31 august 2015

Georgette Heyer "Tants neljale paarile"

376 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Kitty Charing võib pärida oma kergesti ärrituva eestkostja suure varanduse tingimusel, kui ta abiellub ühega vanahärra noortest sugulastest. Kitty oleks isegi sellega nõus – juhul kui abieluettepaneku teeks õige mees. Paraku on Kitty sisse võetud Jack Westrutherist, kes on aga paadunud elumees.

Selleks, et Jacki armukadedaks teha ja ühtlasi maailma näha, palub Kitty hoopiski vanahärra sugulast Freddy Standenit, et too tema kihlatut teeskleks. Noormehe pere juures Londonis peatudes loodab neiu hoolimatu Jacki armukadedusest hulluks ajada.

Londonis leitud uued sõbrad mässivad Kitty aga oma südameasjadesse ja teravmeelne prantsuskeelne aasimine muudab tema elu märksa huvitavamaks. Kitty prantslasest sugulane Camille osutub professionaalseks mänguriks ja võidab kauni Olivia südame, kes aga omakorda on Jacki autute kavatsuste objektiks. Juhmivõitu nõbu lord Dolphinton on armunud kaupmehe tütresse, kes aga ei meeldi tema emale…

Ja Kitty ise pole enam sugugi kindel, kes on tema jaoks see õige.

Kuna mul on hetkel ühe teatud raamatu tõttu kerge lugemisblokk peal ja ma tean, et Heyeri lihtsad ent armsad lood mu jälle n-ö käima tõmbavad, siis oli „Tants neljale paarile“ üsna loogiline lugemine. Jõudsin juba kurvastada, et nüüd on mul kõik eestikeelsed Heyerid loetud, kui järgmisel päeval poodi läksin ja nägin, et uus raamat on taaskord eesti keelde jõudnud. See tõstis tol päeval mu tuju ikka päris mitu grammi.

See polnud kindlasti üks minu lemmikutest Georgette Heyeri sulest ilmunud raamatutest, kuid üldiselt on nende lugudega üldse nii, et ükskõik, milline raamat ette võtta, meeldivad need ühtemoodi. Nii oli ka sellega. See oli väga meeldiv lugemine ja kuigi selle loo kangelanne polnud võib-olla nii põnev isiksus, siis oli tema käekäiku sellegipoolest huvitav jälgida.

Üldiselt olen ma nende raamatute puhul üpris hästi aru saanud peategelaste omavahelisest keemiast, aga selle teose puhul jäi see minu jaoks alguses ehk veidi arusaamatuks. Freddy ja Kitty vahel arenes kõik kuidagi aeglaselt ja tagasihoidlikult, kuigi erinevate juhtumite põhjal võis erinevaid märke hoolivusest leida küll. Näiteks oli Freddy nõus Kittyga mööda linna tuuritama, mille peale tema sõber uuris, kas ta juhulikult abielluda ei kavatse, sest see on nõnda Freddyle loomuvastane tegevus. Ma üritasin pärast lugemist aru saada, kas oli mingi moment, mil nad teineteisse lõplikult ära armusid, kuid ei suuda selle üle veel otsustada. Kas ehk maskiballil, kui Freddy Kittyt päästma tõttas või oli see jub varem? Ma ei tea, teistes raamatutes on see „klikk“ palju selgem olnud ja lugemise ajal on suurepäraselt olnud aru saada, kuidas see armumine on toimunud, aga selle loo puhul... vot selle looga olen pisut kahevahel. Armas lugu oli see küll, kuigi selle raamatu lõppedes mõtlesin esimest korda, et tahaks paari peatükki veel, sest mitu otsa jäi natukene veel lahtiseks.

17 august 2015

John Green "Paper Towns"

305 lehekülge
Speak 
Who is the real Margo?

Quentin Jacobsen has spent a lifetime loving the magnificently adventurous Margo Roth Spiegelman from afar. So when she cracks open a window and climbs into his life—dressed like a ninja and summoning him for an ingenious campaign of revenge—he follows. After their all-nighter ends, and a new day breaks, Q arrives at school to discover that Margo, always an enigma, has now become a mystery. But Q soon learns that there are clues—and they're for him. Urged down a disconnected path, the closer he gets, the less Q sees the girl he thought he knew...

Ma ostsin endale sellise paki, kus on sees viis John Green’i raamatut, otsustasin alustada just nimelt sellest, sest praegu jookseb samanimeline film ka kinodes ning mine tea, äkki satun seda vaatama.

Ma ilmselt jagan veidi spoilereid, seega olge hoiatatud, kes neid näha ei taha.

Algus on paljutõotav, mingi müstiline naabriplika ja kergelt nohiklil poolkompu naabripoiss.. Ja siis see vajus ära. Suhteliselt ruttu. Kolmveerand raamatust oli mingite igavate juhtlõngade kokkupanek ja Margo otsimine, mis mitte kuskile ei viinud. Ühe luuletuse kordamine ja lugemine, analüüsimine ja vaagimine, oh õudu. Ja nii see käis suure osa raamatust.
Ooh, mida ta küll SELLEGA mõtleb? Ilmselt mitte midagi, aga tegelikult võiks seda ikkagi 25 korda lugeda, sest äkki ta on enesetapu teinud?
Mulle tõesti arenduskäik selles raamatus ei meeldinud, tohutult igav. Küll aga meeldis mulle lõpp, mille üle tulihingelised fännid silmi peast ära kraapima hakkavad. Minule meeldis, päriselt ka.
See tüdruk oli isekas ja ülbe, Q oli naiivne poiss, kes elas kuskil kauges minevikus oma olematust tüdrukust unistades. Mulle meeldis lõpp, kui Q tunnistas, et seda tüdrukut, keda ta taga ajab, tegelikult ei eksisteeri enam ja ilmselt pole teda kunagi eksisteerinudki. Mulle meeldis, et Margo sai aru (loodetavasti), et ta ise on väga isekalt käitunud endast mitte märku andes. Mulle meeldis, et asjad loksusid paika nii, et see ei olnud suvaline nätsukummine lõpp, vaid lõpp, kus vähemalt üks pooltest näitas, et ta suudab teha ratsionaalseid otsuseid.

See paberlinnad ja pabertüdruku värk? Väga proosaline, aga mulle tundub see üsna sisutu või kui mitte sisutu, siis mõttetu ideena. Umbes nagu need feodorasid kandvad vennad, kes kujutavad ette, et nad on intellektuaalselt teisel tasemel, muust inimkõntsast kõrgemal. See papertüdruku mula tundus midagi sarnast. Ma ei tea miks mõned inimesed tahavad enda elu lihtsate asjade pärast nii keeruliseks elada? Aga mine tea, võib-olla on see nii deep värk ja ma olen lihtsalt liiga rumal, et sellest paberimajandusest aru saada..

John Green loomulikult oskab end kuuldavaks teha ja see, mida ta kohati kirjutas oli väga mõtlemapanev, kuid Margo oli tegelaskujuna nii pealiskaudne ja ma ei mõista sugugi miks oli talle vaja tervet raamatut. Ta oli erinev, ja mis siis? Kõik inimesed on erinevad. Need „ma pole üldse selline nagu teised“ inimesed on suhteliselt sellised nagu kõik teised. Erinevate väljunditega kõigest.


Filmi ma tahaks näha, sest peaosades on noored andekad näitlejad ja ma kujutan ette, et see võib päris hea olla. Ma loodan vaid, et nad lõppu hollywooodilikuks teinud pole, sest muudetul kujul kaotaks see sisuliin selle vähese, mis talle jäi.  

Michael Morpurgo "Sõjaratsu"

144 lehekülge
Skymarket kirjastus
„Sõjaratsu“ on ood igavesele ja murdumatule sõprusele. Sõda eraldab kaks südamesõpra – noorukese Alberti ja tema hobuse Joey. Poiss annab lubaduse oma hobune taas üles leida. Vapper Joey rühib vankumatult läbi sõjamöllu, puudutades sel teekonnal paljude inimeste südameid – vaatamata sellele, kelle poolel nad sõdisid, millist vormiriietust kandsid või mis keelt kõnelesid.
„Sõjaratsu“ – eelnevalt võitnud miljonite inimeste südameid nii menuromaani kui ülimenuka teatrilavastusena – on nüüdseks leidnud tee ka kinoekraanidele. Suure seikluse toob meieni Steven Spielberg, üks filmiajaloo suurimaid lavastajaid.

Kui ma seda raamatut poes paari euroga müügil nägin, olin kohe müüdud. Või õigemini raamat oli müüdud (sest ma ostsin selle umbes 20 sekundit hiljem).
Kunagi sain ma mingilt soodukalt samanimelise filmi, mis mulle hirmsasti meeldis, just selle sõjateema pärast. Pole just väga palju filme, mis keskenduvad loomadele sõja ajal, ometi oli loomade, eriti just hobuste roll esimeses ilmasõjas väga suur. Ma ei mäleta enam, kas olin teadlik ka raamatu olemasolust või mitte, aga minuni see raamat igatahes ei jõudnud. Kuni praeguseni.

Kui olin esimese peatüki läbi lugenud, olin üllatunud. Meeldivalt. Ootasin hobuse raamatut küll, aga ma ei oodanud kohe kindlasti seda, et hobune oleks kohe päris nimitegelane. Päris kindlasti ei olnud ma valmis ka selleks, et lugeja rändab sõna otseses mõttes kogu tee koos hobusega tema silmade läbi.

Hobusel polnud niivõrd oma mõtteid, kui tundeid. Ta tajus, kes on hea või halb, ta nägi surma ja konstateeris seda kui fakti, ta kirjeldas suhteliselt tuimalt ja emotsioonitult end ümbritsevat. Kohati oleks saanud hobuse ja väikese lapse vahele võrdusmärgi tõmmata, lapsed saavad ju aru, mis on õige või vale ning teevad heal ja halval vahet, kuid nad ei pruugi sellesse suhtuda veel nii emotsionaalselt. Sama lugu oli selle hobusega.

See oli selles mõttes kerge lugemine, et ta oli lühikene ja üsnagi kaasahaarav. Kuigi sõjateema on kole, siis tundus mulle seda raamatut lugedes, et ma loen pigem lasteraamatut. Ajaviitekirjanduseks sobib küll väga hästi. Kui keegi ütleb, et ta ei taha raamatut luegda, sest ta on filmi näinud, siis seda ei pea kartma. Film on tehtud palju detailsemaks ja seiklusrohkemaks, raamat on tunduvalt lihtsakoelisem ja paljudest sündmustest, mida on kajastatud filmis, ei ole raamatus sõnagi juttu. Nüüd tundub nagu ma hirmutaks kõik filmivaatajad eemale sellest raamatust, sest see on sündmustevaesem, aga nii see pole. Minu jaoks oli väga värksendav lugeda raamatut, mis on kirjutatud läbi looma enda nägemuse. Juba ainuüksi selle pärast julgen raamatut soovitada.