28 veebruar 2016

Kurt Vonnegut "Slaughterhouse-Five, or The Children's Crusade: A Duty-Dance with Death " ehk "Tapamaja, korpus viis"

Eesti keeles "Tapamaja, korpus viis"
umbes 160-170 lehekülge.
Ingliskeelse audiona umbes seitse tundi.
Kurt Vonnegut's absurdist classic Slaughterhouse-Five introduces us to Billy Pilgrim, a man who becomes unstuck in time after he is abducted by aliens from the planet Tralfamadore. In a plot-scrambling display of virtuosity, we follow Pilgrim simultaneously through all phases of his life, concentrating on his (and Vonnegut's) shattering experience as an American prisoner of war who witnesses the firebombing of Dresden.
Don't let the ease of reading fool you - Vonnegut's isn't a conventional, or simple, novel. He writes, "There are almost no characters in this story, and almost no dramatic confrontations, because most of the people in it are so sick, and so much the listless playthings of enormous forces. One of the main effects of war, after all, is that people are discouraged from being characters."
Slaughterhouse-Five is not only Vonnegut's most powerful book, it is also as important as any written since 1945. Like Catch- 22, it fashions the author's experiences in the Second World War into an eloquent and deeply funny plea against butchery in the service of authority. Slaughterhouse-Five boasts the same imagination, humanity, and gleeful appreciation of the absurd found in Vonnegut's other works, but the book's basis in rock-hard, tragic fact gives it a unique poignancy - and humor.

Hawke teeb väga head tööd, ta on ilmekas, samas sellise klassi näitlejalt ei ootakski vähimat. Raamat ise oli... huvitav. Ma ei oskagi seda mingi parema sõnaga kirjeldada tegelikult.
Ma ei ole enda mäletamist mööda ühtegi Vonneguti varem läbi lugenud, kuid olen tema raamatute temaatikaga siiani kursis olnud (kirjandustunnid, raamatukogutöö ja muu selline). Ei tundunud lihtsalt minu tassike teed olevat. 

Kuidas siis „Slaugtherhouse-Five“ tundus?
Täitsa normaalne, aga arvestades seda, et see kestis tegelikult ainult kuus-seitse tundi ja see aeg, mis selle läbimiseks läks, tundus kole pikk, siis võib vist öelda, et liiga kaasahaarav minu jaoks ei olnud. Vahepeal jäin mõnda jupikest päris süvenenult kuulama, teinekord aga soovisin, et mul oleks ometi raamat, et need igavamapoolsemad lõigud lihtsalt silmadega üle saaks lasta. 
Mulle meeldis see sõjavastasus (muide, sõjaraamatud mulle üldiselt meeldivad, aga võtan need harva kätte, masendavad) ja tulnukate värk oli üsna ootamatu, aga ma ei pea seda raamatut nii huvitavaks ja geniaalseks üllitiseks nagu kirjandusgurmaanid peavad. Raamat ei olnud lineaarselt üles ehitatud, kõik sündmused olid üle terve raamatu suvalises järjestuses laiali pillutud. Ühel hetkel oli lugeja minevikus, siis tulevikus, siis olevikus ja minevikus ja siis üldse tulnukate juures, kus aega sellises tähenduses nagu meie seda tunneme, üldse ei eksisteerinud. Seda ei olnud tegelikult keeruline jälgida ja ilmselt selline lähenemine teebki raamatu paljude arvates nii eriliseks. Minu jaoks pigem mitte, kuigi selline viis raamatu ülesehitamiseks polnud ka ebameeldiv, lihtsalt ebaloogiline. Aga kõik ei peagi loogiline olema, eriti raamatute maailmas. 
Kuigi raamat oli mõnevõrra intrigeeriv, eelistan klassikalist lähenemist ning jään oma Austeni ja Hemingway armastusele kindlaks. Ma ei leidnud Vonnegutiga päris seda ühist keelt, kuid seda ma tegelikult ei oodanudki. Kahtlemata tegi „Slaughterhouse-Five“ mind tema teoste suhtes uudishimulikumaks ja ma ei välista, et võtan tulevikus veel mõne tema raamatu ette.

Mulle meeldis audioraamatu lõpus autori enda kommentaar raamatule, see oli tore väike lisa. 

19 veebruar 2016

Gillian Flynn "Gone Girl" ehk "Kadunud"

Eestikeelsel raamatul on 496 lehekülge,
ingliskeeles kuulates 19 tundi ja 11 minutit.

Selline on muide mu tahvelarvuti menüü,
kui audioraamatut kuulan
Spetsiaalne app nimega Smart AudioBook Player,
mis teeb audioraamatu kuulamise 
väga mugavaks.
On a warm summer morning in North Carthage, Missouri, it is Nick and Amy Dunne's fifth wedding anniversary. Presents are being wrapped and reservations are being made when Nick's clever and beautiful wife disappears from their rented McMansion on the Mississippi River. Husband-of-the-Year Nick isn't doing himself any favors with cringe-worthy daydreams about the slope and shape of his wife's head, but passages from Amy's diary reveal the alpha-girl perfectionist could have put anyone dangerously on edge. Under mounting pressure from the police and the media--as well as Amy's fiercely doting parents--the town golden boy parades an endless series of lies, deceits, and inappropriate behavior. Nick is oddly evasive, and he's definitely bitter--but is he really a killer?
As the cops close in, every couple in town is soon wondering how well they know the one that they love. With his twin sister, Margo, at his side, Nick stands by his innocence. Trouble is, if Nick didn't do it, where is that beautiful wife? And what was in that silvery gift box hidden in the back of her bedroom closet?

Eestikeelse raamatu kaanelt: Kes sa oled? Mis me oleme teineteisele teinud? Need on küsimused, mida Nick Dunne endale esitab viienda pulma-aastapäeva hommikul, kui tema naine Amy ootamatult kaob. Politsei kahtlustab Nicki. Amy sõbrad teavad rääkida, et naine kartis oma meest, et tal oli tema eest saladusi. Nick vannub, et see pole tõsi. Politsei leiab tema arvutist kahtlasi otsinguid. Nick väidab, et tema pole neid teinud. Ja siis veel need pidevad helistamised mehe mobiilile… Mis siis ikkagi juhtus Nicki kauni naisega?

Seda raamatut loevad Julia Whelan (Amy osa) ja Kirby Heyborne (Nicki osa). Pärast "The Martiani" kuulamist tundus Heyborne’i hääl pisut kesine, see ei olnud päris selline kogemus nagu esimesel korral, kuid pikapeale harjusin tema häälega siiski ära. Umbes poole raamatu peal juba mõtlesin, oot-oot, mis mulle tema hääle juures ei meeldinud? Tal on Nicki jaoks täiuslik hääl. Nick mainib mitu korda, et ta on ilusa pärijapoisi välimusega, kuigi tegelikult pärineb raskemat sorti lapsepõlvega keskklassi perekonnast. Tal kohe on selline... sobilik, veidi vinguvas või igavlevas toonis hääl.
Julia hääl meeldis mulle peaaegu algusest peale. Esialgu oli see lihtsalt "okei", hiljem juba super.

Raamat ise algas... igavalt? Ma ei tea, kas see on päris õige sõna, kuid mu mõtted läksid igal juhul kohe alguses triivima. Ühel hetkel meenus mulle, et kuulan raamatut, keskendu nüüd ometi! Kui tegevus lõpuks pihta hakkas ehk siis umbes tund-kaks pärast algust, hakkas mu tähelepanu rohkem raamatule koonduma. Sealt edasi läks asi juba rõõmsamalt, aga pärast esimest pikemat pausi (umbes 24 tundi jäi esimese ja teise kuulamise vahele) tundus see 19 tundi ja 11 minutit ikka väga pikk teekond minna...

Üsna peagi harjusin raamatu vaikse kulgemisega ära ja leidsin, et hommikuteks on see igal juhul hea kuulamine. Paaril korral oli tegelikult üsna raske pausile vajutada ja tööle minna, venitasin sellega viimaste sekunditeni, endal nina ukse vahelt väljas ja näpud vaevu tahvlit puutumas, aga stopile ei raatsinud panna. Eriti raske oli pausile panna pärast kulminatsiooni ja teise osa algust. Mu siiras reaktsioon oli - WTF??? Vabandust.
Ma ei oskagi seda paremini kirjeldada, aga olen hoolikalt spoilerite nägemist vältinud (ja soovitan teistel sama teha, kes lugenud pole) ja ei osanud nii sünget lahendust ette näha. Jah, olgu, esimeses osas tundub, et Nick on värdjas ja Amy süütu kõrvalseisja, aga midagi ei klappinud selles loos algusest peale. Kui peategelased on nii mustvalgelt kujutatud, siis tähendab see üldiselt seda, et midagi on emma-kummaga valesti, seega oli oodata, et midagi peab tulemas olema. Päris sellist psühhomõrda ma ei osanud siiski oodata. 

Raamat koosneb kolmest osast. Esimeses osas on Nick ja tema tunded ning Amy päevik. Teises osas on Nick ja tema tunded (samal kujul) ning päris Amy, mis, tuleb välja, pole sugugi see sama armas süütu naine, keda ta päevikus etendab. Üllatus-üllatus. Kolmas osa on lõpplahendus - kuidas see fucked up situatsioon laheneb? 

Ma hakkasin umbes esimese viie minutiga seda "päris Amy" versiooni vihkama. Vastik sotsiopaat. Mul ei ole tema jaoks mitte ühtegi positiivset omadussõna.
Nickiga oli teisiti. Tema polnud psühhopaadist jobu, kuid ta ei olnud kaugeltki mitte meeldiv. Paratamatult tunnen talle siiski sügavalt kaasa, et ta sellise psühhomõrra otsa sattus. Tunnen kaasa ka kõikidele nendele, kellel õnnestus üldse selle Amy teele sattuda ja teda mingil moel pahandada. 

Põhimõtteliselt olid raamatu nimitegelased mõlemad magedalt öeldes ebameeldivad (üks rohkem kui teine...) ja tõid teineteises kõik halvad omadused ideaalselt välja. Raamatu lõpp iseenesest väga tugevaid emotsioone ei tekitanud, kaks idiooti üritavad üksteise võidu teineteist üle kavaldada, mis seal nii erilist ikka on. Patiseis. Mul on kahju pigem sellest, et üks laps peab sellisesse keskkonda sündima ja seal üles kasvama, see on nii vale. Milline inimene temast küll kasvab?

Viimased pool tundi raamatut kuulates läksid väga aeglaselt, vaatasin neli-viis korda, mitu minutit mul veel lõpuni jäänud on. Seega võib öelda, et algus ja lõpp läksid minu jaoks ühtemoodi aeglaselt. 

Kuigi raamat mulle kokkuvõttes väga meeldis, ei saa ma kindlalt öelda, et oleksin selle ilmtingimata lõpetanud, kui minu kätte oleks sattunud paberversioon. See on natukene tüütu (?) lugemine, kuulamiseks hea, kuid lugemiseks oleks see ilmselt liiga pikaldane.
Noh, olgu, tõele au andes, oleksin "Gone Girl'i" tõenäoliselt lõpuks ikka läbi lugenud, aga kõikide eelduste kohaselt oleks see võtnud aega mitu pikka ja tüütut kuud. 
Pärast raamatu lõpetamist läksin (nagu ikka) Goodreadsi surfama ja ennäe imet, paljud jagavad minuga seda tunnet.
Mõne raamatuga on kohe nii. Minu jaoks on alati ääretu komistuskivi olnud "Tõde ja õigus". Oi, kus ma kooliajal seda end lugema sundisin, aga milleks? Sundimine pole kunagi eriti hea, naudingut sellest ei saa ja miks siis üldse lugeda? Arvan, et selle raamatusarjaga oleks kusjuures sama lugu, audios kuulaksin vist ilma suurema vaevata ära küll.

Ma arvan, et film on suurepärane, sest Rosamund Pike meeldib mulle juba „Pride & Prejudice“  ajast ja Ben Affleck Nicki rollis ei saa ometi kehv valik olla (vist). 

Muide, audioraamatuga seoses tuli meelde, et "The Martian" ei olnud sugugi mu esimene audioraamat. Kunagi lapsepõlves sain oma vennalt sünnipäevaks kasseti, oli vist "Onu Reimuse jutud" või midagi sarnast, mille täiesti ribadeks kuulasin. Hiljem oli mul "Maie ja Valduri lood", mida kuulasin samuti senikaua kuni lint enam ei kannatanud. Oh, olid ajad :)

Unustasin öelda, aga selle raamatu kuulamine võttis mul aega umbes kaks töönädalat.

08 veebruar 2016

Andy Weir "The Egg" - lühijutt

A short stroy about the universe. 
4 lehekülge

Lühijutud pole kunagi päris minu teema olnud, aga Andy Weiri kirjandus ja R. C. Bray hääl. Kuidas ma sellega siis ei tutvu? Seda enam, et mul kulus selle jaoks tervelt üheksa lühikest minutit. Jep. Lühijuttude võlu.

Raske on kommenteerida nii lühikest lugu. Õigupoolest mõtlesin, kas peaksin sellest üldse kirjutama. Ma ju ei kirjuta artiklitest, mida loen ja see on oma mahult põhimõtteliselt sama pikk kui üks tavaline artikkel Horisondis või Imelises Ajaloos. Lõpuks jõudsin järelduseni, et tähtis pole pikkus, vaid sisu. Ükski teine neli lehte või kaheksa minutit pole mind pannud mõtlema sellisel tasandil. Ma ei mäleta vähemalt, et oleks.

Kuidas kirjeldada midagi, mida õieti ei saagi kirjeldada? Ma vist ei kirjeldagi, seda on raske vääriliselt teha. Jätan siia ühe Youtube video (sellest lühijutust on neid palju) ja Goodreadsi lingi.


06 veebruar 2016

Andy Weir "The Martian"

356 lehekülge
10 tundi 53 minutit

Six days ago, astronaut Mark Watney became one of the first people to walk on Mars. Now, he's sure he'll be the first person to die there.
After a dust storm nearly kills him and forces his crew to evacuate the planet while thinking him dead, Mark finds himself stranded on Mars' surface, completely alone, with no way to signal Earth that he’s alive — and even if he could get word out, his supplies would be gone years before a rescue could arrive.
Chances are, though, he won't have time to starve to death. The damaged machinery, unforgiving environment or plain-old "human error" are much more likely to kill him first. But Mark's not ready to quit. Armed with nothing but his ingenuity and his engineering skills — and a gallows sense of humor that proves to be his greatest source of strength – he embarks on a dogged quest to stay alive, using his botany expertise to grow food and even hatching a mad plan to contact NASA back on Earth.
As he overcomes one seemingly insurmountable obstacle after the next, Mark begins to let himself believe he might make it off the planet alive – but Mars has plenty of surprises in store for him yet.

Ma ei ole päris kindel, mis pilti lisada, seetõttu lisan ma hetkel Tänapäevakodulehelt laenatud pildi, mis on tegelikult filmi pilt. 

Aga.. miks ma ei oska lisada pilti? Sest ma ei lugenud raamatut! Mul pole raamatu pilti (võib-olla mõni on tähele pannud, et raamatupildid on mul viimasel ajal udused, koledad ja fooksusest väljas... see on selle pärast, et üritan enda tehtud pilte kasutada, good for me).

Ma kuulasin hoopiski audioraamatut ja ma pean ütlema, et see oli palju lahedam tegevus, kui eal oleksin arvanud. Mu hommikud läksid selle raamatuga linnulennul. Need lähevad tavaliselt nagunii linnulennul, sest hommikut pole kunagi liiga pikad, aga ma leidsin endas palju rohkem motivatsiooni ärgata, et "The Martiani" kuulama hakata. Plaan oli selline, et jõuan igal hommikul umbes 40-45 minutit kuulata, mis tähendaks, et terve raamatu läbimine võtaks umbes kaks ja pool töönädalat. Reaalsus oli see, et ootasin iga päev pikisilmi tööpäeva lõppu, et saaks juba ometi kuulamata hakata. Terve raamat sai kuulatud vaid nelja (töö)päeva hommiku ja õhtuga ning ühe laupäeva hommikuga. Samal ajal sain süüa teha, pesus käia, õmmelda, joosta... Mida iganes. Peaaegu kõike saab samal ajal teha. Kujutate ette, säästate aega, ise samal ajal head raamatut nautides? Kuidas ma varem sellele mõelnud ei ole?

Ma arvan, et teen selle enda toredaks traditsiooniks - kuulan hommikul raadio asemel audioraamatuid. Ma absoluutselt vihkan reklaame ja see raadio kruttimine, et leida kanal, kust parasjagu muusikat tuleb, on lihtsalt õudukas. Seda enam, et kui ma leian kanali, kust mingi muusika tuleb, siis on see tavaliselt mingi jube lugu, aga noh, parem kui reklaam vist?

Nüüd ma avastasin enda jaoks sellise toreda asja! Kuigi ma pean tunnistama, et vahepeal põnevate kohtade juures oli sellises rahulikus tempos raamatu lugemine (kuulamine) rahutuks tegev, sest teadupärast valjult ja ilmekalt lugemine võtab ju vähemalt kaks korda nii palju aega kui vaikselt omaette lugemine.
"The Martian" oli esimeseks audioraamatuks kindlasti parim valik üldse, mida teha oleks saanud, see oli lihtsalt nii *kuradi* põnev. Põhimõtteliselt oli kogu aeg mingi pinge üleval, mitte ühtegi korda polnud sellist tunnet, et asi hakkab ära vajuma. Raamat valiti 2014. aasta parimaks sci-fi teoseks Goodreadsis, mis ütleb juba nii mõndagi.

Narraatoriks oli R. C. Bray, kes luges seda lihtsalt imetlusväärselt. Mulle tulid meelde toredad lapsepõlvepäevad, kui mulle armas hääl unejuttu luges. Tema hääl pole loomulikult mu ema hääl, aga ta tekitas täpselt sama tunde. Juba ainuüksi tema võrratult ilmeka hääle tõttu oleksin seda edasi kuulanud ka siis, kui see raamat absolutselt igav oleks olnud. Kasvõi need aktsendid ja hääle veidi kõrgemaks tegemine, kui oli naise osa (ilma, et see oleks muutunud drag queenilikuks), super.

(Audio)Raamatust üldiselt - juba esimesed minutid (kus ma tahaks kogu aeg öelda leheküljed, aga ma ju ei lugenud!) haarasid mu nii kaasa, et unustasin enda saia ahju (õnneks päris kõrbema ei läinud) ja korra värvisin ripsmeid vähemalt kümme minutit, sest ma unustasin end lihtsalt kuulama.
See raamat on absoluutselt geniaalne ja ma ei suuda ära oodata, millal saaksin filmi näha. Ma tahan hirmsasti näha, kas Matt Damon mängib Mark Watney osa auväärselt välja (kuuldavasti küll, aga ikka tahaks ise ka ju veenduda).

Ma arvan, et selle raamatu kuulamine oli minu jaoks parim võimalus selle läbimiseks. Seal oli väga palju tehnilist juttu, mida kuulates justkui tähele ei pannud, see sobis hästi, kuid lugedes oleks see mind pikapeale ilmselt tüütama hakanud.
Lõpp meeldis mulle ka, kõik läks täpselt nii nagu lootsin. Polnud kurb, see on minu jaoks kõige tähtsam. Mul on pärast kurbade raamatute lugemist nii raske reaalsusesse tagasi tulla, vahel norutan mitu päeva.

Eesti tõlke kohta ei oska kommenteerida, aga kuna tegemist on Tänapäeva kirjastuse väljaandega, siis peaks kvaliteet hea olema. Muuseas, tahtsin tegelikult esialgu osta eestikeelset raamatut, aga kõik selle koopiad olid minu väiksest kodulinnast täitsa välja müüdud?! Nii ma siis audioraamatul peatusin ja hea oligi, sest emotsioon oli ülim! Tõenäoliselt hakkan nüüd edaspidi palju rohkem audioraamatuid kuulama.

01 veebruar 2016

Jenny Han "P.S I Still Love You"

325 lehekülge
Lara Jean didn’t expect to really fall for Peter.
She and Peter were just pretending. Except suddenly they weren’t. Now Lara Jean is more confused than ever.
When another boy from her past returns to her life, Lara Jean’s feelings for him return too. Can a girl be in love with two boys at once?

In this charming and heartfelt sequel to the New York Times bestseller To All the Boys I've Loved Before, we see first love through the eyes of the unforgettable Lara Jean. Love is never easy, but maybe that’s part of what makes it so amazing.


Sellest tuleb ilmselt kerge spoilereid täis postitus, seega, kes ei taha teada, mis juhtub, siis edasi lugeda ei soovita.

Hommikuses postituses mainisin, et teine osa algab Lara Jeani kirjaga Peterile. Mis ei olnudki midagi erilist, aga see viis tuvikesed taas leppimiseni.
Selles osas mulle Peter üldse ei meeldinud. Siit tuleb nüüd umbes miljon põhjust, miks.
Lävida päevad otsa muudkui oma eksiga, temaga vahet pidamata telefonis sõnumeid saata ja siis veel saada oma tüdruku peale vihaseks, et ta uurib, mis värk on. Kammoon, see kutt pole normaalne. Ükskõik milline vastus oleks olnud parem kui: „Ma ei saa rääkida, see pole minu asi, mida rääkida“. Ma saan aru küll, et on teatud asjad, millest edasi ei räägita, aga ma reaalselt ei arva, et see põhjus oli selline, millest ei võiks oma teisele poolele rääkida. Lähed ja ütled „Tead, mu eksi isa on paras tõbras ja ma pean talle hetkel toeks olema,  ka.“  Kõik. Sellest piisaks. Hämada ebamääraselt.. oeh ma vihkan selliseid ebamääraseid vastuseid alati. Eriti, kui see on ta enda tüdruk, kellele ta hämas. Kellele ta seda edasi rääkima oleks läinud? See on ju Lara Jean, põhimõtteliselt nunn. Ja mis veel nõmedam? Lõpuks on Lara Jean see, kes Peteri käest vabandust palub, Peter on nagu mingi lollakas tummahammas ja on lihtsalt vait, kui nad lepivad. What? Mitte ühtegi vabandusepiiksugi või?
Idiootne.
Seda enam, et ma ei saa aru, kuidas Lara Jean talle järsku üldse andeks anda sai? Lihtsalt ükspäev mõtles, et tema nüüd on suur tüdruk, aga Genevieve ei ole ja sellepärast on õige võtta üks douchebag boyfriend tagasi? Sest Genevieve on ju ometigi NII palju kannatanud ja ta on Peteri suhtes ebaõiglane olnud? Vabandage mind, aga see on absoluutselt totter. Oleks veel olnud, et Peter teeb esimese käigu, aga ei, ta lihtsalt tormab nagu mingi kukk kohale, kukub kirema ja hakkab territooriumi märgistama ajal, kui Lara Jeanil on käsil armas moment uue sõbraga. Ja sellest piisas tüdrukule? Mingu ta ka metsa. Seda enam, et on tüdruku sünnipäev ja kuulake nüüd – Peter kingib talle keti, mille ta Lara Jeanile valentinipäevaks kinkis ja pärast tagasi küsis, kui nad lahku läksid. Esiteks, kes küsib kingituse tagasi? Teiseks, kingib ühe keti kaks korda ja teeb nägu nagu see oleks maailma kõige intiimsem asi? Kingin kui tahan, võtan tagasi kui tahan? Lollakas. Need asjad ei käi nii. Kutt, saa üle endast.

Ma juba hoidsin sellele pika nimega kutile pöialt. Kahjuks oli juba ette teada, kuidas see asi lõpeb, aga loota ju ikka võis, eks. Muide, see sama kutt.. John? Vist. Oli üks neist, kes kirja sai, paar kuud hiljem, aga sai. Ta kirjutas Lara Jeanile vastu ja nii need lapsepõlevsõbrad üksteise üles leidsidki. Kahju, ta jäi ainult natukene hiljaks.

Ah ma ei tea, see raamat jättis kuidagi tühjaks. Oli nagu oli, mulle see Peter väga ei meeldinud. Esimeses osas oli ta täitsa tore, aga selles osas? Kohutav. Ma loodan isegi, et tuleks kolmas raamat, see annaks veel Peterile lootust. Äkki suudaks ta ennast kuidagi siis tõestada? Praeguse seisuga jäi temast suhteliselt mölaka maik järgi.

Samas ma ei tea miks ma üldse nii vaevaks võtan, see on ju raamat, mida soovitatakse 12+
Ma ei ole 12+, kaugelt mitte. Võib-olla ei olegi Peter ja Lara Jean nii totakad, vaid hoopis lihtsalt tavalised pubekad ja selles maailmas siiski asjad käivad nii? Ma ei tea. Igatahes tunnen ma, et tahaks vahelduseks jälle mõne täiskasvanu seltsis raamatutes rännata.  Seda ma täna ka teen...


Jenny Han "Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud"

320 lehekülge
Pegasus
Mis juhtub, kui kõik su kunagised silmarõõmud saavad korraga teada, et sul on olnud nende vastu tunded?

„Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud“ on südamlik lugu Lara Jeanist, kes pole eales mitte kellelegi oma armumistest rääkinud, kuid on igale poisile kirjutanud ühe kirja. Nendes kirjades räägib ta kõik südamelt ära, paneb paberile enda salamõtted ja ütleb asju, mida ta päriselus iial ei ütleks, sest need kirjad kirjutas ta ainult iseendale.
Kui kiri on valmis, kleebib ta ümbriku kinni, kirjutab aadressi peale ning paneb kübarakarpi. Ühel päeval aga avastab Lara Jean, et kirjad on posti pandud ja ta peab silmitsi seisma kirjade adressaatidega: tema esimene suudlus, poiss suvelaagrist, isegi tema õe endine kallim Josh. Õppides nüüd tundma poisse, kellesse ta kunagi armunud oli, avastab Lara Jean, et nendest kirjadest võib ka kasu tõusta.

Mäletan, et aasta või kaks tagasi sattus see raamat mu e-lugerisse, lugesin sisututvustust ja mõtlesin, et ma ei viitsi seda plikalikku draamat stiilis „jeerum, ta sai teada, et ta meeldib mulle, hihihi“ lugeda ja jätsin asja pooleli (olgu, kas just pooleli, õigupoolest ma veel polnud seda lugemagi hakanud). Kui seda juba eestikeeles nägin, võtsin asja ette. Ma ei tea isegi miks.

Kahetsema ma ei pea, ilmsegelt, sest pärast esimese raamatu lõppu oli mul tunne, et mind on täiega haneks tõmmatud. Kuulge nüüd, see ei saa ometi raamatu lõpp olla?? Mis lõpp see selline on? Kiire guugeldamine kinnitas mu kartusi – on ka teine osa. Ohkasin dramaatiliselt ja hankisin selle oma lugerisse, et teada saada, kuidas see kuradima kiri kõlama saab. Aga see on juba teise raamatu teema.. Oleme asjaga alles esimese juures.

Tagakaane tekst lubab arvata, et kirju oli kümneid ja sellest tõusev draama on midagi ääretult jubedat ja alandavat, aga lõpus selgub, et nii see siiski ei ole? Vale. Suur ja paks vale.
Kirju oli viis. Saate aru, viis. Kui need Lara Jeaani peidukast kaduma lähevad, on ta umbes kaks sekundit paanikas ja siis omandab koheselt suhtumise, et oh jah, kui nii läks, mis siis ikka. Ta isegi ei mõtle oma kanaajuga, kes need kirjad laiali saatis, tegelikult ongi sellele ainult üks vastus, aga teda isegi ei huvita see. Selle asemel, et kõikidele poistele ära seletada, mida need kirjad tema jaoks tähendasid, hakkab ta mingit lollakat plaani sepitsema. Olgu, kui seda plaani poleks olnud, siis ei oleks ka raamatut ja Peterit ja Margo pisaraid ja Joshi tõprameelsus (ole nüüd, kes hakkab oma endise pruudi õele külge lööma?) oleks ka ilmselt peidus, aga see Lara Jeani skeemitamine tundus nii mõttetu (kuigi ilmselgelt mitte nii mõttetu, et ma poleks huvitunud sellest, mis teises osas saama hakkab).

Lara Jean ise on üsna lihtne teismeline tüdruk, ei midagi erilist. Peter on täpselt samasugune lihtne poiss, samuti ei midagi erilist. See, et nad midagi erilist ei ole, teebki nad tegelikult ääretult tõepäraseks. Ma arvan, et autor on teinud head tööd, luues peategelased, kellega paljud noored ilmselt samastuda saavad. Kuigi Lara Jeani käitumine ja motiivid tunduvad kohati naljakad, siis paratamatult peab mõtlema, et sellised ju teismelised tegelikult ongi.

Kokkuvõttes jääb mul üle tunnistada, et lugemine oli ladus ja lihtne, selline korralik noorteromaan, kuigi tagakaane tekstiga on sellel vähe pistmist. Jääb mulje, et kirjad on raamatu läbiv teema, kuigi tegelikult peatutakse nendel veidi pikemalt vaid siis, kui need kaduma lähevad ning üks-kaks korda raamatu jooksul ja see on ka kõik. Üldjoontes julgen soovitada, aeg läheb seda raamatut lugedes üpris kiiresti, isegi kui lugeja vanus pole päris sihtgrupp.