22 september 2015

Zoe Zugg "Tüdruk Online"

TÜDRUK ONLINE pilt
352 lehekülge
Kirjastuselt Hea lugu
Pennyl on saladus.
„Tüdruk Online” pseudonüümi all blogib Penny oma salajastest tunnetest – ta kirjutab sõprusest, poistest, koolidraamadest, oma pöörasest perekonnast ja paanikahoogudest, mis on hakanud tema üle võimust võtma. Kui asjalood eriti hulluks kisuvad, avaneb Pennyl võimalus aeg maha võtta ja perega New Yorki sõita. Seal tutvub ta salapärase Noah’ga. Ootamatult on Penny armumas – ja jäädvustab koosveedetud hetked oma salablogisse. Aga ka Noah’l on saladus. Saladus, mille tõttu võib Penny igaveseks kaotada oma anonüümsuse – ja kõige parema sõbra.

Juba tükk aega tagasi sattusin internetist lugema uudist, kus keegi blogija oli andnud välja raamatu, aga nüüd süüdistati teda selles, et ta polegi seda ise kirjutanud. Nimed olid kõik minu jaoks täiesti võõrad ja ega ma siiani teagi, mida see Zoe Zugg seal oma blogis räägib või mis ta üldse teeb... Ta on vist väga popp videoblogija? Süüdistused oli sellised, et Zoe kasutas varikirjanikku nimega Siobhan Curham, aga nii kirjastaja kui ka Zoe eitavad seda või kui täpsem olla, keegi otseselt ei eita, aga ei tunnista ka. Ma ei olegi enam täpsemalt seda lugu vaadanud ja ega vist huvitagi eriti, sest kes iganes selle raamatu kirjas, vahet pole, igav oli ta igal juhul.
Esimesed 60-70 elehkülge läksid natukene liiga suure vaevaga, ülejäänud osa nii igav ei olnud. Seda oli tegelikult täitsa põnev lugeda, aga see oli minu maitse jaoks natukene liiga lihtsameelne. Kahe nädalaga toimub ülisuur armumine, mis muidugi võibki päris armumine olla, aga minu jaoks ei olnud Penny ja Noah armumise lugu kuigi veenev. Penny andis selles osas raamatu lõpus eriti lihtsalt alla ja Noah mängis väikest staaripoissi. Lõpmatult igavad karakterid.
Penny blogi oli sellisel kujul väga lahja. Kas need postitused olid tõesti ainsad, mis ta kirjutas? Ja juba oli üle maailma kuulus ja tuhandete jälgijatega? Nende postituste pärast? Jah, kindlasti. Tundub tõenäoline küll (jajah).
Loost ei puudunud ka kohustuslik gay, kes mööda ilma mingite suvaliste hilpudega ringi patseerib, aga need mingil maagilisel moel „töötama paneb“. Siis oli veel üks armas ja nunnu kutt, kelle järgi Penny igatses enne, kui Noaht kohtas ja parim sõbranna Megan, kes tegelikult polnud ei parim ega sõbranna.
Loo moraalist saan iseenesest aru, netis võid ananooümne olla, aga kui valimatult kedagi sõimata, siis see ei lähe tühja kohta. Sellel võivad olla tõsised tagajärjed ja ma arvan, et iga terve mõistusega inimene teab seda ja käitub nii reaalses kui ka digitaalses maailmas oma parema arusaama järgi.  
Kui kellegil on tungiv vajadus mingi lihtsa ja meelelahutusliku noorteka järele, siis võib ju lugeda, aga pärast sellist tähelepanu ja haipi, mida see raamat saanud on, ei mõista ma sugugi selle väärtust. Mille pärast ta küll nii popp on? Tõesti selle blogimise asja pärast või ei saa mina aru, kui head raamatut loen? (khkm, millele mulle eriti vihjatakse teatud varjundi raamatu allJ). Rõõmusõnum neile, kellele see raamat meeldis - teine raamat on ka ilmumas jejee. Ei tea kes selle siis kirjutab?



08 september 2015

Georgette Heyer "Talumatu lord"

384 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Ilusa Judith Taverneri ja tema venna Peregrine’i esimene kohtumine Julian St. John Audleyga toimub üpriski kahetsusväärses olukorras. Mõlema meelest on tegemist talumatult ülbe keigariga. Õnnetuseks on mees ühtlasi viies Worthi krahv, regendi sõber ja juhuse tahtel ka nende seaduslik eestkostja...

Milline rõõm on neid armsaid ja romantilisi raamatuid lugeda. Tõeline puhkus pärast tööpäeva algab ühe hea raamatu seltsis, eriti praeguste ilmadega, kui vihmast pikemalt pääsu ei ole. Kahjuks järgneb sellele teadmine, et järgmist Heyerit hetkel enam lugeda ei ole, peab ootama uut tõlget...

Seekord sai loetud „Talumatu lord“, mis oli sama meeldiv lugemine nagu kõik teised eelnevalt loetud Heyeri romaanid. Tõsi, sisukäikude ja teema poolest ei üllata nendes raamatutes enam midagi, aga vahel polegi üllatusi ja keerdkäike vaja, piisab rahulikust ja stabiilsest lugemisest, romantilistest suhtest ja üksteiseleidmisest. Selles raamatus sai siiski natukene ka actionit, kui seda nüüd nii nimetada võib – mitu mõrvakatset ja üks inimrööv. Päris metsik Heyeri romaanide kohta.

Paneksin selle seni loetute hulgast kuskile keskele, võib-olla keskmisest natukene ülespoole, sest mõned raamatud on olnud paremad, teised jälle vähem huvitavad.

Mõned päevad tagasi tundsin huvi ka selle üle, kui mitu romaani Heyeri sulest üldse ilmunud on ja enda rõõmuks sain teada, et neid peaks tõlkimiseks veel jaguma üsna pikaks ajaks...