06 november 2015

Richelle Mead "Kuldne liilia"


400 lehekülge
Kirjastus Ersen
Sydney Sage on alkeemik, üks neist inimestest, kes vusserdavad võlukunstiga ning on ühenduslüliks inimeste ja vampiiride maailma vahel. Nad kaitsevad vampiiride saladusi – ja inimeste elusid.
Sydney on saadetud peitu peenesse internaatkooli Palm Springsis, Californias, ja ta ülesandeks on kaitsta moroi printsessi Jill Dragomiri mõrtsukate eest, kes tahavad tõugata moroide õukonna kodusõtta. Varem ebasoosingusse sattunud Sydneys nähakse nüüd eeskujuliku alkeemiku näidist. Ent mida lähedasemaks saab ta Jilli, Eddie ja eriti Adrianiga, seda rohkem leiab ta end kahtlemas alkeemikute sajanditepikkustes tõekspidamistes.
Ta maailm muutub veelgi keerulisemaks, kui katsetused võlukunstiga tõestavad, et Sydneys võib peituda võti, mis takistab muutuda strigoiks. Siiski on see tema enda hirm – olla eriline, maagiline, jõuline –, mis takistab teda rohkem kui miski muu. Sama hirmutav on ka äsja alanud armulugu Braydeniga, armsa targa poisiga, kes paistab talle igati sobivat. Siiski – kuigi see noormees näib täiuslik, leiab Sydney, et teda tõmbab kellegi teise poole – suunda, mis on talle keelatud.
Kui aga vapustav saladus ähvardab vampiiride maailma purustada, pannakse Sydney ustavus äkki rängemalt proovile kui kunagi varem. Kas ta peaks usaldama alkeemikuid – või oma südant?

Richelle Meadile kohaselt hakkas raamat üsna kiiresti. Erilist mökutamist ja eelmise osa sissejuhatust polnud, mis vähemalt minu jaoks on hea asi. Kuigi esimest osa sai lugeda juba üsna tükk aega tagasi, oli see siiski väga hästi meeles.
Vampiiride Akadeemia sõsarsarja teises raamatus lähevad asjad veelgi pingelisemaks. Eriti just seetõttu, et Sydney on hakanud vampiiridesse teisiti suhtuma. Tema mõtted on täis segadust ja aina raskemaks muutub vahe tegemine – alkeemikud või vampiirid, kummad on paremad inimesed?
Mulle tundub, et Sydney on oma alkeemiku maailmas üsna erakordne tegelane. Kuigi ta on lapsest saati saanud nii-öelda ajupesu, et alkeemikud on inimkonna päästjad ja kõik vampiirid on vastikud ja pahad, siis suudab ta sellest läbi näha (raskustega, kuid siiski) ja saab aru, et maailm ei ole nii must ja valge, vaid eksiteerivad ka vahepealsed toonid.
Mis puutub Adriani... Ta meeldis mulle juba Vampiiride Akadeemia sarjast ja ma ei saa salata, et tundsin Adrianile väga kaasa, kui Rose ta südame põhimõtteliselt rinnust haaras ja põlema süütas. Mul on hea meel näha, et ta Rose’i oma peast on visanud ja selle teisega asendanud on. Seekord sellisega, kellel tema vastu samuti tunded näivad tekkivat. Kui nüüd mõelda, siis „näivad tekkivat“ on tegelikult isegi liialt minevikus kinni, sest teise raamatu lõpuks olid need tunded juba täiesti olemas, nüüd peab ainult Sydney ise selles veenduma. Tema jaoks on see kindlasti raske, sest terve elu on talle õpetatud, et vampiirid on madalam eluvorm ja neid võib parimal juhul lihtsalt tolereerida, kuid lähim kokkupuude nende olenditega on absoluutselt välistatud ja isegi karistatav. Kui end tema asemele panna, siis ma ütleks, et kohe üldse ei tahaks tema asemel olla...


Olen aru saanud, et originaalis on nende raamatute ilmumine läbi ja kokku sai neid kuus tükki. Loodetavasti läheb nende tõlkimine lepase reega ja saame peagi lugeda ka järgmist osa eesti keeles. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar