21 detsember 2016

M. L. Stedman "Valgus ookeanide vahel"

392 lehekülge
Pegasus kirjastus
M. L. Stedmani debüütromaan „Valgus ookeanide vahel” on viimaste aastate menukaim Austraalia päritolu kirjaniku romaan.  Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi lugejate lemmikuks.
Erakordselt liigutav lugu inimestest, kes otsivad oma kohta maailmas, kus ühe inimese õigus on teise jaoks traagiline kaotus. Tom Sherbourne on Lääne-Austraalia ranniku lähistel Janus Rocki saare majakavaht. Kui laine toob kaldale sõudepaadi, milles on väike tüdruk, otsustab Tom koos oma noore abikaasaga lapse üles kasvatada. See otsus raputab aga aastate pärast paljude elusid.

Rahvusvaheline menuk, mis on ilmunud rohkem kui 40 keeles ja mida on müüdud üle 2 miljoni raamatu.

Esmane tagasiside selle raamatu kohta on siiani olnud see, et inimesed ei suuda uskuda, et antud teos on autori debüütromaan. Huvitav, kas ta suudab seda taset hoida või jääb see raamat tema tähelennuks? Eks siis ole näha, sest rohkem raamatuid ta hetkel kirjutanud ei ole, kuigi selle ilmumisest on nüüdseks juba peaaegu viis aastat möödas. Raamatu hinnang on Goodreadsis hetkel (5. detsember 2016) 3,99 punkti, mis on päris hea, arvestades raamatu keerulist teemat.

„Valgus ookeanide vahel“ jõudis minuni läbi bookworld.me keskkonna ja Pegasus kirjastuse kaudu. Kes iganes veel ei tea, mida bookworld.me endast täpselt kujutab, soovitan kindlasti üle vaadata, ülilahe algatus eestlaste poolt. Sellises toonis raamatutega on üldiselt nii, et mul on need plaanis kogu aeg ette võtta, aga üsna harva jõuan päriselt selle teostuseni koheselt pärast nende ilmumist. Antud raamatuga tehti nüüd asi lihtsamaks ja raamat tuli ise minu juurde, mille üle on mul väga hea meel.

Tunnistan ausalt, et mul oli seda mõnevõrra keeruline lugeda. Tavaliselt loen üsna tempokalt, aga sellega läks veidi aeglasemalt, sest lugesin seda paari peatüki kaupa ja ei suutnud ennast ühelgi korral kokku võtta, et seda suuremate juppidena läbida. Kokku läks sellega umbes kolm nädalat, see oli lihtsalt emotsionaalselt kurnav raamat. Ma ei tea, kes usub, kui ma ütlen, et see oli heas mõttes kurnav? Tihtilugu juhtub nii, et kulminatsioon on raamatu lõpus ja alles siis muutub asi emotsionaalseks, aga see lugu oli tervenisti, kohe algusest kuni täiesti viimase leheni väga emotsionaalne. Peab vist päris tank olema, kui selle raamatu lugemise ajal emotsioonid seinast seina ei kõiguks, aga mulle sobis sellises toonis raamat seekord väga hästi. Võib-olla tuleb kasuks, et vaatasin raamatu "kõrvale" umbes kakskümmend totakat jõulufilmi ja „Valgus ookeanide vahel“ hoidis kaks jalga kenasti maas. 

Lühidalt öeldes - väga hea raamat. Jääb vaid üle oodata, millega autor tulevikus välja tuleb (kui üldse tuleb) ja filmi tahaks ka nüüd näha. Kusjuures raamatu kaanekujunduses on kasutatud filmi postrit, aga tegelikult on originaalne kaanepilt minu arvates kenam ja originaalsem. 

12 detsember 2016

J. R. R. Tolkien "Kääbik"

328 lehekülge - Tiritamm kirjastus
Audioraamat inglise keeles 11h ja 8min

Bilbo Baggins on kääbik, kes armastab lihtsat ja mugavat elu ega ole eriti palju oma kääbiku-uru sahvrist kaugemale rännanud. Kuid ühel päeval saabuvad tema koju võlur Gandalf ja kolmteist päkapikku ning keeravad kääbiku sündmustevaese elu pea peale, meelitades ta retkele „sinna ja tagasi“. Päkapikkudel on plaan minna retkele suure ja väga ohtliku lohe Smaugi aaretekambrisse ning algab seiklus, mis paneb Bagginsi tegema ja ütlema täiesti ootamatuid asju...
„Kääbik“ on „Sõrmuste Isanda“ eellugu ning seda on pärast 1937. aasta esmatrükki müüdud miljoneid eksemplare. Kääbikut peetakse kahekümnenda sajandi üheks kõige armastatumaks ja mõjukamaks teoseks.

Ma ei mäletagi enam päris täpselt oma vanust, kui esimest korda „Kääbiku“ kätte võtsin. Kas see võis põhikooli ajal olla või juba natukene hiljem? Esimesena lugesin läbi „Sõrmuste Isanda“, alles natukene hiljem järgnes „Kääbik“, aga ma pakun, et minimaalselt on sellest möödas kümme aastat. Kuna mulle meeldib eriti just ärkamise ja hommikuste tegevuste juurde kuulata audioraamatut, oli kohe pärast eelmise lõpetamist vaja järgmist. Mingit kindlat plaani ei olnud, et vot nüüd tuleb Bilbo seiklus, aga kuidagi läks nii. Raamat on lühike ja kaasahaarav ning mitu korda käis mu peast läbi mõte, et kuidas nad küll suutsid sellest kolm filmi teha? See on absurdne tegelikult, sest kuigi filmid mulle täitsa meeldisid, siis raamatuga on neil ühine vaid pealiskaudne sisuliin.


Audiona oli seda raamatut väga lahe kuulata,  Rob Inglis teeb väga hea töö. Kipun raamatutes luuletuste ja laulude osa vaid silmadega üle laskma ega viitsi neisse eriti süveneda, aga audios LAULIS narraator need ette ja tahes-tahtmata jäin kuulama ja kaasa mõtlema. Mul ei olnud enne plaanis „Sõrmuste Isandat“ kuulata, vaid tahtsin enda uhke raamatu (pildil) läbi lugeda, aga paistab, et antud raamatusari on eriti väärt, et seda kuulata. Sellele aga jõuan veel mõelda, sest tegelikult on mul audios nüüd pooleli üks üsna pikk lugu (41h). 

05 detsember 2016

Lauri Räpp "Linn on minu - Tartu tahavaatepeeglis"

236 lehekülge
ITI OÜ
Testitud erineva huumorimeelega inimeste peal: autorile iseloomulikul mahlakal viisil kirja pandud meenutused tolle aja inimestest, 90ndate teismeliste palavikulisest pidutsemisihast ja nõukaaja lollustest lihtsalt ajavad naerma! See raamat on väärt fotodega pikitud pilet ajamasinale, mis kihutab otsejoones mitukümmend aastat tagasi. Ava QR-koodidega selle aja kuumimad videod, jäta tollased superhitid lugemise taustaks mängima ja saad ajarännaku täie raha eest. Nii kuum on tunne! Raamatu kaanele on oma lugemissoovituse andnud Cool D, Peeter Sauter, Erkki Kõlu, Helen Kalberg ja Martin Plaser.

Priit Hõbemägi Eesti Ekspressi nädala raamatust:
"Aeg-ajalt ilmub mõni raamat, mis oma otsekohesuse ja energiaga tabab otse kümnesse."

See raamat jõudis minuni päris ise, tuli meiliga mulle postkasti paar nädalat enne selle ilmumisaega. Eelnes sellele loomulikult küsimus, kas olen valmis seda lugema ja arvustama ning olin seda rõõmuga nõus tegema. Seda enam, et tegemist on ikkagi Tartu teemalise raamatuga ja Tartu on juhtumisi minu lemmiklinn Eestis. Tegelikult on mu arvustus juba tükk aega valmis, vähemalt kuu aega on see draftis seisnud, aga olen oodanud raamatut füüsilisel kujul, et postituse juurde ka mõned pildid teha. Seekord siis laenan pildi Lauri raamatu promolehelt facebookist, et arvustus liiga kaua "riiulil" ei seisaks.

Olen raamatu autori blogisse mõni aasta tagasi sattunud ja mäletan häguselt emotsiooni kahju, et rohkem lugusid ei ole, aga paistab, et loodus ikka tühja kohta ei salli ja nüüd on Lauril valminud raamat, mis just nimelt selliseid 80-90ndate Tartu lugusid jutustab. Lauril on varem ilmunud teos „See ei ole minu Kuuba“ ning „Linn on minu“ on tema teine ilmunud teos.

Raamat ise on täiesti maitse asi nagu asjadega ikka. Viimati loetud sarnase „Minu Kennedy“ raamatu kohta käiva ja internetist leitud kommentaari põhjal ei pruugi see raamat meeldida inimestele, kes „nagunii teavad, milline elu siis oli ja igav on sellest lugeda“. Sellisel arvamusel olevatel inimestel soovitan raamatust mööda minna, pole teie jaoks, sest tõesti, tegemist on 200-lehelise justustusega möödunud eluolu ja seikade kohta, pesuehtne nostalgitsemine.

Raamatu teeb vahest ehk eksootilisemaks valik QR koode ja rida pilte enne ja pärast vaadetega. Skännisin hoolega kõik koodid sisse ja vaatasin huviga, mida on autor pidanud heaks illustratsiooniks oma lugude juurde. Olgu see siis mõni rokkpala või klipp vanast reklaamist, multikast või niisama viisijupist, annavad need raamatule isikupära ja ruumilisust. Ma ei ole varem sellist lahendust näinud ja vähemalt minu silmade jaoks on see originaalne ja lahe raamatu illustreerimise variant.

Lauri tekst on mõnusalt ilukirjanduslik ja värvikas. Väike näide leheküljelt 112-113: „Klaasukse vastu nõjatunud võrratu lauljanna on näost sama kahvatuvalge kui puidust ukseraam. Selle küljest tuge otsides ütleb ta: „Mul hakkas nii paha. Teise laulu ajal hakkas mul nii paha, ma mõtlesin, et ma kukun kokku. Ma mõtlesin... teise laulu ajal mul hakkas mul paha... mul lõi pildi eest ära.” Ja siis täielik metamorfoos! Hetkeks väristab ta pead ja teatab siis otsustavalt: „Davai, lähme peale nüüd”“. Ta võiks täiesti edukalt mõne juturaamatu kirja panna, sellise satiirilise ja veidi (musta) huumorit sekka, see oleks talle ilmselt nagu rusikas silmaauku.

Autor on mahedalt reaalne, kui nii öelda. Mitte ropp, aga mitte tuti-pluti, täpselt selline hea kogus kõigest. Noh, selles mõttes, et päris lastel ei soovita lugeda, aga midagi liiga võigast seal polnud. Oksemäed ja põnevad (?) kokteilid, peod, läbud ja muidu muljetamised, selline tavaline noortevärk. Kuidas kellelegi muidugi. Kõige lemmikum osa raamatust ongi tegelikult minu jaoks see metsikute pidude osa. Seda ilmselt seetõttu, et Lauri on väga elavalt, tõetruult ja ilmekalt igasuguseid kummalisi või veel kummalisemaid lugusid kirjeldanud. Ma ei saa silme eest kuidagi seda pissikohvi lugu... võeh, vaene tüdruk.

Üks asi, mis mind vahest ehk liialt ei köitnud, olid igasugused nimed, mida raamatu peale terve posu kokku tuli. See nimedeküllus meenutas veidi ülikoolis õpitud keskaja ainet, kus tuli reaalselt sadu nimesid pähe tuupida ja mis koheselt, plaks, kaks sekundit pärast eksamit peast pühitud olid. Sama lugu siin, paljud nimed olid justkui kohatäiteks. Ainsad nimed, mis mulle hetkel nüüd meenutades meelde jäid, olid Šmigun ja Rein Lang, teised on... kuskil. Valetan, suur hulk lauljaid on ka kuskil meeltesügavustes alles. Tõele au andes, ega nimesid peagi meelde jätma, vahepeal lihtsalt tundus ühel lehel jube palju infot (nimesid) olevat ja pilt läks vähe kirjuks, aga selle võib tõenäoliselt minu lugemisstiili süüks panna.

Lugu pole niivõrd autori lugu, kuivõrd terve selle perioodi noorte lugu, Tartu lugu. Mis oli ja mis muutus, kuidas asjad käisid ja kuivõrd palju tegelikult muutub lühikese aja jooksul. Eufooria ja vabanemine, sellega kaasnev eneseotsimine ja piiride kompamine ning lõpuks, nagu ka Lauri ise ütleb, saabus ka mõistus koju. „Kuidas kuradima moodi me küll ellu jäime?“ küsib ta 194. leheküljel ja ma pean ütlema – see on täiesti adekvaatne küsimus selles punktis.

Mul on hea meel, et Eesti kirjandusmaastik on jälle ühe toreda ainulaadse raamatu oma ridadesse saanud. Selliseid asju peab kirjutama, kui need veel meeles on. Mõnekümne aasta pärast on see kõik veelgi hinnalisem ja siis saab juba ei-tea-mitmes generatsioon pärast taasiseseivumist üllatusega küsida, „kas tõesti nii oli?“ ja vahest ehk „elekter oli päriselt siis juba olemas?“ sekka lisada. Nojah, võib-olla alahindan tulevasi põlvkondasid (kahtlen veidi), aga ilmselt on sellist tüüpi raamatud korralikud reality check materjalid tulevikus.

***

„Vaatamata sotsialismiaegsetele võitudele – vähevõitu, sitavõitu ja kallivõitu – oli meie äärelinnas asunud maja alati külalisi täis ja argipäevahalli vakstuga kaetud söögilaud lookas.“ (lk 17)

„Räägiti, et kui minna ükskõik millisesse hoovi, vilistada ja hõigata Sanja, Dima või Vasja, ilmub erinevate akende peale vähemalt neli erinevat poisiklutti.“ (lk 48)

„Õhtutundidel poodi jõudnud lihtne tööinimene kohtas lihatoodetest vaid vanadusse surnud sea pead... Hea õnne korral võis trehvata ka päeva jooksul libedaks läinud ja kusagilt kerge hallituse hankinud stepivorstijuppi või mõnda üksikut näljasurma surnud kana viiekümne sinaka varjundiga kehaosa.“ (lk 73)

„Tunniplaani lisandusid perekonnaõpetus ja päris ajalugu.“ (lk 104)

„Häda ajab härja trepikotta (kusele). Annelinna vanasõna aastast 1994.“ (lk 164)

„Pohmakaga õllejoomine on sama, mis külma käes püksi kusemine. Alguses on küll hea ja soe, aga hiljem hakkab ikkagi sitt.“ (lk 173)

29 november 2016

Susan Hill "Naine mustas"

160 lehekülge
Kirjastus Hea Lugu 
Advokaat Arthur Kipps kutsutakse pr Alice Drablow matustele. Pr Drablow oli Angerjalodukodu häärberi ainus elanik ja noorel advokaadil pole selle varjatud akende taha peitunud traagilistest saladustest aimugi. Uttu mähitud erakliku maja juures kohtab Arthur musta riietatud ja kahvatut noort naist, kes oma kõhedust tekitava ilme ja olekuga ajab noormehele pöörase hirmu nahka. Halvad eelaimused süvenevad veelgi, kui kohalikud elanikud keelduvad kõnelemast naisest mustas ja tolle hirmuäratavast eesmärgist.

Susan Hill on Whitbreadi, Somerset Maughami ja John Llewelyn Rhysi auhindadega pärjatud Briti kirjanik. Tema kummitusliku lühiromaani „Naine mustas“ põhjal valminud näidendist sai Londoni West Endis pikaajaline menutükk, samuti on tuntud selle 2012.  aasta ekraniseering Daniel Radcliffe’iga peaosas.

Tegemist on lühiromaaniga, mille saab ilusti ühe õhtuga läbi. Tegelikult ei soovita ma seda enne magama minemist lugeda. Eriti, kui olla üksi kodus, väljas ulub sügis-talvine tormituul, maja teeb kummalisi hääli ja kass kuskil kraabib (kummitus tegelikutl raudselt). Noh, ütleme nii, et magamainek oli natukene hirmus pärast selle raamatu lugemist, eriti veel seetõttu, et mäletasin filmi ja kujutasin kogu õhustikku eriti elavalt ette.

Õuduslugude fännidele julgen seda lühiromaani vägagi julgelt soovitada, aga kes sellist tüüpi (õudukaid) raamatuid eriti ei armasta, võiksid lugemata jätta. Mulle hirmsasti õuduslood meeldivad, aga pean tunnistama, et juba eelmainitud olustiku juures oli seda pisut kõhe lugeda.


Raamat oli iseenesest üsna lihtne lugemine ja mõte, et sellest on tehtud näidendeid, tundub täiesti reaalne ja lahe, antud raamatu põhjal tehtud lavastust tahaks isegi näha. Eesti Draamateatril oli samanimeline etendus mängukavas, aga kahjuks siis ma selle otsa ei sattunud ja enam seda vist ei mängita, millest on väga kahju. 

16 november 2016

Ruth Ware "Pimedas pimedas metsas"

280 lehekülge
Helios kirjastus
Nora pole Clare’i kümme aastat näinud. Sellest ajast, kui ta koolist ära läks ja iialgi tagasi ei pöördunud. Kuni täiesti ootamatult saabub kutse Clare’i tüdrukute õhtule. On see Nora jaoks võimalus minevik lõplikult seljataha jätta?
Aga asjad lähevad käest ära. Isegi väga. On asju, mis ei saa igaveseks saladuseks jääda.

RUTH WARE kasvas üles Lewes’is Sussexis. Pärast Manchesteri ülikooli lõpetamist kolis Pariisi, sealt Põhja-Londonisse, kuhu rajas kodu. Nüüdseks abielus kahe lapse ema on töötanud ettekandja, raamatumüüja, inglise keele võõrkeelena õpetaja ja pressiesindajana. Pimedas, pimedas metsas on tema esimene põnevik.

Selle raamatu sain poolmuidu Rahva Raamatu rallilt, kust ma neli head raamatut skoorisin. Vot selliste hindadega võin ma vabalt raamatuid šopata, soodukad olid megaAAAAAAhead ja loodan, et selliseid tuleb veelgi. Raamatu kaanekujundus mulle meeldib, täpselt selline, mis poeriiulil kohe tähelepanu endale võtab. Selle kaanel oleva pealkirjaga nägin esialgu vaeva, sest ma ei saanud aru, mis selle raamatu nimi on. Pimedas metsas keegi abiellub (huh, okei, huvitav koht, kus abielluda), pimedas keegi kaotab elu (juba loogilisem), metsas (see on ilmselgelt võtmesõna, eks). Ei tundu väga loogiline pealkiri... Lõpuks võtsid minu loogikariismed ennast kokku ja tabasid ära, et peaks vist ainult suurelt kirjutatud sõnasid lugema, see siis on pealkiri. Hästi, parem hiljem, kui... veel hiljem.

Mulle on mitmes kohas silma jäänud, et raamatut võrreldakse „Tüdruk rongis“ või mõne Gillian Flynni teosega, aga siinkohal ma tegelikult võrdusmärki ei teeks. Paralleele võib muidugi tõmmata ja paistab, et sellised poolmüstilised tumedad põnevikud on ilukirjanduses aina enam kanda kinnitamas ning selle vastu pole mul midagi, sest enamasti on tegemist tõesti põnevate lugudega. Selle raamatuga oli nii, et kuigi seda oli mõnevõrra keeruline käest ära panna, ei tundunud sisuliin nii hea ja kaasahaarav nagu mõne teise sarnase raamatu puhul. Lauseehitus näis kohati kohmakas, aga ma ei tea kas selle saab panna tõlkija või autori süüks, sest ma pole originaalkeelset teksti lugenud. Sellest olenemata läks raamat väga kiiresti ja sujuvalt, kuigi lõpp oli taaskord juba eemalt aimatav.

Põnevust suudab autor muidugi väga osavalt ülal hoida, selles osas ei ole midagi halba öelda, see meenutab veidi Hitchcocki filme, mida vaadates ealeski igav ei hakka, isegi kui ühte filmi kümme korda vaadata. Aga. Nora, loo peategelane, tundus eemaletõukav, vinguv ja igav. Milline täiskasvanud naine ei suuda üle saada kümme aastat tagasi toimunud lahkuminekust? Kui sa oled 16-aastasena kellegagi vaid mõned kuud koos olnud ja lähed lahku... ja siis ei saa kümne aastaga temast üle. Okei?

Üldiselt oli raamat põnev. Mulle ei meeldinud see põhiliini lugu, sest see ei veennud mind lihtsalt kuidagi, kuid sellele vaatamata oli loodud olustik, mida sain lugejana väga kergesti silme ette manada. Kõik tundus reaalne, väikesed detailid ja nüansid olid paigas, ülejäänud asjaosalised olid hästi edasi antud ja andsid raamatule kenasti värvi juurde. Lõpupoole oli korra kahtlus, et äkki-äkki on mul siiski vale tegelane pahalaseks mõeldud, aga tuleb välja, et esmane instinkt tavaliselt ikkagi ei peta.


Mis eriti vahva, raamatus toimus see tüdrukuteõhtu 14.–16. novembril. Mina lugesin raamatu läbi täpselt samadel kuupäevadel, tore kokkusattumus. 

14 november 2016

Jojo Moyes "Paris for One"

95 lehekülge
Penguin UK
Bestselling author Jojo Moyes brings us a charming and heart-warming short story in association with Quick Reads.
Nell is twenty-six and has never been to Paris. She has never even been on a weekend away with her boyfriend. Everyone knows she is just not the adventurous type.
But, when her boyfriend doesn't turn up for their romantic mini-break, Nell has the chance to prove everyone wrong.
Alone in Paris, Nell meets the mysterious moped-riding Fabien and his group of carefree friends. Could this turn out to be the most adventurous weekend of her life?

See on Jojo Moyesi armas lühilugu 26-aastasest Nellist, kelle boyfriend ei ilmu temaga Pariisi romantilist nädalavahetust veetma. Mind tegelikult üsna tihti üllatab see, kui palju oskab mõni inimene öelda nii vähese ajaga, seekord siis lehekülgedega.
Loen vähe lühilugusid, aga kui loen, siis tavaliselt liiga palju ei oota, sest tegelikult on üsna raske mingisse väikesesse loosse ainult vajalik mahutada. Sama raske on kogu ebavajalik eemal hoida.

Teemaarendus   
Kaasahaarav sisuliin  
Hea struktuur  
Atmosfäär  
Head tegelased  
Loole iseloomulik toon  


Kõik olemas. Mida muud ikka tahta? Hea kaaslane väikeseks „unelooks“ vahetult enne magama minekut. 

11 november 2016

J. K. Rowling "Harry Potter"

Osa minu Potteri "kollektisoonist"
Pange vaim valmis, sellest tuli üks *pisikene* mammutpostitus, kuigi (vähemalt) üritan teha nii lühidalt, kui võimalik. 

Harry Potter on see sari, millega üles kasvasin ja mida algusest lõpuni ääretult armastanud olen. See on kindlasti üks olulisemaid sarju minu elus, kasvasin sellega üles ja soovisin nagu iga Potterimaailma fänn, et ka minule saabuks see kauaoodatud kiri, mis kutsub mind Hogwartsi (Sigatüüka) kooli. Natukene (tegelikult päris palju) ootan seda vist siiani...

Kuigi mulle meeldivad selle sarja kõik raamatud väga, on mõni neist mulle kätte sattunud vaid ühel korral ehk siis vaid esimesel korral, teisel korral lugemise emotsiooni polegi olnud. Otsustasin, et kuna Harry Potteri lugemine mu hingele palju nostalgiat ja armsaid emotsioone pakub, siis loen need kõik uuesti läbi. Jah, mõni saab võib-olla juba viiendat korda loetud, teine aga alles teist korda. Kahjuks ei mäleta ma enam täpselt, kui palju ja mis osasid täpselt lugenud olen, aga ega sellel erilist vahet polegi, sest viimasest Potteri osast on nüüdseks möödas peaaegu 10 aastat ja sellest täitsa piisab, et kõike korrata.

Ma täidan seda postitust aja jooksul, lisan iga kord uue raamatu arvustuse kohe blogisse, aga avalikustan kõik alles lõpus („I open at the close“ sobib siia päris kenasti). Kõik raamatud on ilmunud Varraku kirjastuse poolt.

Olgu öeldud, et alustasin selle postituse kirjutamist 14. septembril 2015 ja lõpetasin  8. novembril 2016. Nii kaua poole mul ükski draft varem avatud olnudki. Tegelikult läbisin kõik raamatud üsna järjest (kolme kuuga) ära, kui üks pisike kümnekuuline paus väljas jätta (teise raamatu lugemise ajal, upsi).

Harry Potter ja tarkade kivi
263 lehekülge

Esimeses raamatus “Harry Potter ja tarkade kivi” ei tea Harry veel, et ta on võlur ning et võlurid olid ka tema surnud ema ja isa. Ta ei oska loitse, pole kunagi olnud lohe munast koorumise juures ega kandnud nähtamatuks tegevat mantlit. Ta on kogenud üksnes õnnetut elu koos oma hirmsa tädi, onu ja nende jõhkardist poja Dudleyga, kes ei taha võlukunstist midagi teada. Harry elab tillukeses panipaigas trepi all ning üheteistkümne aasta jooksul pole kordagi tähistatud tema sünnipäeva. See kõik aga muutub, kui öökull toob talle mõistatusliku kirja, milles Harryt kutsutakse imelisse paika, Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, kus Harry leiab endale sõbrad, õpib võlukunsti kõigis selle ilmingutes, kuid peab ka astuma vastu oma kõige hirmsamale vaenlasele. Sellest kohtumisest sõltub rohkem kui Harry enda saatus...

See raamat muutis autori J. K. Rowlingu elu igaveseks. See on lasteraamat ja ükski teine järgmistest Potteritest pole nii "lasteraamatulik". Iga osaga kasvab raamatute toon, armsast lapsemeelsest noorest saab aja jooksul tõsine teismeline, kelle õlale langeb kümne mehe koorem. Lasteraamatu mõõdu annab see välja küll. Vahest ehk annab tunda see, et peategelasteks on 11-aastased lapsed või tegemist on võlumaailmaga, aga ka see, et teema pole veel nii sünge ja kõik toimub väikese poisikluti silmade läbi. Me ei tea veel, kes on Voldemort ja me ei tea, millist hävingut ja surma ta toob, hetkel on ta kõigest sünge möödanik. Tegemist on väga lihtsa raamatuga, kuid kahtlemata on see hea algus suurepärasele sarjale.

Tegelikult sai minu teekond alguse esimesest filmist. Mäletan oma esimest korda, kui vaatasin Harry Potteri filmi, see oli mu klassiõel VHSi peal kodus olemas ja ükskord pärast kooli otsustasime seda vaadata. Olin koheselt võlutud, läksin raamatukokku ja laenutasin kaks esimest osa (rohkem ei olnud veel ilmunud) ning sealt edasi algaski minu seiklus Harry Potteri maailmas, iga järgnevat tõlget sai uskumatult pikalt ja valulikult oodatud. Mäletan, et käisin välismaistes Harry Potteri foorumites ja lugesin väikeseid spoilereid veel emakeeles ilmumata raamatute kohta. See oli üsna raske fännamine minu jaoks, sest inglise keel polnud mul tol ajal veel hästi suus ja google tõlkest, isegi kui see olemas oli, polnud kasu, sest mina sellest midagi ei teadnud. Väike sõnaraamat nina ees ja foorumites surfamine võis alata. Nii kõva fänn pole ma ei enne ega pärast millelegi olnud.

Vahel on mul siiani üsna raske mõelda, et nüüd on see läbi... möödas on peaaegu kümme aastat ja ma armastan seda sarja ikka veel täpselt nii nagu enne. Teist niisugust raamatute ootamist pole ma läbi elanud ja annaksin ei teagi mida, et seda uuesti kogeda. See oli täiesti omaette kogemus.

Ma arvan, et just „Saladuste kamber“ on mulle kõige sagedasemalt pihku sattunud, kui on vaja natukene selles maailmas olla. Uus algus ja Harryga (taaskord) esimest korda tutvumine on natukene nagu lohutav ajaviide, see viib ajas tagasi. Just seetõttu ei oska ma selle raamatu (ilmselt ka paljude teiste osade) kohta ehk midagi eriti põnevat kirjutada, need raamatud on minu jaoks nii tuttavlikud ja kõik tundub nendes jube tähtis olevat. Mida ma esile tõstma peaksin, mis on oluline ja mainimist väärt?

Esimeses osas tutvuvad Harry, Ron ja Hermione teel Sigatüüka Võlukunsti ja Nõiduse kooli (uh kui pikk, elistan öelda lihtsalt Hogwarts), kuid ei saa öelda, et nad kohe samal lainepikkusel oleksid olnud. Ma ei tea kuidas, aga Rowling on kirjutanud põhimõtteliselt kõik tegelased oma raamatutesse nii, et peaaegu ükski neist ei tundu üleiigne, vähem tähtis kui mõni teine või sootuks ebavajalik. Ma olen kindel, et inimene, kes need raamatud esimest korda ette võtab, hakkab neid kohe esimesest raamatust alates armastama. Kui ei, siis pole ilmselt lootust, sest kuigi nende lood progresseeruvad ja muutuvad tõsisemaks, on tegemist siiski täpselt samade inimestega, kelle sisuliinid raamatutes arenevad, muutuvad ja kasvavad.

Juba esimeses osas tuleb välja kõikide laste iseloom, tegelikult oli selleks üks kindel lause, aga ma ei leia seda otsides praegu raamatust üles. Kui kunagi leian, siis lisan selle siia. Üks on igatahes raamatu esimest lehest alates täiesti kindel – Rowling on väga osav sõnameister. Ma ei imestaks üldse, kui täiskasvanud, kes selle raamatu esimest korda kätte võtavad, on sellest samamoodi haaratud nagu olin mina lapsena aastaid tagasi.

"It takes a great deal of bravery to stand up to our enemies, but just as much to stand up to our friends."

Harry Potter ja saladuste kamber
301 lehekülge

Dursleyd käitusid sel suvel nii vastikult ja alatult, et Harry Potter ihkas kogu südamest tagasi Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli. Aga just siis, kui Harry oma kohvreid pakkis, sai ta hoiatuse kummaliselt olevuselt, kelle nimi oli Dobby ja kes ütles, et Harry naasmine Sigatüüka kooli põhjustab hirmsa õnnetuse. Ja õnnetusi on tõesti tulemas. Harry teine õppeaasta Sigatüükas toob kaasa uusi katsumusi ja õudusi, nagu näiteks ülimalt edev mustade kunstide vastase kaitse õpetaja Gilderoy Lockhart, vaim nimega Mäuguv Myrtle, kes kummistab tütarlaste pesuruumis, ja Roni õe Ginny varjamatu jumaldav suhtumine. Kõik need aga jäävad tagaplaanile, kui koolis hakkavad toimuma saladuslikud sündmused ja keegi või miski hakkab õpilasi kiviks muutma. Kas see võib olla Draco Malfoy, Harry vana võistleja? Või on süüdlane hoopis Hagrid, kes kunagi mingi patu pärast koolist välja heideti? Ja kuidas õnnestub Harryl tõestada, et see ei olnud tema ise, nagu paljud õpilased kahtlustavad?

Võtsin selle osa kätte vahetult pärast esimese osa lugemist, läbisin pool teekonnast ja siis jäi see seisma... Tervelt kümneks kuuks (ma ei oska adekvaatset seletust anda, kuhu need kuud kadusid). Pärast "Harry Potter and the Cursed Child" lugemist tuli jälle kange tahtmine sarja lugeda ja jätkasin pooleli jäänud kohast. Esimese kahe raamatuga on mul kõige rohkem äratundmisrõõmu, ilmselt on neid kõige rohkem loetud ja vaadatud. Harry Potteri põhjal tehtud filmidega on üldse selline lugu, et ma vist ei oska isegi öelda, kui palju neid näinud olen, sest ned on minu to-go filmid ehk siis, kui midagi muud ei taha näha või ei tule, aga hirmsasti tahaks midagi vaadata, panen mõne filmi mängima (täiesti suvaliselt valin). Seega on mul filmid (liialdamata öeldes) vaadatud kümneid ja kümneid kordi ja kogu tekst põhimõtteliselt pealuu sisse kulunud. Kuna filmid ja raamatud on tegelikult omajagu erinevad ja kogu see Harry Potteri protsess oli üsna pikaajaline, siis on hakanud filmid ja raamatud mu peas omavahel kokku sulanduma. Oot, mismoodi raamatus oli või kas see oli raamatus ka nii? Ma ei mäleta! Aga nüüd jälle üle pika aja lugedes on tore neid väikeseid unustustehõlma vajunud detaile meenutada.

Selles osas tutvustab autor lugejatele paljusid olulisi detaile, mis saavad määravaks või omavad suurt tähtsust alles hilisemates raamatutes. Kuna tegemist on siiski eelkõige lasteraamatuga, siis on need esitatud nii, et esmapilgul ei pruugi nendest vähetähtsatest detailidest üldse aru saada ja silm libiseb üle, mõte ei jookse kaasa. No näiteks... Godric Gryffindori mõõk ja Peksja Paju, millest mõlemal on järgnevates raamatutes oluline roll, aga hetkel on need taustamüra. Sellegipoolest lugeja juba teab, mis roll neil on ja mõnes teises osas, kui need ette satuvad, on ärtundmisrõõm olemas. Ja mis väga oluline teise osa juures – basilisk – omab väga suurt tähtsus ühes teises osas. Hämmastav tegelikult, et nii palju on ikka veel tulemas, aga tohutult tähtsaid detaile on juba esimestes osades avaldatud. Aa, ja Myrtle ka!

“It is our choices, Harry, that show what we truly are, far more than our abilities.”

Harry Potter ja Azkabani vang
376 lehekülge
Audioraamat (Stephen Fry) 12h 31min

Kaksteist pikka aastat on Azkabani kindluses hoitud kurikuulsat vangi, kelle nimi on Sirius Black. Ta on mõistetud süüdi kolmeteistkümne inimese tapmises üheainsa needusega ning temast pidi saama ka musta isanda Lord Voldemorti parem käsi. Nüüd on ta põgenenud ning tema otsimisel võib abi olla asjaolust, et Azkabani valvurid kuulsid Blacki unes pomisemas ``Ta on Sigatüükas… ta on Sigatüükas.`` Samal ajal algab Sigatüükas kolmas õppeaasta ning kooli saabunud lapsi ootab ebameeldiv üllatus – kooli tuuakse vangla vangivalvurid, kes on jubedamad kui vangid ise. Loomulikult satub Harry taas sündmuste keerisesse, kus talle on abiks truud sõbrad Ron ja Hermione.

Ma ei ole Pottereid kunagi inglise keeles lugenud, aga HP&CC tekitas minus tahtmise need originaalkeeles läbida. Mida teha? Ma ei tahtnud neid lugerisse muretseda ja ei tahtnud ka laenutada, samas ei soovi ma neid endale osta (kuigi raamatuid pole kunagi liiga palju), sest mul on nii palju teisi raamatuid, mida soovin soetada. Leidsin kuldse kesktee audioraamatu kujul ja olen sellega vääääääga rahul. Peale "The Martiani" kuulamist olen kuulanud igasuguseid audioraamatuid, aga täpselt R. C. Bray tasemele pole minu arvates veel keegi teine jõudnud. Nüüd on siis Stephen Fry mul uus mõõdupuu. Ta on tohutult andekas ja annab igale tegelase täiesti pingutamata oma hääle, muutumata seejuures liiga pinisevaks või "punnitavaks". Mul on nii hea meel, et just Fryga versiooni valisin, sest on ka teine narraator nimega Jim Dale, kes on samuti väga ilmekas, kuid mulle vist istub siiski Fry versioon rohkem (võrdlesin esimesi peatükke). Jah, mõlemad on tohutult andekad ja ilmekad, aga igale oma. Vahest ehk tulevikus proovin mõnda Jim Dale versiooni täispikalt kuulata, sest olen kindel, et see pole mul kaugeltki viimane kord neid raamatuid audiona kuulata. Ilmselt saab Potterite audioraamatutest mulle selline to go raamat, kui midagi kuulata tahan, aga parasjagu midagi teist käepärast pole (umbes nagu filmidega on juhtunud).

Niisiis. Raamat. Kolmandas osas toimub nii palju, aga nagu ikka, filmiversioon on veidi teistsugune. Sellest pole hullu midagi, aga raamatute detailid on siiski need, mis just nimelt raamatud nii eriliseks teevad. Ma ei mäletanud enam Ronaldi vaprust ja Hermione närvilisust liialt paljude õppeainete pärast, sest film seda lihtsalt ei näidanud, need keskenduvad alati Harryle. Raamatud on palju mitmekihilisemad ja igal tegelaskujul on oma värvid, film kombib tegelikult vaid varje ja kahjuks peab ütlema, et moonutab neid korralikult. Ma olen filmides alati selles osas pettunud olnud, et Ronist on tehtud väike vigisev poiss, kellel justkui oma arvamust ja tahet polekski. Raamatu Ron on PÄRIS Ron, teotahteline, oma arvamusega ja aeg-ajalt küllaltki terava keelega. Filmis on ta.. mökude möku.

Väikse otsingu peale leidsin Redditis üheteema, kus on kenasti ühe näitega välja toodud miks filmides Ron sakib, lisan selle näite siia:

Book
“That is the second time you have spoken out of turn, Miss Granger,” said Snape coolly. “Five more points from Gryffindor for being an insufferable know-it-all.”
Hermione went very red, put down her hand, and stared at the floor with her eyes full of tears. It was a mark of how much the class loathed Snape that they were all glaring at him, because every one of them had called Hermione a know-it-all at least once, and Ron, who told Hermione she was a know-it-all at least twice a week, said loudly, “You asked us a question and she knows the answer! Why ask if you don’t want to be told?”

Movie
Professor Snape: That is the second time you have spoken out of turn, Miss Granger. Tell me, are you incapable of restraining yourself, or do you take pride in being an insufferable know-it-all?
Ron: He's got a point, you know.

Sama teema alt veel teinegi näide:
Book
Hermione: "Devil's Snare, Devil's Snare...what did Professor Sprout say? — it likes the dark and damp"
Harry: "So light a fire!"
Hermione: "Yes — of course — but there's no wood!"
Ron: "HAVE YOU GONE MAD? ARE YOU A WITCH OR NOT?"
Hermione: "Oh, right!"

Movie
Ron: Waaaaaaaaaaaaaaaaaaah!

Illustreerib vist päris kenasti mu mõtet? Paistab, et paljudel sama mõte tegelikult. Miks, miks Ronist selline möku tehtud on? See on kusjuures iga filmi läbiv teema, masendav.

Selle osa üheks keskseks tegelaseks on Sirius ja Lupin, mõlemad suurepäraselt lahti kirjutatud. Nii uskumatu kui see ka ei tunduks, on Roni rotil selles osas täita suur roll. Hermione spioonkass ja surmatoovad ennustused on üsna sellised.. vahvad lisandid ja ehe näide, et detailidesse tasub igal juhul süveneda. Debüüdi teeb ka Marauders Map, mis mulle aastaid tagasi kõvasti elevust pakkus. Mõtle, kui selline asi päriselt olemas oleks? Kui lahe see oleks.

Mis mulle konreetselt selles osa puhul meeldis, on see, et Harryst hakkab vaikselt välja kooruma see ninakas poiss, keda kõik armastavad – avab oma tiivad, kui nii öelda. Tal on tegelikult suurepärane huumorimeel, sama käib ka Roni kohta. Hermione vist võib siinkohal välistada, tal on teised suurepärased omadused, aga huumor nende hulka hetkel veel eriti ei kuulu (kuigi tal on omad momendid).

What you fear most of all is– fear. Very wise.”  

Harry potter ja tulepeeker
632 lehekülge
Audioraamat (Stephen Fry) 21h 35min

Harry neljas õppeaasta ei kujune sugugi vähem seiklusrikkaks kui eelmised. Mustad jõud tõstavad uuesti pead ning esmakordselt ilmneb see lendluudpalli maailma karikavõistluste ajal. Harryl pole aga palju aega selle peale mõelda, sest ka Sigatüüka koolis hakkavad toimuma põnevad sündmused. Kolme suurema võlurite kooli kasvandikud peavad panema proovile oma oskused ja nutikuse ning võitjat ootab ahvatlev auhind. Muidugi tegutsevad edasi kõik eelmistest raamatutest tuttavad tegelased, aga neile lisaks tuleb veel mitmeid värvikaid kujusid.

See on esimene raamat, mis ei alga Dursleyde juures ja mulle tundub, et see annab tervele raamatule omase tooni kohe alguses. Toon on sünge ja ausalt, terve raamat on selline, kuigi pakub ka palju vajaminevaid huumori momente.

Seda kuulasin samuti audios ja olen taaskord väga rahul, et Fry versiooni valisin. Neljas osa on tunduvalt pikem kui tema eelkäijad ning läheb üsna järsult süngemaks. Kui kolm esimest osa on vahest ehk rohkem lasteraamatud, siis alates neljandast osast hakkab tekkima rohkem täiskasvanud peategelasi ja arengud muutuvad murettekitavamateks, ohud lähevad reaalsemateks ning poisid ja tüdrukud hakkavad üksteist märkama.

Mul on kahju, et filmidest on välja jäetud Hermione võitlus majahaldjate õiguste eest (S.P.E.W). See oli nii huvitav ja väga suur osa Hermione aastast, mind üllatab tegelikult, et seda filmide jaoks piisavalt oluliseks ei peetud. Selles mõttes küll jah, et see loole otseselt midagi ei andnud, aga see näitab väga ilmekalt, milline tüdruk Hermione ise on. Ta on õiglane ja heasüdamlik, põhimõttekindel ja jäärapäine ning seda kõike saab sellest tema S.P.E.W loost järeldada. Milleks see välja jätta...

Mäletan ka seda momenti, kui filmis andis gillyweedi (ma ei mäleta, mis selle tõlge on- kidemerohi?) Harryle Neville, mitte Dobby nagu raamatus. Dobbyl on tegelikult palju suurem roll, kui filmides näib. Seal on ta vaid esimeses ja viimases installatsioonis, kuid raamatutes kohtab teda mitmetes erinevates situatsioonides. Kahju, et tema tegelaskuju on nii vähetähtsaks peetud, et suisa mitmest osast välja jäetud. Winky oli minu arvates samuti üsna hea osaline, kelle oleks võinud kasvõi huumori pärast filmi tuua, kuid teda ma otseselt taga igatsema ei jää. Sama lugu on tegelikult Peevesiga, sest paljud arvavad, et ta oleks filmidele midagi juurde andnud. Nõustun, kuid ei igatse teda filmides otseselt, saab ka temata hakkama.

Ma ei mäletanud enam seda, et Harry ja Sirius nii palju selle aasta jooksul suhtlesid (kahtlemata filmi kõrvalmõju). Siriusel on Harry jaoks väga suur roll ja samuti hoolib Sirius Harryst samamoodi nagu hooliks oma pojast. Lupin on teine oluline mees Harry elus, kelle roll pole sugugi väiksem kui Siriusel, nad mõlemad hoolivad Harryst rohkem, kui viimane seda adub. Alastor Moody on kolmanda osa üks värvikamaid tegelasi, kuid paraku kohtume temaga üsna vähe.

Mulle on filmidest kõige rohkem miskipärast jäänud meelde just see sama neljas osa, kus poistel üle terve maailma oli see hirmus juuste kasvatamise periood ja see on ajalukku jäänud just selle neljanda osa näitel. Võib-olla sellepärast ma seda kõige rohkem mäletangi? No vaadake millised soengud... Teistes osades on viksid ja viisakad, kuigi raamatu järgi talitades peaksid Harry juuksed kogu aeg sagrised ja turris olema.

“It matters not what someone is born, but what they grow to be.”

“Understanding is the first step to acceptance, and only with acceptance can there be recovery.”

Harry Potter ja Fööniksi ordu
856 lehekülge
Audioraamatuna (Stephen Fry) 29h 45min

Harryt ootab ees viies kooliaasta. Ta teab, et Voldemort on tagasi tulnud ja kardab, et kohe algavad tema hirmuteod. Esialgu aga ei ole sõnagi ähvardavast ohust ei “Päevaprohvetis”, mida Hedwig talle toob ega ka mugude uudistes, mida ta üritab onu Vernoni ja tädi Petunia telerist vaadata. Teadmatus muutub väljakannatamatuks, sest ka Roni ja Hermione kirjad on vihaleajavalt tühjad. Harry on valmis juba onu ja tädi majast põgenema, kuid siis satub ta mugude turvalisel tänaval vastamisi dementoritega ja ootamatud sündmused haaravad teda järjekordselt kaasa…

Viies osa on kõige paksem tervest sarjast, kuid paljude jaoks kõige halvem raamat. Seda raamatut olen vist ainsana lugenud ainult ühe korra, kõige suurem põhjus ongi selle paksus ja teiseks toimub seal nii palju ning selle lugemine nõuab rohkem, kui varem ükski teine osa on nõudnud. Harry selles osas on.. teistmoodi. Ta tegutseb mõtlematult ja põhjustab sellega liialt pahandusi. Mitte, et see poleks talle omane, aga ta on kohati täiesti süüdimatu ja see ajab närvi. Tegelikult on selle jaoks üks hästi hea termin välja mõeldud – puberteet.

Selle osa üks kõige kiiremaid ja paremaid arenguid toimub Nevillega. Mul on hea meel, et Neville raamatus natukene rohkem figureerib, sest ta on väga põnev karakater. Ilmselt iga fänn teab, et kui poleks Harryt, oleks olnud Neville ja vähemalt mind on see fakt tema suhtes üsna uudishimulikuks teinud. Stseen trioga, kui nad olid St. Mungos (mis on muideks üsna ebameeldival kombel filmidest TÄIELIKULT välja jäetud) Roni isa külastamas ja seal Neville ja tema vanaemaga kohtusid, oli kainestav. Alati on olnud teada, et Volli ja tema käsilased külvasid surma ja õudu igale poole, kuhu nad läksid, aga ometi puudutab Neville vanemate lugu kuidagi lähemalt.

„Harry Potter ja Fööniksi Ordu“ kõige suurem vaenlane, vaat, et suuremgi, kui Voldemort ise, on  -trummipõrin-  Umbridge. Minu jaoks on see naine segu kõikidest ebameeldivatest asjadest, mis meie maailma painab ning ma ei saa sellest üle ega ümber. Üks põhjus, miks olen just viienda osa vaatamist vältinud (peale selle, et seda lihuniku kombel lõiguti) on just nimelt Umbridge. Ma ei suuda teda taluda ja ainus mõte, et selline inimene on olnud olemas (fiktiivses maailmas, aga ikkagi!), ajab vere keema. Imelda Staunton teeb suurepärase töö portreteerides ühte Potteri maailma vihatuimat tegelast, koguni nii head, et ma ei taha teda eriti kuskil mujal näha (sry Imelda..).

McGonagall on alati väga lahe tegelane olnud, aga seekord ületab ta seda cool-levelit veelgi. Ta on ainus, kes Umbridgele võrdselt vastu hakkab ja viimane on selles osas üsna saamatu. Tema jaoks võrdub argumenteerimine laimamise ja alandamisega, mis paraku, päris maailmas on omane väga paljudele inimestele. McGonagall on üks kõige tugevamaid inimesi, keda Potteri maailmas kohata võib ja soovin vaid, et teda oleks raamatutes veel ja veel rohkem.
Üks tore steen raamatust McGonagalli ja Harry vahel:

'Is it true that you shouted at Professor Umbridge?'
'Yes,' said Harry.
'You called her a liar?'
'Yes.'
'You told her He Who Must Not Be Named is back?'
'Yes.'
Professor McGonagall sat down behind her desk, frowning at Harry. Then she said, 'Have a biscuit, Potter.'
'Have – what?'
'Have a biscuit,' she repeated impatiently, indicating a tartan tin lying on top of one of the piles of papers on her desk. 'And sit down.'

Mõned ütlevad, et raamat venib liialt, aga ma ei arva nii. Hästi, seal on kohti, mida ei peaks võib-olla nii pikalt ja laialt kirjeldama, samas annaks ma nii palju teisi raamatuid selle hüvanguks, et kõik Potterid oleks nii pikad. Näiteks filmist on see Harry ja Dumbledore pikk omavaheline vestlus üldse ära jäetud, kuigi minu arvates on see väga oluline verstapost nende omavahelises suhtes.

Filmist rääkides.. See oli üks kõige halvemini tehtud film, täiesti ära hakitud. Kõnekas on fakt, et tegemist on kõige lühema filmiga, aga raamat on seejuures kõige paksem. See ei tundu kuigi loogiline, aga ometi nii on ja paraku jätab massiline stseenide muutmine ja puudumine välja suured ja parimad osad filmist.

“Accio Brain!”

Harry Potter ja segavereline prints
557 lehekülge
Audioraamatuna (Stephen Fry) 20h 53min

Harry peab jälle kord veetma suvevaheaja Dursleyde juures. Tal on aga küllalt mõtlemisainet - armastatud ristiisa Sirius Blacki surm, hirmutav surmasööjate eest põgenemine võlukunstiministeeriumis ning pingeline professor Dumbledore'i ja Lord Voldemorti kahevõitlus, mille tunnistajaks ta oli. Nüüd ootab ta oma magamistoas Dursleyde majas närviliselt koolidirektori külaskäiku. Harry ei oska aimata, miks tahab Dumbledore nüüd talle külla tulla. Mis on see küsimus, millega ei anna oodata õppeaasta alguseni? Ta ei ole ka päris kindel, kuidas Dursleyd reageerivad koolidirektori äkilisele ilmumisele nende koju...

Vot, see on vist minu jaoks Potteritest üks kõige põnevamaid ehk Harry Potteri „kroonijuveel“ nagu kommenteeris keegi Goodreadsis. Selle osa teeb eriliseks see, et me saame rohkem tuttavaks Volli maailmaga. Väga kahju, et see osa on filmides olematu, kuid samas ei saa seda päriselt pahaks panna, need filmid oleks sellisel juhul kümnetunnised. Ometi on selle osa ühed põnevamad osad kohad, kus selguvad jupp-jupi haaval Tom Riddle elukäigud. Kõik see annab tegelikult perfektselt aimu, miks Voldemort on selline nagu ta on ning miks teda täielikult maha kanda ei saa. Igale hullule leidub tegelikult mingi vabandus, oleneb lihstalt, milliselt tasemelt seda vaadata.

Ma arvan, et algusest peale on Ginny tegelaskuju olnud üks kõige tugevamaid Harry kõrval, kuigi samamoodi nagu Ronistki, on Ginnyst filmides tehtud mingi härdunud ülepeakaela armunud plika. Nii ei lähe mitte – kui keegi oli armunud, siis oli see pigem Harry. Ginny on ääretult mõistev ja ta lihtsalt on nii armastusväärne ning ma arvan, et see on hea, et Rowling selle teemaga eelviimase raamatuni tagasi hoidis. See oli seda väärt.

Antud raamatu motoks võiks olla – kuulake ometi kord Harryt! Mitte keegi ei usu, kõik kahtlevad ja teevad nägusid, aga Harry ei ole nii lühinägelik, kui kõik arvavad (okei, ma ei räägi siin silmanägemisest). Lõpp on selline nagu ta on, kurb, aga paratamatu (nagu selgub järgmises osas).  

“I am not worried, Harry,” said Dumbledore, his voice a little stronger despite the freezing water. “I am with you.”


Harry Potter ja surma vägised
640 lehekülge
Audioraamatuna (Stephen Fry) 23h 59min

Harry ootab Privet Drive’il. Fööniksi ordu tuleb teda Voldemorti ja tema toetajate teadmata ohutusse kohta viima – kui see neil õnnestub. Mida Harry aga seejärel teeb? Kuidas viia lõpule see ränk ja pealtnäha võimatu ülesanne, mille professor Dumbledore talle usaldas?
Ülesandeks on häsvitada Voldemorti allesjäänud varikätkid. Kunagi varem pole Harry tundnud end nii üksikuna ega seisnud silmitsi nii tumeda tulevikuga. Ta peab aga endas kuidagiviisi leidma jõudu, et alustatud ettevõtmine lõpule viia. Harryl tuleb maha jätta Jäneseuru soojus, turvatunne ja sõprade selts ning käia hirmu ja kõhkluseta oma rada... Samal ajal on olukord võlurite maailmas raskeks muutunud – seal märatsevad surmasööjad ning kiusatakse taga muguverelisi võlureid.
Viimases, seitsmendas „Harry Potteri“ sarja raamatus annab J. K. Rowling vastused paljudele põnevust tekitanud küsimustele. Lummav jutustus, mis teeb ootamatuid pöördeid ja liigub ahhetama panevas tempos, kinnitab veelgi autori mainet suurepärase jutuvestjana ning tagab selle, et tema raamatuid loetakse üha uuesti ja uuesti.

Kauaoodatud finaal. Mäletan nagu eilset päeva, kuidas selle raamatu endale sain. Oli see alles pikk ja vaevarikas ootamine. Ma ei lugenud veel sellel ajal väga palju ingliskeelset kirjandust ja pidin kannatlikult tõlget ootama. See ilmus minu teada veidi enne jõule 2007. aastal ja soovisin seda endale jõuludeks. Läksime aastavahetuseks kuskile soojale maale ja planeerisin raamatut lennu ajal lugeda. Mäletan, et lennu ajaks oli mul üle poole raamatu tegelikult juba loetud, aga seda loomulikult salaja, sest olin lubanud, et enne ei loe, kui lennukis. Teate, kui raske on lugeda raamatut jupp-jupi haaval, kui see on viimaste aastate kõige enam oodatud raamat? Jestas, ma mäletan seda elevust nii selgelt. Igatahes, lennu esimese poolega sain ülejäänud raamatu läbi, olin mõned minutid kurb, et kogu saaga päriselt lõpu sai, ja alustasin koheselt raamatu uuesti lugemist. Minu arvates tegin sellele raamatule teise tiiru peale juba sealsamas soojal maal olles. Ma ei mäleta, kuidas või mismoodi mul selleks aega oli, aga koju jõudes olin selle igal juhul teist korda läbi jõdunud lugeda.

Päriselt??
*Tomfetti*
Nüüd on sellest üpris palju aega möödas (üheksa, peaaegu KÜMME aastat!!!!) ja rohkem, kui koheselt loetud kaks korda, polegi ma seda enam kätte võtnud. Seevastu olen kahte viimast raamatu põhjal valminud filmi näinud vist oma viis-kuus korda, kuigi minu arvates on need viimased filmid ühed kõige viletsamad. Sellest on muidugi kahju, sest viimane raamat on tegelikult üks põnevamaid ja seiklusrikkamaid, filmid on aga uimased, aeglased ja igavavõitu, seda eriti esimene osa. Ja ma ei saa üle sellest, et a) Harry elder wandi filmis KATKI tegi ja ära viskas ning b) Voldemordi ja Harry võitlus toimus tühjal platsil, millele järgnes Voldemorti laiali PUDISEMINE. Mida hekki? Ma ei salli seda viimast kolmandikku filmist sugugi. Lihtsalt... Teised vead ma võin kuidagi andestada, aga... neid mitte kunagi. Need olid lihtsalt nii olulised.

Kui kuues osa keskendus palju Voldemorti aka Tom Riddle mälestuste avastamisele, siis viimases osas mängib väga suurt rolli Dumbledore elu, mis Harry suureks üllatuseks, ei olnud üldse selline nagu ta arvas seda olevat. Tegelikult on lahe, et Rowling kõigele sellele nii lähenes, sest lõppude lõpuks näitab see, et me kõik oleme vaid inimesed.

Põhiteemaks on loomulikult varikätkid ja nende otsime, hävitamine ning maailma rahu taastamine. Easy peasy eksole? Ei mingit survet, Harry. Mulle hakkas selles osas Ron kohutavalt närvidele käima, aga õnneks läks see ruttu üle, sest tegelikult meeldib tema tegelaskuju mulle väga. Hermione on läbi terve sarja mulle aeg-ajalt ajudele käinud, aga Roniga oli see üsna esimene kord. Pole midagi parata, et viimane osa on kõikides kõige süngem, seda oligi oodata ent siiski on mul siiani raskusi mõelda, et mõned tegelased lõpetasid oma elutee nõnda varakult. Ma ei tea, kas olen koll või ei, aga ausalt, ma ei jaga seda Snape'i haipi, selles suhtes, et armas muidugi, et ta Harry ema armastas, aga käituda tema pojaga nagu sõnnikuhunnikuga? Sorry, aga seda ei vabanda miskit. Mulle meeldis Snape, ausalt, aga teistel põhjustel. Harry oleks võinud oma lapsele nime panna näiteks, ma ei tea, Hagridi järgi.... just sayin’.

Lõpp on suurepärane, hea ja mida kõike veel. Ma ei saaks ausalt öeldes lõpuga rohkem rahul olla (kahju, et film selle ära hävitas). See on suurepärane punkt fantastiliselt kulgenud sarjale.

Minu arvates oleks võinud terve saaga seal otsa saadagi ja ausalt, „Cursed Child“ oleks võinud sama hästi kui olemata olla, aga mõistan seda haipi ja jagan tegelikult samamoodi seda vajadust veeeel ja veeeeel sellest maailmast osa saada. Ma ei hakka enam eraldi sellest näidendist kirjutama, olen sellest varem kirjutanud SIIN, aga ütlen, et 1) oleks võinud sama hästi olemata olla, kuigi pigem meeldis 2) aja jooksul olen natukene selles pettuma hakanud (on olnud aega seedida ja mõelda), kuigi mitte nii palju, et kardinaalselt arvamust muuta.

Seitsmendast osast leiab minu arvates ka sarja parimad tsitaadid. Eks neid ole tohutult palju kõikide raamatute peale kokku, aga mõned neist on täiesti kuldaväärt.

„Do not pity the dead, Harry. Pity the living, and, above all those who live without love.” 

“It is a curious thing, Harry, but perhaps those who are best suited to power are those who have never sought it.“

Välja ei saa jätta tsitaati, mis on kõigest paari aastaga kujunenud Potteri fandomi kõige kandvamaks sambaks:

"After all this time?"
"Always," said Snape.



“ All was well.”