31 august 2015

Georgette Heyer "Tants neljale paarile"

376 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Kitty Charing võib pärida oma kergesti ärrituva eestkostja suure varanduse tingimusel, kui ta abiellub ühega vanahärra noortest sugulastest. Kitty oleks isegi sellega nõus – juhul kui abieluettepaneku teeks õige mees. Paraku on Kitty sisse võetud Jack Westrutherist, kes on aga paadunud elumees.

Selleks, et Jacki armukadedaks teha ja ühtlasi maailma näha, palub Kitty hoopiski vanahärra sugulast Freddy Standenit, et too tema kihlatut teeskleks. Noormehe pere juures Londonis peatudes loodab neiu hoolimatu Jacki armukadedusest hulluks ajada.

Londonis leitud uued sõbrad mässivad Kitty aga oma südameasjadesse ja teravmeelne prantsuskeelne aasimine muudab tema elu märksa huvitavamaks. Kitty prantslasest sugulane Camille osutub professionaalseks mänguriks ja võidab kauni Olivia südame, kes aga omakorda on Jacki autute kavatsuste objektiks. Juhmivõitu nõbu lord Dolphinton on armunud kaupmehe tütresse, kes aga ei meeldi tema emale…

Ja Kitty ise pole enam sugugi kindel, kes on tema jaoks see õige.

Kuna mul on hetkel ühe teatud raamatu tõttu kerge lugemisblokk peal ja ma tean, et Heyeri lihtsad ent armsad lood mu jälle n-ö käima tõmbavad, siis oli „Tants neljale paarile“ üsna loogiline lugemine. Jõudsin juba kurvastada, et nüüd on mul kõik eestikeelsed Heyerid loetud, kui järgmisel päeval poodi läksin ja nägin, et uus raamat on taaskord eesti keelde jõudnud. See tõstis tol päeval mu tuju ikka päris mitu grammi.

See polnud kindlasti üks minu lemmikutest Georgette Heyeri sulest ilmunud raamatutest, kuid üldiselt on nende lugudega üldse nii, et ükskõik, milline raamat ette võtta, meeldivad need ühtemoodi. Nii oli ka sellega. See oli väga meeldiv lugemine ja kuigi selle loo kangelanne polnud võib-olla nii põnev isiksus, siis oli tema käekäiku sellegipoolest huvitav jälgida.

Üldiselt olen ma nende raamatute puhul üpris hästi aru saanud peategelaste omavahelisest keemiast, aga selle teose puhul jäi see minu jaoks alguses ehk veidi arusaamatuks. Freddy ja Kitty vahel arenes kõik kuidagi aeglaselt ja tagasihoidlikult, kuigi erinevate juhtumite põhjal võis erinevaid märke hoolivusest leida küll. Näiteks oli Freddy nõus Kittyga mööda linna tuuritama, mille peale tema sõber uuris, kas ta juhulikult abielluda ei kavatse, sest see on nõnda Freddyle loomuvastane tegevus. Ma üritasin pärast lugemist aru saada, kas oli mingi moment, mil nad teineteisse lõplikult ära armusid, kuid ei suuda selle üle veel otsustada. Kas ehk maskiballil, kui Freddy Kittyt päästma tõttas või oli see jub varem? Ma ei tea, teistes raamatutes on see „klikk“ palju selgem olnud ja lugemise ajal on suurepäraselt olnud aru saada, kuidas see armumine on toimunud, aga selle loo puhul... vot selle looga olen pisut kahevahel. Armas lugu oli see küll, kuigi selle raamatu lõppedes mõtlesin esimest korda, et tahaks paari peatükki veel, sest mitu otsa jäi natukene veel lahtiseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar