17 august 2015

John Green "Paper Towns"

305 lehekülge
Speak 
Who is the real Margo?

Quentin Jacobsen has spent a lifetime loving the magnificently adventurous Margo Roth Spiegelman from afar. So when she cracks open a window and climbs into his life—dressed like a ninja and summoning him for an ingenious campaign of revenge—he follows. After their all-nighter ends, and a new day breaks, Q arrives at school to discover that Margo, always an enigma, has now become a mystery. But Q soon learns that there are clues—and they're for him. Urged down a disconnected path, the closer he gets, the less Q sees the girl he thought he knew...

Ma ostsin endale sellise paki, kus on sees viis John Green’i raamatut, otsustasin alustada just nimelt sellest, sest praegu jookseb samanimeline film ka kinodes ning mine tea, äkki satun seda vaatama.

Ma ilmselt jagan veidi spoilereid, seega olge hoiatatud, kes neid näha ei taha.

Algus on paljutõotav, mingi müstiline naabriplika ja kergelt nohiklil poolkompu naabripoiss.. Ja siis see vajus ära. Suhteliselt ruttu. Kolmveerand raamatust oli mingite igavate juhtlõngade kokkupanek ja Margo otsimine, mis mitte kuskile ei viinud. Ühe luuletuse kordamine ja lugemine, analüüsimine ja vaagimine, oh õudu. Ja nii see käis suure osa raamatust.
Ooh, mida ta küll SELLEGA mõtleb? Ilmselt mitte midagi, aga tegelikult võiks seda ikkagi 25 korda lugeda, sest äkki ta on enesetapu teinud?
Mulle tõesti arenduskäik selles raamatus ei meeldinud, tohutult igav. Küll aga meeldis mulle lõpp, mille üle tulihingelised fännid silmi peast ära kraapima hakkavad. Minule meeldis, päriselt ka.
See tüdruk oli isekas ja ülbe, Q oli naiivne poiss, kes elas kuskil kauges minevikus oma olematust tüdrukust unistades. Mulle meeldis lõpp, kui Q tunnistas, et seda tüdrukut, keda ta taga ajab, tegelikult ei eksisteeri enam ja ilmselt pole teda kunagi eksisteerinudki. Mulle meeldis, et Margo sai aru (loodetavasti), et ta ise on väga isekalt käitunud endast mitte märku andes. Mulle meeldis, et asjad loksusid paika nii, et see ei olnud suvaline nätsukummine lõpp, vaid lõpp, kus vähemalt üks pooltest näitas, et ta suudab teha ratsionaalseid otsuseid.

See paberlinnad ja pabertüdruku värk? Väga proosaline, aga mulle tundub see üsna sisutu või kui mitte sisutu, siis mõttetu ideena. Umbes nagu need feodorasid kandvad vennad, kes kujutavad ette, et nad on intellektuaalselt teisel tasemel, muust inimkõntsast kõrgemal. See papertüdruku mula tundus midagi sarnast. Ma ei tea miks mõned inimesed tahavad enda elu lihtsate asjade pärast nii keeruliseks elada? Aga mine tea, võib-olla on see nii deep värk ja ma olen lihtsalt liiga rumal, et sellest paberimajandusest aru saada..

John Green loomulikult oskab end kuuldavaks teha ja see, mida ta kohati kirjutas oli väga mõtlemapanev, kuid Margo oli tegelaskujuna nii pealiskaudne ja ma ei mõista sugugi miks oli talle vaja tervet raamatut. Ta oli erinev, ja mis siis? Kõik inimesed on erinevad. Need „ma pole üldse selline nagu teised“ inimesed on suhteliselt sellised nagu kõik teised. Erinevate väljunditega kõigest.


Filmi ma tahaks näha, sest peaosades on noored andekad näitlejad ja ma kujutan ette, et see võib päris hea olla. Ma loodan vaid, et nad lõppu hollywooodilikuks teinud pole, sest muudetul kujul kaotaks see sisuliin selle vähese, mis talle jäi.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar