28 veebruar 2016

Kurt Vonnegut "Slaughterhouse-Five, or The Children's Crusade: A Duty-Dance with Death " ehk "Tapamaja, korpus viis"

Eesti keeles "Tapamaja, korpus viis"
umbes 160-170 lehekülge.
Ingliskeelse audiona umbes seitse tundi.
Kurt Vonnegut's absurdist classic Slaughterhouse-Five introduces us to Billy Pilgrim, a man who becomes unstuck in time after he is abducted by aliens from the planet Tralfamadore. In a plot-scrambling display of virtuosity, we follow Pilgrim simultaneously through all phases of his life, concentrating on his (and Vonnegut's) shattering experience as an American prisoner of war who witnesses the firebombing of Dresden.
Don't let the ease of reading fool you - Vonnegut's isn't a conventional, or simple, novel. He writes, "There are almost no characters in this story, and almost no dramatic confrontations, because most of the people in it are so sick, and so much the listless playthings of enormous forces. One of the main effects of war, after all, is that people are discouraged from being characters."
Slaughterhouse-Five is not only Vonnegut's most powerful book, it is also as important as any written since 1945. Like Catch- 22, it fashions the author's experiences in the Second World War into an eloquent and deeply funny plea against butchery in the service of authority. Slaughterhouse-Five boasts the same imagination, humanity, and gleeful appreciation of the absurd found in Vonnegut's other works, but the book's basis in rock-hard, tragic fact gives it a unique poignancy - and humor.

Hawke teeb väga head tööd, ta on ilmekas, samas sellise klassi näitlejalt ei ootakski vähimat. Raamat ise oli... huvitav. Ma ei oskagi seda mingi parema sõnaga kirjeldada tegelikult.
Ma ei ole enda mäletamist mööda ühtegi Vonneguti varem läbi lugenud, kuid olen tema raamatute temaatikaga siiani kursis olnud (kirjandustunnid, raamatukogutöö ja muu selline). Ei tundunud lihtsalt minu tassike teed olevat. 

Kuidas siis „Slaugtherhouse-Five“ tundus?
Täitsa normaalne, aga arvestades seda, et see kestis tegelikult ainult kuus-seitse tundi ja see aeg, mis selle läbimiseks läks, tundus kole pikk, siis võib vist öelda, et liiga kaasahaarav minu jaoks ei olnud. Vahepeal jäin mõnda jupikest päris süvenenult kuulama, teinekord aga soovisin, et mul oleks ometi raamat, et need igavamapoolsemad lõigud lihtsalt silmadega üle saaks lasta. 
Mulle meeldis see sõjavastasus (muide, sõjaraamatud mulle üldiselt meeldivad, aga võtan need harva kätte, masendavad) ja tulnukate värk oli üsna ootamatu, aga ma ei pea seda raamatut nii huvitavaks ja geniaalseks üllitiseks nagu kirjandusgurmaanid peavad. Raamat ei olnud lineaarselt üles ehitatud, kõik sündmused olid üle terve raamatu suvalises järjestuses laiali pillutud. Ühel hetkel oli lugeja minevikus, siis tulevikus, siis olevikus ja minevikus ja siis üldse tulnukate juures, kus aega sellises tähenduses nagu meie seda tunneme, üldse ei eksisteerinud. Seda ei olnud tegelikult keeruline jälgida ja ilmselt selline lähenemine teebki raamatu paljude arvates nii eriliseks. Minu jaoks pigem mitte, kuigi selline viis raamatu ülesehitamiseks polnud ka ebameeldiv, lihtsalt ebaloogiline. Aga kõik ei peagi loogiline olema, eriti raamatute maailmas. 
Kuigi raamat oli mõnevõrra intrigeeriv, eelistan klassikalist lähenemist ning jään oma Austeni ja Hemingway armastusele kindlaks. Ma ei leidnud Vonnegutiga päris seda ühist keelt, kuid seda ma tegelikult ei oodanudki. Kahtlemata tegi „Slaughterhouse-Five“ mind tema teoste suhtes uudishimulikumaks ja ma ei välista, et võtan tulevikus veel mõne tema raamatu ette.

Mulle meeldis audioraamatu lõpus autori enda kommentaar raamatule, see oli tore väike lisa. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar