01 veebruar 2016

Jenny Han "Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud"

320 lehekülge
Pegasus
Mis juhtub, kui kõik su kunagised silmarõõmud saavad korraga teada, et sul on olnud nende vastu tunded?

„Kõigile poistele, keda olen kunagi armastanud“ on südamlik lugu Lara Jeanist, kes pole eales mitte kellelegi oma armumistest rääkinud, kuid on igale poisile kirjutanud ühe kirja. Nendes kirjades räägib ta kõik südamelt ära, paneb paberile enda salamõtted ja ütleb asju, mida ta päriselus iial ei ütleks, sest need kirjad kirjutas ta ainult iseendale.
Kui kiri on valmis, kleebib ta ümbriku kinni, kirjutab aadressi peale ning paneb kübarakarpi. Ühel päeval aga avastab Lara Jean, et kirjad on posti pandud ja ta peab silmitsi seisma kirjade adressaatidega: tema esimene suudlus, poiss suvelaagrist, isegi tema õe endine kallim Josh. Õppides nüüd tundma poisse, kellesse ta kunagi armunud oli, avastab Lara Jean, et nendest kirjadest võib ka kasu tõusta.

Mäletan, et aasta või kaks tagasi sattus see raamat mu e-lugerisse, lugesin sisututvustust ja mõtlesin, et ma ei viitsi seda plikalikku draamat stiilis „jeerum, ta sai teada, et ta meeldib mulle, hihihi“ lugeda ja jätsin asja pooleli (olgu, kas just pooleli, õigupoolest ma veel polnud seda lugemagi hakanud). Kui seda juba eestikeeles nägin, võtsin asja ette. Ma ei tea isegi miks.

Kahetsema ma ei pea, ilmsegelt, sest pärast esimese raamatu lõppu oli mul tunne, et mind on täiega haneks tõmmatud. Kuulge nüüd, see ei saa ometi raamatu lõpp olla?? Mis lõpp see selline on? Kiire guugeldamine kinnitas mu kartusi – on ka teine osa. Ohkasin dramaatiliselt ja hankisin selle oma lugerisse, et teada saada, kuidas see kuradima kiri kõlama saab. Aga see on juba teise raamatu teema.. Oleme asjaga alles esimese juures.

Tagakaane tekst lubab arvata, et kirju oli kümneid ja sellest tõusev draama on midagi ääretult jubedat ja alandavat, aga lõpus selgub, et nii see siiski ei ole? Vale. Suur ja paks vale.
Kirju oli viis. Saate aru, viis. Kui need Lara Jeaani peidukast kaduma lähevad, on ta umbes kaks sekundit paanikas ja siis omandab koheselt suhtumise, et oh jah, kui nii läks, mis siis ikka. Ta isegi ei mõtle oma kanaajuga, kes need kirjad laiali saatis, tegelikult ongi sellele ainult üks vastus, aga teda isegi ei huvita see. Selle asemel, et kõikidele poistele ära seletada, mida need kirjad tema jaoks tähendasid, hakkab ta mingit lollakat plaani sepitsema. Olgu, kui seda plaani poleks olnud, siis ei oleks ka raamatut ja Peterit ja Margo pisaraid ja Joshi tõprameelsus (ole nüüd, kes hakkab oma endise pruudi õele külge lööma?) oleks ka ilmselt peidus, aga see Lara Jeani skeemitamine tundus nii mõttetu (kuigi ilmselgelt mitte nii mõttetu, et ma poleks huvitunud sellest, mis teises osas saama hakkab).

Lara Jean ise on üsna lihtne teismeline tüdruk, ei midagi erilist. Peter on täpselt samasugune lihtne poiss, samuti ei midagi erilist. See, et nad midagi erilist ei ole, teebki nad tegelikult ääretult tõepäraseks. Ma arvan, et autor on teinud head tööd, luues peategelased, kellega paljud noored ilmselt samastuda saavad. Kuigi Lara Jeani käitumine ja motiivid tunduvad kohati naljakad, siis paratamatult peab mõtlema, et sellised ju teismelised tegelikult ongi.

Kokkuvõttes jääb mul üle tunnistada, et lugemine oli ladus ja lihtne, selline korralik noorteromaan, kuigi tagakaane tekstiga on sellel vähe pistmist. Jääb mulje, et kirjad on raamatu läbiv teema, kuigi tegelikult peatutakse nendel veidi pikemalt vaid siis, kui need kaduma lähevad ning üks-kaks korda raamatu jooksul ja see on ka kõik. Üldjoontes julgen soovitada, aeg läheb seda raamatut lugedes üpris kiiresti, isegi kui lugeja vanus pole päris sihtgrupp.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar