01 oktoober 2015

Georgette Heyer "Suur Sophy"

Suur Sophy
392 lehekülge
Varrak
Kui sir Horace Stanton-Lacy diplomaatiline karjäär sunnib teda Lõuna –Ameerikasse sõitma, jätab ta oma ainsa tütre Sophy õe juurde Berkeley Square’ile. Saabudes avastab Sophy, et tema nõbude elus annaks nii mõnigi asi paremini korraldada. Ta otsustab aidata neil lahti saada sobimatutest südamedaamidest ja austajatest ning ajada korda ka perekonna rahaasjad. See, et keegi eriti tema abi ei näi tahtvat, Sophyt ei heiduta, ning tõepoolest sujuvad asjad pärast paljusid naljakaid vahejuhtumeid ja valestimõistmisi kõige paremal võimalikul moel.

Ükspäev istusin tööl ja mõtlesin, et pole ammu raamatukogus raamatute vahel jalutamas käinud. Kui raamatukogust laenutan, siis teen seda tavaliselt nii, et reserveerin raamatu juba aegsasti internetis ja sama päeva õhtul või hiljemalt järgmisel päeval lähen sellele järgi. Pärast tööd ei viitsi ma tihtilugu linnapeal ringi jalutada ja ainus mõte on, et saaks juba koju diivanile lösutama. Paar päeva tagasi tekkis kange tahtmine raamatukokku minna. Minu jaoks on raamatukogud olnud alati sellised veidi pühad paigad ja ega ma pikalt neist eemal suuda olla, seekord olin raamatukogupaastul ikka päris mitu kuud. Läksin raamatukokku ja otsisin midagi lihtsat, noh, teadagi - naistekaid. Tuuled viisid mind sinna Georgette Heyeri nime juurde ja mis ma siis avastan! Neid eestikeelde tõlgitud ajaloolisi romaane on ju mitmeid ja mitmeid. Kõigepealt olin rõõmus, siis tige, siis jälle rõõmus, siis pettunud ja siis kahmasin igast raamatukogus leiduvast koopiast ühe kaenlasse ja läksin ilma pikema mõtlemiseta neid endale laenutama. Kuna töötasin mõned aastad tagasi raamatukogus, siis tuli see info minuni kergelt öeldes suure üllatusena. Lohutasin end sellega, et raamatukogus on tuhendeid raamatuid ja kui ma ükskord selle Heyeri enda jaoks avastasin, siis ma enam raamatukogus ei töötanud ja ega ma peagi ju kõiki raamatukogu raamatuid peast teadma. Eks? Ennast ju võib lohutada ikka.

Põhimõtteliselt võtsin täiesti suvalises järjekorras kõik need raamatud ette ja esimeseks sattus juhtumisi olema "Suur Sophy". Ma pean seda siiani üheks Heyeri loetud töödest kõige igavamaks. See polnud sugugi igav, ikka selline romantiline ja armas, aga Sophy on võib-olla esimene karakter nendest romaanidest, kes mulle väga palju ei meeldinud. Ta tundus selline suur ja lärmakas nagu üks õige maanaine, selline... teistmoodi.

Sisu oli nagu ikka kõikidel eelnevatel ja selles mõttes jätkas absoluutselt seda sama joont. Ega nendest romaandidest mingit tõsist lugemist ju oodata ei tasugi, aga meeldivaks ajaviiteks on need sellegipoolest. Nüüd võtan teie selleteemalise raamatu kätte ja pärast seda on mul plaanis üks vähe tõsisema sisuga teos läbi lugeda (vahelduse mõttes). 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar