osas nagu natukene suri (aga päriselt lõpuks mitte), aga Avry oli täiesti kindel, et ta on elus. Oh ma ei tea, vahest ehk naiste loogika? Selline tagurpidi loogika.

Igatahes, kui Kerrick siis pooleldi taimena välja ilmus, olid kõik hirmus rõõmsad ja elu läks edasi. Ainult, et Kerrick oli hoopis tesitsugune. Ta oli varem väga põhimõttekindel ja suunas oma energia pigem poliitikasse ja sõja võitmisse kui kellegi teise tunnetele vastamisse. No ja selles viimases osas ta muud ei teinudki kui ainult Avry ja Avry ja Avry ning sõda ja poliitika olid hoopis teisejärgulised. Lihtsalt minu meelest oli Kerrick algusest peale väga tugeva natuuriga ja põhimõttekindel mees, kas tõesti oli see vajalik teda kolmandas osas kogu aeg nii hädiseks ja abivajavaks teha?

Lõpp oli hea ja kõik oli hea, ma võin praegu kõvasti eksida, aga minu meelest keegi eriti surma ei saanudki. Headest vähemalt mitte. Pahad langesid kõik. Selles mõttes oli imelik, et kaks esimest raamatut nad muudkui võitlevad ja üritavad leida vahendeid, et pahalasi tappa, aga ei saa kuidagi hakkama. Siis tuleb kolmas osa ja täiesti lambist üks pahalane veel juurde (selline rõve Skeletikuningas ka veel) ja siis hakkab pihta... Üks langeb, teine langeb, kolmas langeb, neljas langeb, viies langeb. Jestas, palju neid pahasid nüüd oligi? Kõik said oma otsa igatahes. Nagi niuhti, sõrmenipsuga põhimõtteliselt. Oleks ju võinud vähe keerulisem olla? Mul oli 2/3 raamatust juba läbi loetud, kui ikka veel nii aktiivne tegevus veel käsis, et ma ausõna mõtlesin, kas selle väikse jupi sees, mis mul lugemata on, saabub veel lõpp ka või? Kuni selle ajani olid kõik pahalased veel elus ja haudusid oma vihaseid plaane. Olgu, saime aru, et lõpp oli kiirustatud ja kuidagi eriti vinge vilinaga tulnud, aga üldiselt oli siiski päris hea sari.

Kas ta oli väga hea võrreldes teiste Snyderi teostega, mida lugenud olen? Ei. Minu lemmikuks jääb alati „Study“ sari ja selle väike sõstrake, kuid igal juhul olen ma Snyderi üllitisi iga kell uuesti valmis lugema. Nendes on midagi, mis mind muudkui kaasa kisub. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar