13 jaanuar 2016

Gayle Forman "Kuhu ta läks"

256 lehekülge
Pegasus kirjastus

Ta suudles mind hüvastijätuks. Ütles, et armastab mind rohkem kui elu. Seejärel läks ta turvakontrollist läbi. Ega tulnud enam kunagi tagasi.

Kolm aastat tagasi lahkus Mia Adami elust. Ja kolm aastat on Adam juurelnud miks. Kuid siis, täiesti juhuslikult, kohtuvad nad taas New Yorgis ja veedavad unustamatu öö linnas, mis kunagi ei maga. Viimaks ometi on Adamil võimalus esitada Miale küsimusi, mis on teda kummitanud. Aga kas nendest imelises linnas veedetud tundidest piisab, et kõik igaveseks seljataha jätta – või antakse esimesele armastusele tõesti uus võimalus?

Täna ma veidi spoilerdan, olete hoiatatud.

Esimese asjana tahan öelda, et esimesest raamatust „Kui ma jään“ oli see minu arvates tunduvalt parem. Arvustusi lugedes tundub, et suurem osa lugejatest on täpselt sama meelt. Minugi poolest oleks võinud esimene raamat ainsaks jääda, samas on pärast sellist küllaltki kurba raamatut teada, et nii õnnetu saatusega inimes(t)e elu läheb edasi ja maailm pole nende jaoks lõppenud. Seda on lohutav teada...  
Just, ilmselt lohutav oli see raamat küll. Mitte selline, et kõik oleks roosamannavahune olnud ja elu läks automaatselt rööpasse pärast kõiki neid katsumusi, aga vähemalt läks elu edasi. Kaks väga noort inimest pidid põhimõtteliselt otsast alustama, nad mõlemad kaotasid enda jaoks armastatud inimesed, kes varem suures osas nende elu defineerisid ja pidid selle teadmisega elama.

Teine raamat kuulub Adamile, kõik on läbi tema silmade.  
Esimese raamatu lõpust on möödas umbes kolm aastat, Mia ja Adam pole enam ammu koos, mõlemad on näiliselt oma eluga edasi liikunud. Ühel päeval läheb Adam poolkogemata Mia kontserti vaatama ja sealt hakkab nende taasühinemine edasi arenema. Esimene raamat oli minu mäletamist mööda kirjutatud samuti – minevik, olevik, minevik, olevik jne. Teine raamat on samasugune, Adam kirjeldab hetkeolusid ja järgmises peatükis meenutab erinevaid minevikusündmusi, mis tema jaoks meeldejäävad on olnud. Kõik need on veedetud koos Miaga.
See raamat oli minu jaoks tunduvalt sentimentaalsem kui esimene, vaatamata sellele, et siin ei surnud keegi ära. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et esimeses raamatus oli see paratamatu ja nii lihtsalt läkski. Juba esimestest peatükkidest alates pigistati lugeja nagu sidrun mahlast tühjaks ja kauaks seda mahla ei jätku, mis seal enam pigistada. Teises raamatus on lahkuminekuvalu ja südamete murdumine palju aktuaalsem teema ja nähtavasti on see teema, millega tuhended noored samastuda saavad, seetõttu oli ka nutmist rohkem (Goodreadsi arvustuste põhjal).

Paljud lugejad tunnevad Adamile kaasa, ta oli siiralt heasüdamlik ja armastav kaaslane, aga Mia lihtsalt läks tema juurest ära ja ei öelnud sõnagi. Raamatu lõpus selgub miks ta seda tegi ja tema tunded sellega seoses saavad lugejale paljastatud. Mitte midagi uut, aga mõni mõjuv põhjus oli tal olemas küll ja Adamile sellest piisas. Minu jaoks olid põhjendused tegelikult üleliigsed. Mulle tundus, et Adam jäi vahepeal üldse selliseks pisut enesekeskseks emokutiks, kes ei suuda hakkama saada ideega, et mõne inimese jaoks on surm hullem kui lahkuminek. Lõpupoole leppisin ma tema sellise poolega ära ja olin üsna rahul, kui nad Miaga taas kokku said, aga vahepeal tundus, et Adam üritab meeleheitlikult leida ükskõik, millist teist põhjust peale selle ilmselge miks Mia ta maha jättis.

Öeldes lühidalt? Parem kui esimene osa, aga mitte päris minu tassike teed. Lõpp hea, kõik hea. Enamus lugejaid said vist sellise lõpu nagu nad soovisid.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar