01 jaanuar 2016

Victoria Aveyard "Punane kuninganna"

424 lehekülge
Kirjastus Pikoprint
MARE BARROW´ MAAILMA JAGAB KAHEKS VERI — ühel pool punane ja teisel hõbedane. Mare kuulub oma perega alamast klassist Punaste sekka, kelle saatuseks on teenida Hõbedastest eliiti, kelle üliinimlikud võimed teevad neist pea jumalad. Mare varastab kõike ettejuhtuvat, et aidata perel hinge sees hoida. Kui aga ta parim sõber väeteenistusse kutsutakse, paneb tüdruk ta vabaduse nimel kõik kaalule.

Saatuse keerdkäigud toovad ta kuninglikku paleesse, kus Mare otse kuninga ja aadlike silme ees avastab, et ka temal on ülivõime — oskus, millest tal siiani aimugi polnud. Kuid ... tema veri on punane.

Ilmvõimatu varjamiseks sunnib kuningas neiut astuma ammukadunud Hõbedase printsessi rolli ja kihluma ühega oma poegadest. Üha sügavamale Hõbedaste maailma kistud Mare seab aga oma uue positsiooni ohtu ja asub abistama Ergavat Kaardiväge — Punaste ülestõusu juhte.
Tema teod löövad liikvele surmava ja raevuka sündmustekeerise, milles prints peab astuma printsi, ja Mare omaenda südame vastu.

Pärast mitu kuud vaevanud lugemisblokki reserveerisin endale raamatukogus üheksa raamatut. Kui uuesti alustada, siis miks mitte kohe hoogsalt? Loodame, et saan end uuesti käima ja paar põnevat raamatut kustutavad minu pikemast pausist tekkinud lugemisvajaduse. Victoria Aveyardi „Punane kuninganna“ on igatahes paljutõetav algus selle jaoks.
Muide, mõned päevad tagasi vaatasin enda raamatuvirna, mida eelmisel aastal lubasin läbi lugeda, aga see on läinud nagu ta ikka nende lubadustega läheb. Lootusetu. Olen kindel, et kunagi saan need kõik loetud, see võib lihtsalt millalgi mitte nii lähiajal juhtuda. Ma ju pean ennast ise kuidagi lohutama, et ma nii nigel uue aasta lubaduse pidaja olen. Midagi uut ma vist lubama ei hakka. Kui siis ainult seda, et jõuaksin vaid rohkem raamatuid lugeda. Ma tõesti igatsen neid aegu, kui sain nädalas mitu raamatut läbi loetud...

Tänase päeva saagiks on mul tubli debüütkirjaniku Victoria Aveyardi „Punane kuninganna“. Ma ei saa öelda, et see oleks hirmus uuenduslik ja kohe kutsub lugema, aga samas ei saa ma eitada, et mulle sellised lood istuvad. Mõni võib juba imestama hakata, et kuidas ma neist juba ära ei väsi. Noh, ei väsi. Küll see väsimus ka kunagi tuleb, aga praegu ta nurga taga veel ei paista.

Praegune noortekirjandus on täpselt selliseid teoseid täis. Keegi kuskil on mingi uue korra loonud ja nüüd maailm elab selle järgi ja alati on ühiskond kaheks või enamaks kihiks jagatud (ma isegi ei hakka mainima neid raamatuid, mis samas liinis töötavad, neid on nii palju, et igaüks saab vast aru). Seekord on kaks suuremat gruppi – Hõbedad ja Punased. Neid jagab üsna lihtne loogika, Punased on punase verega tavalised inimesed, Hõbedad on hõbedat värvi verega ja ülemast rassist võimetega inimesed. Ja siin on üks suur AGA. Keegi veel ei tea seda, aga meie peategelane Mare Barrow on Punaste ja Hõbedate parim ja võimsam ristand. Polnud isegi teada, et selline asi eksisteerib, aga näed, eksisteerib ja otseloomulikult on ta nüüd revolutsiooni vapper nägu. Nagu oligi arvata.

Esimeses raamatus ei jõua sündmused veel päris lahti rulluda, kuid raamat lõpeb ääretult põnevalt ja jääb vaid huviga oodata, mis meie peategelast Maret edasi ootamas on. Lõpus tundus, et võib mingiks kahtlaseks armukolnurgaks ka minna, aga loodan, et mulle tundus valesti.

Ma vist ei pea isegi ütlema, kui nukker olin ma selle avastuse pärast, et praeguseks ongi vaid esimene raamat ilmunud. Teist on oodata alles 2016. aasta veebruariks. Hetkel on autoriga lepingud sõlmitud nelja raamatu kirjutamiseks, millest viimane peaks ilmuma 2018. aastal. Sellest tuleb alles pikk ootamine...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar