21 jaanuar 2016

Jon Krakauer "Üksindusse"

208 lehekülge
Eesti Raamat
1992. aasta aprillis läks Chris McCandless, USA idaranniku jõukast perest pärit noormees, Alaskasse, et elada seal ihuüksi ja kooskõlas loodusega. Ta oli andnud ära oma säästud, jätnud maha auto ja isiklikud asjad ning põletanud napi sularaha. Nelja kuu pärast leiti tema maised jäänused bussivrakist, mis oli talle peavarju pakkunud. Ses rabavas loos saab ilme põlisloodus, mille peibutav karmus pakub küll võimaluse seista silmitsi iseendaga, kuid juhib ka äratundmisse, et inimloomuses on mõndagi veidrat ja hirmutavat.

Tegemist on tõestisündinud looga.

Mõned aastad tagasi nägin filmi "Into the Wild" ja olin teadlik, et olemas on ka raamat, mille põhjal film valminud on. See ei huvitanud mind sugugi, aga kuidagimoodi valisin selle eelmisel kuul raamatukogust teiste seast välja ja asusin asja kallale. Mida ma öelda oskan? Nõnda nagu filmis, jäi ka raamatus Christopher ehk Alex ehk Superhulgus mulle ebasümpaatseks, ülbeks ja narriks. Kas tegemist on ääretu ülbusega, et ignoreerida kõikide endast targemate nõuandeid või lihtsalt lauslollusega, peaks igaüks ise otsustama. Ometi on loo peategelasel kari fänne, kes idoliseerivad tema romantilist meelt ja rändavad tema jälgedes läbi Alaska, et samamoodi üksinda olla. Ma kujutan ette, et see inimene oleks hingamisest ka loobunud, kui see võimalik oleks olnud, et veelgi romantilisem olla.  Ma saan aru vajadusest üksinda olla, aga olla piisavalt loll, et viimnegi sent ära põletada ja siis selle üle veel juubeldada?
Mul oli esiti üsna raske talle kaasa tunda (kuid sellegipoolest tundsin). Ta tegi oma valikud ja need viisid ta täpselt sinna, kuhu ta kõige täiega joosta tahtis. Kui sa ikka tahad peaga vastu seina joosta, siis lase käia, aga sein eest ära ei lähe, kui sa napilt enne kokkupõrget ümber mõtled.

Kas see oli nüüd väärt seda, et ta 24-aastasena nälga suri? Eriti irooniliseks teeb asja see, et enne oma lahkumist ülikoolist annetas ta kogu oma ülikoolifondist järele jäänud summa näljahädaga võitlevasse organisatsiooni. Kui see pole iroonia, siis ma tõesti ei tea, mis iroonia on (must küll, aga sellegipoolest).

Jon Krakauer käis läbi kõik Chrisi viimased sammud ja on pannud sellest kokku käesoleva raamatu. Chrisi surma täpsete asjaolude üle täpsed spekulatsioonid veel käivad, aga üldiselt peetakse kõige tõneäolisemaks seda, et ta sõi midagi, mida poleks tohtinud. Midagi, mis kutsus esile selle, et ta lihtsalt nälgis, olenemata sellest, kas ta sõi või mitte. Sellest on pikemalt kirjutatud ka Chrisile pühendatud Wikipedia lehel. Olgu mis oli, aga nälgimissurm on kohutav viis, kuidas minna.

Ühes oma päeviku sissekandes kirjutab ta :"Mis õnnis asi on olla elus! Aitäh. Aitäh." (lehekülg 42). Ometi näib ta selle elu peale sama lihtsalt sülitavat, kui naeratavat. 

Oma kirjas sõbrale ütleb ta: "Kui sa tahad elult rohkem saada, Ron, tuleb sul vabaneda kalduvusest eelistada üksluist turvatunnet ja hakata elama ettearvamatumat elu, mis ainult esmaspilgul paistab olevat hullumeelne." (lehekülg 60). Ta räägib turvatundest ja ettearvamatusest olles ise terve oma elu elanud kindlas ja turvalises kodus. Loomulikult võib talle tunduda, et tema elus puudub see spontaansus ja ta januneb millega uue ja põneva järele. Küsitav on lihtsalt see, kas seda muutust oma elus pidi siis tegema nii kardinaalselt.  

Mul ei lase asja rahulikult seedida tõsiasi, et inimene lihtsalt otsustas ära kaduda. Üksinda olemise vajadusest, seiklushimust ja kõigest sellest saan veel aru, aga mitte anda teada oma lähedastele, kus ta viibib, on miski, millest mu mõistus päriselt kinni ei haara. Ma ei taha uskuda, et ükski mõistusel olev inimene teeb teadliku otsuse lihtsalt ära minna ja kõik oma sidemed perega läbi lõigata. Nimetagem seda kuidas keegi ise soovib. Romantika. Seiklushimu. Üksindus. Kaootilisus. Spontaansus. Klaustrofoobia. Hirm. Tõsiselt, kuidas iganes keegi üritab seda seletada - ma ei mõistaks seda vist kuidagi. Seda enam, et ta perekond otsis teda aktiivselt ja uudis poja surmast oli vanemate ja õe jaoks kohutav. Ta oli armastatud, aga võttis seda kõike iseenesetmõistetavalt või siis lihtsalt ei hoolinudki.

Viimane pilt Chrisist
Olgu kuidas on, aga Chris jättis oma teele maha palju sõpru ja tuttavaid, kellest paljud meenutavad teda vaid heade sõnadega. Nii mõnigi neist aga tõdes, et päris tavaline noormees ta ei olnud. Tema kohta on öeldud: "Tal oli nii-öelda raskusi puude tagant metsa nägemisega." (lehekülg 65).
Ta oli ettearvamatu, uhke ja keeruline inimene, kellega kõik läbi said, aga keda paljud lõpuni ei mõistnud. Ei tea kas ta isegi end mõistis? Ta unistades seiklustest, mille kohta oli raamatutest lugenud, unustades sealjuures ära, et need on ilukirjanduslikud teosed. Põhiliselt lummas teda Jack London, kellele ta igal võimalusel oma päevikus ja kirjades viitas. Mis päevikusse puutub, siis mulle tundub mõnevõrra kummaline, et ta päevikut kolmandas isikus kirjutas. Jäi justkui mulje nagu ta vaataks iseendale alt üles.

Mingil hetkel raamatuga poole peal olles tekkis mul küsimus, kas ta kahetses vahel? Kas ta kahetses, et jättis kõik, mis tal oli, et hakata elama hulkurina. Ma ei pea silmas materiaalset elu, vaid tema lähedasi ja elu, mille ta endale loonud oli. Ta väidab igal võimalusel, kuidas ta armastab enda vabadust ja sõltumatust, kuid ma kahtlen, kas ta ülikooliski õppides nii lühikese nööri otsas oli. Ometi oli see ju praeguseks pea 25-30 aastat tagasi, mil polnud ei mobiiltelefone ega arvuteid. Vanematega suheldi kirja- ja telefoniteel palju harvem kui tänapäeva noortel võimalik. Kuidas saab sellise suhtlusvormi puudumise puhul üldse rääkidas mingist perekonnas viibimise klaustrofoobiast. Kuidas ta ometi seal ülikoolis end nii kammitsetuna tunda sai? Usun, et lõppudelõpuks oli see tema enda mõtetes kinni. Umbes nagu sarimõrvarid lihtsalt peavad tapma, ilma mingi ratsionaalse põhjuseta. Samamoodi pidi tema täiesti suvalt ühel päeval sussid varna viskama ja ära minema, täitsa niisama, sest ta tahtis seda nii väga.  Tahtis elada teismoodi elu. Tahtmises iseenest pole valet midagi, aga viis, kuidas ta seda tegi, oli isekas. 
Ehk siis ma ei usu, et ta kahetses, aga nagu autor märkis, kasvas ta koos oma seiklustega. Kui ta oleks eluga pääsenud, oleks ta ehk tsivilsatsiooni rüppe tagasi pöördunud? Seda ei saa me kunagi teada, aga väga kõnekas on lause, mille ta kirjutas oma viimase loetud raamatu juurde: "Vaid jagatud õnn on tõeline." See on kibemagus lause, teades, millistes tingimustes elu tema jaoks läbi pidi saama.  

Tema viimane sissekanne päevikusse: "Ilusad mustikad."

Ma lõpetan selle pikaleveninud arutelu tõdemusega, et Chris oli üks keeruline inimene. Mul on ta vanematest ja õdedest-vendadest kahju ning tegelikult ka Chrisit endast. Väga tõenäoline, et ta ei saanud ise üldse aru, et kellelegi haiget teeb. Ta oli omamoodi inimene, kuid õnnelik oma üksildases maailmas. Ta oli ka päris lõpus õnnelik. 
"Mul oli õnnelik elu ... !" kirjutas ta hüvastijätuks luuleraamatu taha. Hea seegi. 

Mis puutub puhtfüüsiliselt lugemist, siis mind jäi natukene häirima see, et lugemine oli tehtud võimalikult ebamugavaks. Surres kaalus ta 67 naela. No okei, Google lahti ja arvutama. Ahaa, 30 kg. Tõesti vähe. Ja. Nii. Edasi.
Iseenesest pole raske Googlet lahti võtta ja uurida, mis ühikutest täpselt räägitakse, aga tüütu on see sellegipoolest. Sellised asjad võiks olla koos tõlkega ümber arvutatud kohalikesse ühikutesse (kui juba tõlimine üldse vaevaks on võetud). Positiivseks võib pidada seda, et vähemalt oli terve raamatu jooksul otsustatud originaalsete ühikute kasuks. Olen lugenud ka selliseid raamatuid, kus näiteks massiühikud on ümber arvutatud, aga pikkusühikud on jäetud võõrapärasteks. See on veelgi tobedam variant midagi tõlkida.  


Aga üldiselt? Tänan Christopher McCandless, et endast päevikuid ja kirju maha jätsid. Tänan väga Krakauer, et selle kirja panid. Hindan oma turvalist ja ettearvatavat eluviisi veelgi enam. Alati võiks hullem olla. 

Isa pojast tema viimases peatuspunktis Alaskal: Palju on asju, mida ta Chrisi puhul ei mõista, ja nii see ilmselt jääbki, kuid nüüd mõistab ta teda ometi pisut paremini, Ning selle väikese lohutuse eest on ta ometi tänulik. - Lehekülg 188

Ema pojast tema viimases peatuspunktis Alaskal: Kohutav oli mitte teada - üdse mitte midagi. - Leheülg 189


Edit 22.01.16:

2014. aasta oktoobris ilmus Chrisi õe Carine sulest kirjutatud raamat "The Wild Truth", milles räägib Chrisi perekonnast eemaldumise tegelikest põhjustest. 
Kuigi ma ei ole raamatut lugenud, avaldab ta üsna palju infot oma intervjuudes. Selgub, et Chrisi ja Carine vanemad olid verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldsed ning Chris ei suutnud seda taluda. Teiseks põhjuseks oli Chrisi isa topeltelu, milles Chris teada sai. Sellest rääkis põgusalt ka "Üksindusse", aga tegelikult oli sellel lool Chrisi jaoks palju suurem tähendus, kui seda väljendati. Kõik see kokku oli Chrisi puhta hinge jaoks väga eemaletõukav. Carine ise pole oma vanematega mitu aastat suheldnud, kuigi ei süüdista neid Chrisi surmas. Küll aga süüdistab Carine oma vanemaid Chrisi eemale peletamises. 
Kui küsitakse, miks ta nii kaua vaikis ja alles nüüd tõde räägib, vastab Carine, et sellistest asjadest nagu koduvägivald on hakatud alles nüüd rääkima. Alles nüüd leiavad inimesed endas julgust, et teadvustada kogu ühiskonnale, et selline asi nagu koduvägivald esineb ka kõige edukamates ja tavalisemates peredes. Samuti muutusid Carine vaated elule pärast ise emaks saamist, kõik see on julgutanud teda päris tõde avaldama. Chris  ei olnud hull või loll, ta oli raske lapsepõlvega poiss, kes tahtis kogetud traumadest eemale saada. 

Minu jaoks ei muuda see eriti oluliselt midagi. Selles mõttes, et loomulikult kahju, et tal raske lapsepõlv oli, tema lahkumine tundub nüüd igati loogilinem ja õigustatum, aga see ei õigusta tema hooletust enda elu suhtes. Oleks ta rohkem valmistunud, oleks ta ehk elus, et oma seiklustest ise rääkida. 

Carine ja Chrisi vanemad eitavad loomulikult kõike ja väidavad, et tütar kirjutas raamatu tähelepanu nimel. Millegi pärast julgen selles kahelda ja pooldan pigem Carine esitatud versiooni. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar