19 veebruar 2016

Gillian Flynn "Gone Girl" ehk "Kadunud"

Eestikeelsel raamatul on 496 lehekülge,
ingliskeeles kuulates 19 tundi ja 11 minutit.

Selline on muide mu tahvelarvuti menüü,
kui audioraamatut kuulan
Spetsiaalne app nimega Smart AudioBook Player,
mis teeb audioraamatu kuulamise 
väga mugavaks.
On a warm summer morning in North Carthage, Missouri, it is Nick and Amy Dunne's fifth wedding anniversary. Presents are being wrapped and reservations are being made when Nick's clever and beautiful wife disappears from their rented McMansion on the Mississippi River. Husband-of-the-Year Nick isn't doing himself any favors with cringe-worthy daydreams about the slope and shape of his wife's head, but passages from Amy's diary reveal the alpha-girl perfectionist could have put anyone dangerously on edge. Under mounting pressure from the police and the media--as well as Amy's fiercely doting parents--the town golden boy parades an endless series of lies, deceits, and inappropriate behavior. Nick is oddly evasive, and he's definitely bitter--but is he really a killer?
As the cops close in, every couple in town is soon wondering how well they know the one that they love. With his twin sister, Margo, at his side, Nick stands by his innocence. Trouble is, if Nick didn't do it, where is that beautiful wife? And what was in that silvery gift box hidden in the back of her bedroom closet?

Eestikeelse raamatu kaanelt: Kes sa oled? Mis me oleme teineteisele teinud? Need on küsimused, mida Nick Dunne endale esitab viienda pulma-aastapäeva hommikul, kui tema naine Amy ootamatult kaob. Politsei kahtlustab Nicki. Amy sõbrad teavad rääkida, et naine kartis oma meest, et tal oli tema eest saladusi. Nick vannub, et see pole tõsi. Politsei leiab tema arvutist kahtlasi otsinguid. Nick väidab, et tema pole neid teinud. Ja siis veel need pidevad helistamised mehe mobiilile… Mis siis ikkagi juhtus Nicki kauni naisega?

Seda raamatut loevad Julia Whelan (Amy osa) ja Kirby Heyborne (Nicki osa). Pärast "The Martiani" kuulamist tundus Heyborne’i hääl pisut kesine, see ei olnud päris selline kogemus nagu esimesel korral, kuid pikapeale harjusin tema häälega siiski ära. Umbes poole raamatu peal juba mõtlesin, oot-oot, mis mulle tema hääle juures ei meeldinud? Tal on Nicki jaoks täiuslik hääl. Nick mainib mitu korda, et ta on ilusa pärijapoisi välimusega, kuigi tegelikult pärineb raskemat sorti lapsepõlvega keskklassi perekonnast. Tal kohe on selline... sobilik, veidi vinguvas või igavlevas toonis hääl.
Julia hääl meeldis mulle peaaegu algusest peale. Esialgu oli see lihtsalt "okei", hiljem juba super.

Raamat ise algas... igavalt? Ma ei tea, kas see on päris õige sõna, kuid mu mõtted läksid igal juhul kohe alguses triivima. Ühel hetkel meenus mulle, et kuulan raamatut, keskendu nüüd ometi! Kui tegevus lõpuks pihta hakkas ehk siis umbes tund-kaks pärast algust, hakkas mu tähelepanu rohkem raamatule koonduma. Sealt edasi läks asi juba rõõmsamalt, aga pärast esimest pikemat pausi (umbes 24 tundi jäi esimese ja teise kuulamise vahele) tundus see 19 tundi ja 11 minutit ikka väga pikk teekond minna...

Üsna peagi harjusin raamatu vaikse kulgemisega ära ja leidsin, et hommikuteks on see igal juhul hea kuulamine. Paaril korral oli tegelikult üsna raske pausile vajutada ja tööle minna, venitasin sellega viimaste sekunditeni, endal nina ukse vahelt väljas ja näpud vaevu tahvlit puutumas, aga stopile ei raatsinud panna. Eriti raske oli pausile panna pärast kulminatsiooni ja teise osa algust. Mu siiras reaktsioon oli - WTF??? Vabandust.
Ma ei oskagi seda paremini kirjeldada, aga olen hoolikalt spoilerite nägemist vältinud (ja soovitan teistel sama teha, kes lugenud pole) ja ei osanud nii sünget lahendust ette näha. Jah, olgu, esimeses osas tundub, et Nick on värdjas ja Amy süütu kõrvalseisja, aga midagi ei klappinud selles loos algusest peale. Kui peategelased on nii mustvalgelt kujutatud, siis tähendab see üldiselt seda, et midagi on emma-kummaga valesti, seega oli oodata, et midagi peab tulemas olema. Päris sellist psühhomõrda ma ei osanud siiski oodata. 

Raamat koosneb kolmest osast. Esimeses osas on Nick ja tema tunded ning Amy päevik. Teises osas on Nick ja tema tunded (samal kujul) ning päris Amy, mis, tuleb välja, pole sugugi see sama armas süütu naine, keda ta päevikus etendab. Üllatus-üllatus. Kolmas osa on lõpplahendus - kuidas see fucked up situatsioon laheneb? 

Ma hakkasin umbes esimese viie minutiga seda "päris Amy" versiooni vihkama. Vastik sotsiopaat. Mul ei ole tema jaoks mitte ühtegi positiivset omadussõna.
Nickiga oli teisiti. Tema polnud psühhopaadist jobu, kuid ta ei olnud kaugeltki mitte meeldiv. Paratamatult tunnen talle siiski sügavalt kaasa, et ta sellise psühhomõrra otsa sattus. Tunnen kaasa ka kõikidele nendele, kellel õnnestus üldse selle Amy teele sattuda ja teda mingil moel pahandada. 

Põhimõtteliselt olid raamatu nimitegelased mõlemad magedalt öeldes ebameeldivad (üks rohkem kui teine...) ja tõid teineteises kõik halvad omadused ideaalselt välja. Raamatu lõpp iseenesest väga tugevaid emotsioone ei tekitanud, kaks idiooti üritavad üksteise võidu teineteist üle kavaldada, mis seal nii erilist ikka on. Patiseis. Mul on kahju pigem sellest, et üks laps peab sellisesse keskkonda sündima ja seal üles kasvama, see on nii vale. Milline inimene temast küll kasvab?

Viimased pool tundi raamatut kuulates läksid väga aeglaselt, vaatasin neli-viis korda, mitu minutit mul veel lõpuni jäänud on. Seega võib öelda, et algus ja lõpp läksid minu jaoks ühtemoodi aeglaselt. 

Kuigi raamat mulle kokkuvõttes väga meeldis, ei saa ma kindlalt öelda, et oleksin selle ilmtingimata lõpetanud, kui minu kätte oleks sattunud paberversioon. See on natukene tüütu (?) lugemine, kuulamiseks hea, kuid lugemiseks oleks see ilmselt liiga pikaldane.
Noh, olgu, tõele au andes, oleksin "Gone Girl'i" tõenäoliselt lõpuks ikka läbi lugenud, aga kõikide eelduste kohaselt oleks see võtnud aega mitu pikka ja tüütut kuud. 
Pärast raamatu lõpetamist läksin (nagu ikka) Goodreadsi surfama ja ennäe imet, paljud jagavad minuga seda tunnet.
Mõne raamatuga on kohe nii. Minu jaoks on alati ääretu komistuskivi olnud "Tõde ja õigus". Oi, kus ma kooliajal seda end lugema sundisin, aga milleks? Sundimine pole kunagi eriti hea, naudingut sellest ei saa ja miks siis üldse lugeda? Arvan, et selle raamatusarjaga oleks kusjuures sama lugu, audios kuulaksin vist ilma suurema vaevata ära küll.

Ma arvan, et film on suurepärane, sest Rosamund Pike meeldib mulle juba „Pride & Prejudice“  ajast ja Ben Affleck Nicki rollis ei saa ometi kehv valik olla (vist). 

Muide, audioraamatuga seoses tuli meelde, et "The Martian" ei olnud sugugi mu esimene audioraamat. Kunagi lapsepõlves sain oma vennalt sünnipäevaks kasseti, oli vist "Onu Reimuse jutud" või midagi sarnast, mille täiesti ribadeks kuulasin. Hiljem oli mul "Maie ja Valduri lood", mida kuulasin samuti senikaua kuni lint enam ei kannatanud. Oh, olid ajad :)

Unustasin öelda, aga selle raamatu kuulamine võttis mul aega umbes kaks töönädalat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar