05 oktoober 2015

Georgette Heyer "Tüdruk mängupõrgust"

TÜDRUK MÄNGUPÕRGUST pilt
312 lehekülge
Varrak
Lustakas lugu mängupõrgu perenaisest Deborah Granthamist ja küünilise meelelaadiga härrasmehest Max Ravenscarist, kes on otsustanud takistada oma noore nõo abielu Deborah’ga. Ta leiab aga tütarlapses ootamatult südika ja võluva vastase ning asi võtab sootuks ehmatava pöörde. Alguse ja õnneliku lõpu vahele mahub ohtralt valestimõistmisi, suhete keerdkäike ja pahasoovijate sepitsusi.

Selle raamatuga oli nii nagu iga teise Heyeri romaaniga, ainus vahe oli see, et tavaliselt saab lugeja karakteritest natukene rohkem teada. Mulle näis justkui, et üks suur tükk raamatust oli puudu, miski ei tundunud ära seletatud olevat ja kuidagi ülepea toimusid need armumised seekord. Selline kiirversioon oleks nagu olnud. Võib-olla on asi minus ja ma lihtsalt ei osanud sellel nädalavahetusel naistekat hinnata, aga noh, oli selline päris lihtsamast lihtsam lugemine seekord.
Seekordse raamatu puhul oli tore see, et loo kangelanne oli mitte nii kõrgest seltskonnast, ära hellitatud ja eluvõõras, vaid hoopis keset mängupõrgut elav ja toimetav selgemeelne kaunitar. Mulle tundub, et Heyeri romaanides on alati kõik tasakaalus, kui peategelane pole silmipimestavalt ilus, siis on ta vähemalt rikas ja nii ka vastupidi. Seekord oli ka nõnda.  

Nüüd peab paar tõsisemat raamatut peale lugema, siis saab tasakaalu ehk paika tagasi. Paar Heyerit on mul veel lugeda ja kuigi mulle hirmasti meeldib selline lihtne ajalooline kirjandus, siis ega ikka sellega väga liialdada ka saa... Selline lihtsameelne tunne tekib.

01 oktoober 2015

Georgette Heyer "Suur Sophy"

Suur Sophy
392 lehekülge
Varrak
Kui sir Horace Stanton-Lacy diplomaatiline karjäär sunnib teda Lõuna –Ameerikasse sõitma, jätab ta oma ainsa tütre Sophy õe juurde Berkeley Square’ile. Saabudes avastab Sophy, et tema nõbude elus annaks nii mõnigi asi paremini korraldada. Ta otsustab aidata neil lahti saada sobimatutest südamedaamidest ja austajatest ning ajada korda ka perekonna rahaasjad. See, et keegi eriti tema abi ei näi tahtvat, Sophyt ei heiduta, ning tõepoolest sujuvad asjad pärast paljusid naljakaid vahejuhtumeid ja valestimõistmisi kõige paremal võimalikul moel.

Ükspäev istusin tööl ja mõtlesin, et pole ammu raamatukogus raamatute vahel jalutamas käinud. Kui raamatukogust laenutan, siis teen seda tavaliselt nii, et reserveerin raamatu juba aegsasti internetis ja sama päeva õhtul või hiljemalt järgmisel päeval lähen sellele järgi. Pärast tööd ei viitsi ma tihtilugu linnapeal ringi jalutada ja ainus mõte on, et saaks juba koju diivanile lösutama. Paar päeva tagasi tekkis kange tahtmine raamatukokku minna. Minu jaoks on raamatukogud olnud alati sellised veidi pühad paigad ja ega ma pikalt neist eemal suuda olla, seekord olin raamatukogupaastul ikka päris mitu kuud. Läksin raamatukokku ja otsisin midagi lihtsat, noh, teadagi - naistekaid. Tuuled viisid mind sinna Georgette Heyeri nime juurde ja mis ma siis avastan! Neid eestikeelde tõlgitud ajaloolisi romaane on ju mitmeid ja mitmeid. Kõigepealt olin rõõmus, siis tige, siis jälle rõõmus, siis pettunud ja siis kahmasin igast raamatukogus leiduvast koopiast ühe kaenlasse ja läksin ilma pikema mõtlemiseta neid endale laenutama. Kuna töötasin mõned aastad tagasi raamatukogus, siis tuli see info minuni kergelt öeldes suure üllatusena. Lohutasin end sellega, et raamatukogus on tuhendeid raamatuid ja kui ma ükskord selle Heyeri enda jaoks avastasin, siis ma enam raamatukogus ei töötanud ja ega ma peagi ju kõiki raamatukogu raamatuid peast teadma. Eks? Ennast ju võib lohutada ikka.

Põhimõtteliselt võtsin täiesti suvalises järjekorras kõik need raamatud ette ja esimeseks sattus juhtumisi olema "Suur Sophy". Ma pean seda siiani üheks Heyeri loetud töödest kõige igavamaks. See polnud sugugi igav, ikka selline romantiline ja armas, aga Sophy on võib-olla esimene karakter nendest romaanidest, kes mulle väga palju ei meeldinud. Ta tundus selline suur ja lärmakas nagu üks õige maanaine, selline... teistmoodi.

Sisu oli nagu ikka kõikidel eelnevatel ja selles mõttes jätkas absoluutselt seda sama joont. Ega nendest romaandidest mingit tõsist lugemist ju oodata ei tasugi, aga meeldivaks ajaviiteks on need sellegipoolest. Nüüd võtan teie selleteemalise raamatu kätte ja pärast seda on mul plaanis üks vähe tõsisema sisuga teos läbi lugeda (vahelduse mõttes).