17 august 2015

Michael Morpurgo "Sõjaratsu"

144 lehekülge
Skymarket kirjastus
„Sõjaratsu“ on ood igavesele ja murdumatule sõprusele. Sõda eraldab kaks südamesõpra – noorukese Alberti ja tema hobuse Joey. Poiss annab lubaduse oma hobune taas üles leida. Vapper Joey rühib vankumatult läbi sõjamöllu, puudutades sel teekonnal paljude inimeste südameid – vaatamata sellele, kelle poolel nad sõdisid, millist vormiriietust kandsid või mis keelt kõnelesid.
„Sõjaratsu“ – eelnevalt võitnud miljonite inimeste südameid nii menuromaani kui ülimenuka teatrilavastusena – on nüüdseks leidnud tee ka kinoekraanidele. Suure seikluse toob meieni Steven Spielberg, üks filmiajaloo suurimaid lavastajaid.

Kui ma seda raamatut poes paari euroga müügil nägin, olin kohe müüdud. Või õigemini raamat oli müüdud (sest ma ostsin selle umbes 20 sekundit hiljem).
Kunagi sain ma mingilt soodukalt samanimelise filmi, mis mulle hirmsasti meeldis, just selle sõjateema pärast. Pole just väga palju filme, mis keskenduvad loomadele sõja ajal, ometi oli loomade, eriti just hobuste roll esimeses ilmasõjas väga suur. Ma ei mäleta enam, kas olin teadlik ka raamatu olemasolust või mitte, aga minuni see raamat igatahes ei jõudnud. Kuni praeguseni.

Kui olin esimese peatüki läbi lugenud, olin üllatunud. Meeldivalt. Ootasin hobuse raamatut küll, aga ma ei oodanud kohe kindlasti seda, et hobune oleks kohe päris nimitegelane. Päris kindlasti ei olnud ma valmis ka selleks, et lugeja rändab sõna otseses mõttes kogu tee koos hobusega tema silmade läbi.

Hobusel polnud niivõrd oma mõtteid, kui tundeid. Ta tajus, kes on hea või halb, ta nägi surma ja konstateeris seda kui fakti, ta kirjeldas suhteliselt tuimalt ja emotsioonitult end ümbritsevat. Kohati oleks saanud hobuse ja väikese lapse vahele võrdusmärgi tõmmata, lapsed saavad ju aru, mis on õige või vale ning teevad heal ja halval vahet, kuid nad ei pruugi sellesse suhtuda veel nii emotsionaalselt. Sama lugu oli selle hobusega.

See oli selles mõttes kerge lugemine, et ta oli lühikene ja üsnagi kaasahaarav. Kuigi sõjateema on kole, siis tundus mulle seda raamatut lugedes, et ma loen pigem lasteraamatut. Ajaviitekirjanduseks sobib küll väga hästi. Kui keegi ütleb, et ta ei taha raamatut luegda, sest ta on filmi näinud, siis seda ei pea kartma. Film on tehtud palju detailsemaks ja seiklusrohkemaks, raamat on tunduvalt lihtsakoelisem ja paljudest sündmustest, mida on kajastatud filmis, ei ole raamatus sõnagi juttu. Nüüd tundub nagu ma hirmutaks kõik filmivaatajad eemale sellest raamatust, sest see on sündmustevaesem, aga nii see pole. Minu jaoks oli väga värksendav lugeda raamatut, mis on kirjutatud läbi looma enda nägemuse. Juba ainuüksi selle pärast julgen raamatut soovitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar