28 jaanuar 2016

Colleen Hoover "Lootusetu"

376 lehekülge
Pegasus
Kas parem on teada lootusetut tõde või uskuda edasi valesid?
Päeval, mil seitsmeteistaastane Sky läheb keskkooli viimasesse klassi, tutvub ta Dean Holderiga, kelle maine on kõike muud kui hea. Juba nende esimesest kohtumisest tundub noormees hirmutava, aga samas ka ligitõmbavana. Miski tema juures häirib Sky’d, toob sügavamatest mälusoppidest esile ammu ununenud mälestused. Kuigi Sky annab endast parima, et noormehest eemale hoida, purustab Holderi kõigutamatu kindlameelsus ja müstiline naeratus kõik müürid. Peagi on nad kõrvuni armunud. Ent ka Holderil on saladusi. Holder pole see, kelle ta väidab end olevat. Kas noored suudavad leppida tõega, mis pöörab nende elu pea peale ja seab kahtluse alla kõik, millesse nad on uskunud?
Vaid kohutava tõega silmitsi seismine võib parandada Sky ja Holderi hingehaavad. Ainult kohutavale kaotusele näkku vaadates võivad nad leida tee piirideta armastuse juurde.
Mõnikord tuleb valida hulga väärate valikute seast, kui õigeid pole. Sa pead lihtsalt tegema selle väära valiku, mis tundub kõige vähem vale.

„Lootusetu“ hakkas nagu iga teine noorteromaan ikka – muudatusega peategelase elus. Loo kangelanna Sky on terve elu õppinud oma ema juhendamise all kodus ja tahab nüüd kooli minna. Pärast pikki vaidlusi saavutatigi kompromiss, Sky läheb viimaseks semestriks keskkooli.
Sky ja tema ema on elanud terve elu ilma moodsa tehnikata, telekast, arvutist ja isegi mobiilist võib vaid unistada, seega võib arvata, et kerge tal seal koolis olema ei hakka. Kuna tüdruk (nagu ikka noorteromaanides enamasti) on ääretult kaunis ja eneseteadlik, saab ta endale koolis koheselt tiitli „libu“. Ei puudu ka kohustuslik gay-sõber.
Ja siis... on Dean Holder. Poiss, kes paneb Sky südame esimesest silmapilgust kiiremini põksuma. Õigemini on ta esimene poiss, kes Skys üldse midagi põksuma on pannud. Ta pole kunagi poiste vastu erilist huvi tundnud, ehkki need pidevalt tema ja ta parima sõbranna Sixi kodusid külastavad.
Mingil täiesti seletamatul põhjusel hakkab Skyle kergelt maniakaalsele jälitamisele kalduv Holder koheselt meeldima. Ma ei saa aru miks, päriselt, tüüp on alguses tõsiselt creepy. Põhimõtteliselt ei kulu rohkem kui kaks minutit, kui need kaks üksteist igas asendis ja toanurgas lakuvad.
Minu jaoks oli seda detailset suudlemiste kirjeldamist, emotsioone ja mida kõike veel ikkagi liiga palju. Ja kui ma ütlen liiga palju, siis ma mõtlen, et päriselt ka, liiga palju.

Just siis, kui kõik tundub peaaegu ideaalne, avastab Sky midagi kohutavat. Sellel kohutavale avastusele jätkub veel halvem avastus ja terve Sky maailm ähvardab kokku kukkuda.

Enne seda suurt avastust liikus see raamat sellises täiesti tavalises ja üsnagi igavas noorteromaani laines, oli selline lihtsameelne ja tobe. Pärast seda draamat muutus raamat süngemaks ja halvaendeliseks, kusjuures see kardinaalne pööre toimus ühe peatüki sees. Mis kõige nõmedam, ma pidin raamatu täpselt selle koha pealt käest ära panema, kus asi huvitavamaks läks ja tervelt 24 tundi elama teadmatuses, kas see raamat läheb nüüd paremaks. Läks küll.
Viimane veerand raamatust oli üsna põnev ja läks linnulennul. Kohati liikus asi võib-olla liiga kiiresti edasi, aga kui aus olla, siis sellest väga pikalt lugeda ei olekski tahtnud, nii et see sobis.

Kokkuvõtvalt –
1) meeldis, aga
2) liiga (liiga, liiga, liiga, liiga) palju musitamist ja selle kirjeldamist
3) kordan nr 2)
4) kulminatsioon oli põnev
5) lõpplahendus oli okei, aga natukene liiga lihtsalt lahendatud

Originaalis on kindlasti parem, ainult eestikeelt valdavad lugeja ei pruugi nendest sõnamängudest kuigi hästi aru saada (ääremärkuseid oli, aga vähe).

21 jaanuar 2016

Jon Krakauer "Üksindusse"

208 lehekülge
Eesti Raamat
1992. aasta aprillis läks Chris McCandless, USA idaranniku jõukast perest pärit noormees, Alaskasse, et elada seal ihuüksi ja kooskõlas loodusega. Ta oli andnud ära oma säästud, jätnud maha auto ja isiklikud asjad ning põletanud napi sularaha. Nelja kuu pärast leiti tema maised jäänused bussivrakist, mis oli talle peavarju pakkunud. Ses rabavas loos saab ilme põlisloodus, mille peibutav karmus pakub küll võimaluse seista silmitsi iseendaga, kuid juhib ka äratundmisse, et inimloomuses on mõndagi veidrat ja hirmutavat.

Tegemist on tõestisündinud looga.

Mõned aastad tagasi nägin filmi "Into the Wild" ja olin teadlik, et olemas on ka raamat, mille põhjal film valminud on. See ei huvitanud mind sugugi, aga kuidagimoodi valisin selle eelmisel kuul raamatukogust teiste seast välja ja asusin asja kallale. Mida ma öelda oskan? Nõnda nagu filmis, jäi ka raamatus Christopher ehk Alex ehk Superhulgus mulle ebasümpaatseks, ülbeks ja narriks. Kas tegemist on ääretu ülbusega, et ignoreerida kõikide endast targemate nõuandeid või lihtsalt lauslollusega, peaks igaüks ise otsustama. Ometi on loo peategelasel kari fänne, kes idoliseerivad tema romantilist meelt ja rändavad tema jälgedes läbi Alaska, et samamoodi üksinda olla. Ma kujutan ette, et see inimene oleks hingamisest ka loobunud, kui see võimalik oleks olnud, et veelgi romantilisem olla.  Ma saan aru vajadusest üksinda olla, aga olla piisavalt loll, et viimnegi sent ära põletada ja siis selle üle veel juubeldada?
Mul oli esiti üsna raske talle kaasa tunda (kuid sellegipoolest tundsin). Ta tegi oma valikud ja need viisid ta täpselt sinna, kuhu ta kõige täiega joosta tahtis. Kui sa ikka tahad peaga vastu seina joosta, siis lase käia, aga sein eest ära ei lähe, kui sa napilt enne kokkupõrget ümber mõtled.

Kas see oli nüüd väärt seda, et ta 24-aastasena nälga suri? Eriti irooniliseks teeb asja see, et enne oma lahkumist ülikoolist annetas ta kogu oma ülikoolifondist järele jäänud summa näljahädaga võitlevasse organisatsiooni. Kui see pole iroonia, siis ma tõesti ei tea, mis iroonia on (must küll, aga sellegipoolest).

Jon Krakauer käis läbi kõik Chrisi viimased sammud ja on pannud sellest kokku käesoleva raamatu. Chrisi surma täpsete asjaolude üle täpsed spekulatsioonid veel käivad, aga üldiselt peetakse kõige tõneäolisemaks seda, et ta sõi midagi, mida poleks tohtinud. Midagi, mis kutsus esile selle, et ta lihtsalt nälgis, olenemata sellest, kas ta sõi või mitte. Sellest on pikemalt kirjutatud ka Chrisile pühendatud Wikipedia lehel. Olgu mis oli, aga nälgimissurm on kohutav viis, kuidas minna.

Ühes oma päeviku sissekandes kirjutab ta :"Mis õnnis asi on olla elus! Aitäh. Aitäh." (lehekülg 42). Ometi näib ta selle elu peale sama lihtsalt sülitavat, kui naeratavat. 

Oma kirjas sõbrale ütleb ta: "Kui sa tahad elult rohkem saada, Ron, tuleb sul vabaneda kalduvusest eelistada üksluist turvatunnet ja hakata elama ettearvamatumat elu, mis ainult esmaspilgul paistab olevat hullumeelne." (lehekülg 60). Ta räägib turvatundest ja ettearvamatusest olles ise terve oma elu elanud kindlas ja turvalises kodus. Loomulikult võib talle tunduda, et tema elus puudub see spontaansus ja ta januneb millega uue ja põneva järele. Küsitav on lihtsalt see, kas seda muutust oma elus pidi siis tegema nii kardinaalselt.  

Mul ei lase asja rahulikult seedida tõsiasi, et inimene lihtsalt otsustas ära kaduda. Üksinda olemise vajadusest, seiklushimust ja kõigest sellest saan veel aru, aga mitte anda teada oma lähedastele, kus ta viibib, on miski, millest mu mõistus päriselt kinni ei haara. Ma ei taha uskuda, et ükski mõistusel olev inimene teeb teadliku otsuse lihtsalt ära minna ja kõik oma sidemed perega läbi lõigata. Nimetagem seda kuidas keegi ise soovib. Romantika. Seiklushimu. Üksindus. Kaootilisus. Spontaansus. Klaustrofoobia. Hirm. Tõsiselt, kuidas iganes keegi üritab seda seletada - ma ei mõistaks seda vist kuidagi. Seda enam, et ta perekond otsis teda aktiivselt ja uudis poja surmast oli vanemate ja õe jaoks kohutav. Ta oli armastatud, aga võttis seda kõike iseenesetmõistetavalt või siis lihtsalt ei hoolinudki.

Viimane pilt Chrisist
Olgu kuidas on, aga Chris jättis oma teele maha palju sõpru ja tuttavaid, kellest paljud meenutavad teda vaid heade sõnadega. Nii mõnigi neist aga tõdes, et päris tavaline noormees ta ei olnud. Tema kohta on öeldud: "Tal oli nii-öelda raskusi puude tagant metsa nägemisega." (lehekülg 65).
Ta oli ettearvamatu, uhke ja keeruline inimene, kellega kõik läbi said, aga keda paljud lõpuni ei mõistnud. Ei tea kas ta isegi end mõistis? Ta unistades seiklustest, mille kohta oli raamatutest lugenud, unustades sealjuures ära, et need on ilukirjanduslikud teosed. Põhiliselt lummas teda Jack London, kellele ta igal võimalusel oma päevikus ja kirjades viitas. Mis päevikusse puutub, siis mulle tundub mõnevõrra kummaline, et ta päevikut kolmandas isikus kirjutas. Jäi justkui mulje nagu ta vaataks iseendale alt üles.

Mingil hetkel raamatuga poole peal olles tekkis mul küsimus, kas ta kahetses vahel? Kas ta kahetses, et jättis kõik, mis tal oli, et hakata elama hulkurina. Ma ei pea silmas materiaalset elu, vaid tema lähedasi ja elu, mille ta endale loonud oli. Ta väidab igal võimalusel, kuidas ta armastab enda vabadust ja sõltumatust, kuid ma kahtlen, kas ta ülikooliski õppides nii lühikese nööri otsas oli. Ometi oli see ju praeguseks pea 25-30 aastat tagasi, mil polnud ei mobiiltelefone ega arvuteid. Vanematega suheldi kirja- ja telefoniteel palju harvem kui tänapäeva noortel võimalik. Kuidas saab sellise suhtlusvormi puudumise puhul üldse rääkidas mingist perekonnas viibimise klaustrofoobiast. Kuidas ta ometi seal ülikoolis end nii kammitsetuna tunda sai? Usun, et lõppudelõpuks oli see tema enda mõtetes kinni. Umbes nagu sarimõrvarid lihtsalt peavad tapma, ilma mingi ratsionaalse põhjuseta. Samamoodi pidi tema täiesti suvalt ühel päeval sussid varna viskama ja ära minema, täitsa niisama, sest ta tahtis seda nii väga.  Tahtis elada teismoodi elu. Tahtmises iseenest pole valet midagi, aga viis, kuidas ta seda tegi, oli isekas. 
Ehk siis ma ei usu, et ta kahetses, aga nagu autor märkis, kasvas ta koos oma seiklustega. Kui ta oleks eluga pääsenud, oleks ta ehk tsivilsatsiooni rüppe tagasi pöördunud? Seda ei saa me kunagi teada, aga väga kõnekas on lause, mille ta kirjutas oma viimase loetud raamatu juurde: "Vaid jagatud õnn on tõeline." See on kibemagus lause, teades, millistes tingimustes elu tema jaoks läbi pidi saama.  

Tema viimane sissekanne päevikusse: "Ilusad mustikad."

Ma lõpetan selle pikaleveninud arutelu tõdemusega, et Chris oli üks keeruline inimene. Mul on ta vanematest ja õdedest-vendadest kahju ning tegelikult ka Chrisit endast. Väga tõenäoline, et ta ei saanud ise üldse aru, et kellelegi haiget teeb. Ta oli omamoodi inimene, kuid õnnelik oma üksildases maailmas. Ta oli ka päris lõpus õnnelik. 
"Mul oli õnnelik elu ... !" kirjutas ta hüvastijätuks luuleraamatu taha. Hea seegi. 

Mis puutub puhtfüüsiliselt lugemist, siis mind jäi natukene häirima see, et lugemine oli tehtud võimalikult ebamugavaks. Surres kaalus ta 67 naela. No okei, Google lahti ja arvutama. Ahaa, 30 kg. Tõesti vähe. Ja. Nii. Edasi.
Iseenesest pole raske Googlet lahti võtta ja uurida, mis ühikutest täpselt räägitakse, aga tüütu on see sellegipoolest. Sellised asjad võiks olla koos tõlkega ümber arvutatud kohalikesse ühikutesse (kui juba tõlimine üldse vaevaks on võetud). Positiivseks võib pidada seda, et vähemalt oli terve raamatu jooksul otsustatud originaalsete ühikute kasuks. Olen lugenud ka selliseid raamatuid, kus näiteks massiühikud on ümber arvutatud, aga pikkusühikud on jäetud võõrapärasteks. See on veelgi tobedam variant midagi tõlkida.  


Aga üldiselt? Tänan Christopher McCandless, et endast päevikuid ja kirju maha jätsid. Tänan väga Krakauer, et selle kirja panid. Hindan oma turvalist ja ettearvatavat eluviisi veelgi enam. Alati võiks hullem olla. 

Isa pojast tema viimases peatuspunktis Alaskal: Palju on asju, mida ta Chrisi puhul ei mõista, ja nii see ilmselt jääbki, kuid nüüd mõistab ta teda ometi pisut paremini, Ning selle väikese lohutuse eest on ta ometi tänulik. - Lehekülg 188

Ema pojast tema viimases peatuspunktis Alaskal: Kohutav oli mitte teada - üdse mitte midagi. - Leheülg 189


Edit 22.01.16:

2014. aasta oktoobris ilmus Chrisi õe Carine sulest kirjutatud raamat "The Wild Truth", milles räägib Chrisi perekonnast eemaldumise tegelikest põhjustest. 
Kuigi ma ei ole raamatut lugenud, avaldab ta üsna palju infot oma intervjuudes. Selgub, et Chrisi ja Carine vanemad olid verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldsed ning Chris ei suutnud seda taluda. Teiseks põhjuseks oli Chrisi isa topeltelu, milles Chris teada sai. Sellest rääkis põgusalt ka "Üksindusse", aga tegelikult oli sellel lool Chrisi jaoks palju suurem tähendus, kui seda väljendati. Kõik see kokku oli Chrisi puhta hinge jaoks väga eemaletõukav. Carine ise pole oma vanematega mitu aastat suheldnud, kuigi ei süüdista neid Chrisi surmas. Küll aga süüdistab Carine oma vanemaid Chrisi eemale peletamises. 
Kui küsitakse, miks ta nii kaua vaikis ja alles nüüd tõde räägib, vastab Carine, et sellistest asjadest nagu koduvägivald on hakatud alles nüüd rääkima. Alles nüüd leiavad inimesed endas julgust, et teadvustada kogu ühiskonnale, et selline asi nagu koduvägivald esineb ka kõige edukamates ja tavalisemates peredes. Samuti muutusid Carine vaated elule pärast ise emaks saamist, kõik see on julgutanud teda päris tõde avaldama. Chris  ei olnud hull või loll, ta oli raske lapsepõlvega poiss, kes tahtis kogetud traumadest eemale saada. 

Minu jaoks ei muuda see eriti oluliselt midagi. Selles mõttes, et loomulikult kahju, et tal raske lapsepõlv oli, tema lahkumine tundub nüüd igati loogilinem ja õigustatum, aga see ei õigusta tema hooletust enda elu suhtes. Oleks ta rohkem valmistunud, oleks ta ehk elus, et oma seiklustest ise rääkida. 

Carine ja Chrisi vanemad eitavad loomulikult kõike ja väidavad, et tütar kirjutas raamatu tähelepanu nimel. Millegi pärast julgen selles kahelda ja pooldan pigem Carine esitatud versiooni. 

13 jaanuar 2016

Gayle Forman "Kuhu ta läks"

256 lehekülge
Pegasus kirjastus

Ta suudles mind hüvastijätuks. Ütles, et armastab mind rohkem kui elu. Seejärel läks ta turvakontrollist läbi. Ega tulnud enam kunagi tagasi.

Kolm aastat tagasi lahkus Mia Adami elust. Ja kolm aastat on Adam juurelnud miks. Kuid siis, täiesti juhuslikult, kohtuvad nad taas New Yorgis ja veedavad unustamatu öö linnas, mis kunagi ei maga. Viimaks ometi on Adamil võimalus esitada Miale küsimusi, mis on teda kummitanud. Aga kas nendest imelises linnas veedetud tundidest piisab, et kõik igaveseks seljataha jätta – või antakse esimesele armastusele tõesti uus võimalus?

Täna ma veidi spoilerdan, olete hoiatatud.

Esimese asjana tahan öelda, et esimesest raamatust „Kui ma jään“ oli see minu arvates tunduvalt parem. Arvustusi lugedes tundub, et suurem osa lugejatest on täpselt sama meelt. Minugi poolest oleks võinud esimene raamat ainsaks jääda, samas on pärast sellist küllaltki kurba raamatut teada, et nii õnnetu saatusega inimes(t)e elu läheb edasi ja maailm pole nende jaoks lõppenud. Seda on lohutav teada...  
Just, ilmselt lohutav oli see raamat küll. Mitte selline, et kõik oleks roosamannavahune olnud ja elu läks automaatselt rööpasse pärast kõiki neid katsumusi, aga vähemalt läks elu edasi. Kaks väga noort inimest pidid põhimõtteliselt otsast alustama, nad mõlemad kaotasid enda jaoks armastatud inimesed, kes varem suures osas nende elu defineerisid ja pidid selle teadmisega elama.

Teine raamat kuulub Adamile, kõik on läbi tema silmade.  
Esimese raamatu lõpust on möödas umbes kolm aastat, Mia ja Adam pole enam ammu koos, mõlemad on näiliselt oma eluga edasi liikunud. Ühel päeval läheb Adam poolkogemata Mia kontserti vaatama ja sealt hakkab nende taasühinemine edasi arenema. Esimene raamat oli minu mäletamist mööda kirjutatud samuti – minevik, olevik, minevik, olevik jne. Teine raamat on samasugune, Adam kirjeldab hetkeolusid ja järgmises peatükis meenutab erinevaid minevikusündmusi, mis tema jaoks meeldejäävad on olnud. Kõik need on veedetud koos Miaga.
See raamat oli minu jaoks tunduvalt sentimentaalsem kui esimene, vaatamata sellele, et siin ei surnud keegi ära. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et esimeses raamatus oli see paratamatu ja nii lihtsalt läkski. Juba esimestest peatükkidest alates pigistati lugeja nagu sidrun mahlast tühjaks ja kauaks seda mahla ei jätku, mis seal enam pigistada. Teises raamatus on lahkuminekuvalu ja südamete murdumine palju aktuaalsem teema ja nähtavasti on see teema, millega tuhended noored samastuda saavad, seetõttu oli ka nutmist rohkem (Goodreadsi arvustuste põhjal).

Paljud lugejad tunnevad Adamile kaasa, ta oli siiralt heasüdamlik ja armastav kaaslane, aga Mia lihtsalt läks tema juurest ära ja ei öelnud sõnagi. Raamatu lõpus selgub miks ta seda tegi ja tema tunded sellega seoses saavad lugejale paljastatud. Mitte midagi uut, aga mõni mõjuv põhjus oli tal olemas küll ja Adamile sellest piisas. Minu jaoks olid põhjendused tegelikult üleliigsed. Mulle tundus, et Adam jäi vahepeal üldse selliseks pisut enesekeskseks emokutiks, kes ei suuda hakkama saada ideega, et mõne inimese jaoks on surm hullem kui lahkuminek. Lõpupoole leppisin ma tema sellise poolega ära ja olin üsna rahul, kui nad Miaga taas kokku said, aga vahepeal tundus, et Adam üritab meeleheitlikult leida ükskõik, millist teist põhjust peale selle ilmselge miks Mia ta maha jättis.

Öeldes lühidalt? Parem kui esimene osa, aga mitte päris minu tassike teed. Lõpp hea, kõik hea. Enamus lugejaid said vist sellise lõpu nagu nad soovisid.


04 jaanuar 2016

S. E. Green "Tapja sinu sees"

248 lehekülge
Helios kirjastus
"Tapjainstinkti" teismeline peategelane, kurjategijate karistaja Lane on uues raamatus silmitsi ootamatute saladustega, mis pärast sadistliku Timuka surma päevavalgele ilmuvad ja lugejal kindlasti pulsi lakke löövad.
Lane üritab Maskeeritud Päästjana endiselt korda majja luua, kuid teda vaevavad vastuolulised mälestused ja ta ei ole hingega asja juures...
Lane'i meelehärmiks tekib Maskeeritud Päästjale fännilehekülg. Äkitselt saab ühest Lane'i salaaustajast pahatahtlik järeleaimaja, kes ründab kasvava vägivallaga süütuid inimesi. Samuti nuhib keegi tüdruku järel ning üritab temaga jõudumööda kontakti saada - keegi, kes teab ta saladusi.
Kas Lane suudab järeleaimaja ilma oma identiteeti paljastamata peatada? Või annab ta siiski järele ihadele, mis teda painavad?

Esimese raamatu „Tapjainstinkt“ lõpust on nüüd mõned kuud möödas ja Lane koos oma perekonnaga üritab uue olukorraga kohaneda. Mulle tundub, et selles osas jõudis ta endas palju rohkem selgusele, aga natukene on veel minna. Ta tahab mõelda, et kõik, mida ta teeb, on õigustatud, aga midagi tema enda loogikas räägib sellele vastu. Mulle tundub, et kui peaks tulema ka kolmas raamat (mille kohta on autor öelnud, et hetkel seda plaanis pole, aga kunagi ei või teada...) võiks sellest veel mitu liini lahti harutada, aga ma ei arva, et see oleks vajalik. Suuremad küsimused ja Lane enda emotsioonid ja tunded said suures osas selles osas juba vastatud. Tõsi, raamatu lõpus kerkis paar uut küsimust, aga need on täpselt selliseid asjad, millele iga lugeja ise vastused välja võib mõelda.
Tegelikult oleks väga tore vaheldus, kui sellesse sarja jääkski vaid kaks osa. Ei, ma ei ütleks järjest kindlasti ära, aga kõige rohkem kardan ma neid arutuid projekte, kus on kümneid raamatuid (mitte, et ma kardaks, et sellest sarjast selline projekt võiks saada, aga vahel on hea osata lõpetada). Kas keegi loeb ka neid? Kujutan ette, et loetakse küll, muidu ju nii pikalt ühest asjast ei kirjutataks. Vist.



01 jaanuar 2016

Victoria Aveyard "Punane kuninganna"

424 lehekülge
Kirjastus Pikoprint
MARE BARROW´ MAAILMA JAGAB KAHEKS VERI — ühel pool punane ja teisel hõbedane. Mare kuulub oma perega alamast klassist Punaste sekka, kelle saatuseks on teenida Hõbedastest eliiti, kelle üliinimlikud võimed teevad neist pea jumalad. Mare varastab kõike ettejuhtuvat, et aidata perel hinge sees hoida. Kui aga ta parim sõber väeteenistusse kutsutakse, paneb tüdruk ta vabaduse nimel kõik kaalule.

Saatuse keerdkäigud toovad ta kuninglikku paleesse, kus Mare otse kuninga ja aadlike silme ees avastab, et ka temal on ülivõime — oskus, millest tal siiani aimugi polnud. Kuid ... tema veri on punane.

Ilmvõimatu varjamiseks sunnib kuningas neiut astuma ammukadunud Hõbedase printsessi rolli ja kihluma ühega oma poegadest. Üha sügavamale Hõbedaste maailma kistud Mare seab aga oma uue positsiooni ohtu ja asub abistama Ergavat Kaardiväge — Punaste ülestõusu juhte.
Tema teod löövad liikvele surmava ja raevuka sündmustekeerise, milles prints peab astuma printsi, ja Mare omaenda südame vastu.

Pärast mitu kuud vaevanud lugemisblokki reserveerisin endale raamatukogus üheksa raamatut. Kui uuesti alustada, siis miks mitte kohe hoogsalt? Loodame, et saan end uuesti käima ja paar põnevat raamatut kustutavad minu pikemast pausist tekkinud lugemisvajaduse. Victoria Aveyardi „Punane kuninganna“ on igatahes paljutõetav algus selle jaoks.
Muide, mõned päevad tagasi vaatasin enda raamatuvirna, mida eelmisel aastal lubasin läbi lugeda, aga see on läinud nagu ta ikka nende lubadustega läheb. Lootusetu. Olen kindel, et kunagi saan need kõik loetud, see võib lihtsalt millalgi mitte nii lähiajal juhtuda. Ma ju pean ennast ise kuidagi lohutama, et ma nii nigel uue aasta lubaduse pidaja olen. Midagi uut ma vist lubama ei hakka. Kui siis ainult seda, et jõuaksin vaid rohkem raamatuid lugeda. Ma tõesti igatsen neid aegu, kui sain nädalas mitu raamatut läbi loetud...

Tänase päeva saagiks on mul tubli debüütkirjaniku Victoria Aveyardi „Punane kuninganna“. Ma ei saa öelda, et see oleks hirmus uuenduslik ja kohe kutsub lugema, aga samas ei saa ma eitada, et mulle sellised lood istuvad. Mõni võib juba imestama hakata, et kuidas ma neist juba ära ei väsi. Noh, ei väsi. Küll see väsimus ka kunagi tuleb, aga praegu ta nurga taga veel ei paista.

Praegune noortekirjandus on täpselt selliseid teoseid täis. Keegi kuskil on mingi uue korra loonud ja nüüd maailm elab selle järgi ja alati on ühiskond kaheks või enamaks kihiks jagatud (ma isegi ei hakka mainima neid raamatuid, mis samas liinis töötavad, neid on nii palju, et igaüks saab vast aru). Seekord on kaks suuremat gruppi – Hõbedad ja Punased. Neid jagab üsna lihtne loogika, Punased on punase verega tavalised inimesed, Hõbedad on hõbedat värvi verega ja ülemast rassist võimetega inimesed. Ja siin on üks suur AGA. Keegi veel ei tea seda, aga meie peategelane Mare Barrow on Punaste ja Hõbedate parim ja võimsam ristand. Polnud isegi teada, et selline asi eksisteerib, aga näed, eksisteerib ja otseloomulikult on ta nüüd revolutsiooni vapper nägu. Nagu oligi arvata.

Esimeses raamatus ei jõua sündmused veel päris lahti rulluda, kuid raamat lõpeb ääretult põnevalt ja jääb vaid huviga oodata, mis meie peategelast Maret edasi ootamas on. Lõpus tundus, et võib mingiks kahtlaseks armukolnurgaks ka minna, aga loodan, et mulle tundus valesti.

Ma vist ei pea isegi ütlema, kui nukker olin ma selle avastuse pärast, et praeguseks ongi vaid esimene raamat ilmunud. Teist on oodata alles 2016. aasta veebruariks. Hetkel on autoriga lepingud sõlmitud nelja raamatu kirjutamiseks, millest viimane peaks ilmuma 2018. aastal. Sellest tuleb alles pikk ootamine...