07 aprill 2016

Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"

381 lehekülge
või umbes 14 tundi kuulatus
Kirjastus Eesti Keele Sihtasutus
Audiona Varrak
Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud külaelanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.

Ma ei tea kuivõrd peaks üldse kellelgi lähemalt tutvustama Kivirähu raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“, sest ma pole veel kohanud inimest, kes sellest raamatust kuulnud poleks. Paljud meist nüüd teavad, millest see täpsemalt räägib, aga vähemalt manab pea iga eestlane endale silme ette siniste kaantega raamatu, kui selle nime kuuleb.
Mina olin ka täpselt selline. Teadsin ideaalselt hästi, milline raamat välja näeb, olin seda mõned korrad sirvinud ja alates selle ilmumisest saati täiesti kindel, et ükspäev ma selle kätte võtan ja läbi loen. Lugemiseni asi ei jõudnud, aga üsna ootamatult sattus raamat umbes kaks aastat tagasi audiovormis minu kätte. Mõnda aega seisis see niisama, aga nüüd, kui olen audioraamatud enda jaoks avastanud, otsustasin selle pikale veninud projekti lõpetada.

Üldiselt ma Kivirähuga varem eriti kokku puutunud ei ole. „Rehepapp“ oli kooli ajal kohustuslik ja seetõttu vältisin nimelt selle lugemist. Ma vihkasin kogu südamest kohustuslikku kirjandust ainuüksi seetõttu, et see oli kohustuslik. Nõnda olen paljud kooliajal kohustuslikud raamatud lugemata jätnud või hiljem (siis juba vabatahtlikult) läbi lugenud. Tegelikult tagasi vaadates oli kohustuslike raamatute nimekirjas väga palju väärtkirjandust, aga teismelisena tundub kõik, mis on kooli poolt „poolsunnitud“ ääretult ebaõiglane ja kindlasti ebavajalik. Sageli oli asi lihtsalt selles, et ma ei olnud veel emotsionaalselt küps mõne raamatu jaoks (milline 13-14-aastane plika tahab lugeda „Läänerindel muutuseta“? või „Tasujat“), seetõttu tundusidki need mulle igavad ja parema meelega lugesin „Nancy Drew’d“ või „Printsessi päevikuid“.

Mul on hea meel, et ootasin „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatuga kõik need üheksa aastat. Ootamine oli kahtlemata seda väärt, sest ma pean ütlema, et midagi nii head eesti kirjanduse hulgast pole ma juba jupp aega lugeda saanud ning tahaksin väga ikka ja jälle seda esmalugemist läbi teha. Nojah, esmalugemise võin ju läbi teha, sest ma ei lugenud, vaid kuulasin seda, kuid seda esimest emotsiooni enam kahjuks ei saa.
Ma naersin südamest Kivirähu huumorile kaasa. See tema eestlaste, tavade, uhkuse ja „mina tean ja olen kõige targem“ üle nalja viskamine, selle absoluutselt üle võlli keeramine... see on hindamatu. Mulle meeldis, kuidas ta liitis kaks täiesti erinevat maailma kokku ja näitas, kuidas kõik ei peagi alati tahavad.

Esimesed pool tundi ei saanud ma päris hästi aru, mis värk sellega nüüd õieti on. Selline raamat ongi või? Siis hakkasin vaikselt raamatusse sisse elama ja kogu see lugu enam nii naljakas ei tundunud. Esimene emotsioon raamatut kuulates oli küll, et vähe kohtlane ei ole? Karude ja naiste romaanid, ussidega rääkivad inimesed, kitsesuurused kirbud ja inimesi kaitsev konn. Pani ikka pead vangutama, aga mida rohkem minuteid mööda läks, seda enam ei jõudnud ma oodata, et saaksin juba koju ja raamatut edasi kuulama hakata.

Olin umbes kolm tundi kuulanud (ehk siis 2-3 päeva), kui hakkasin juba kõikidelt töökaaslastelt uurima: „Kas sa seda raamatut oled lugenud?“. Vastati tavaliselt: „Ei ole, alati olen mõelnud, et võiks, aga pole veel jõudnud.“. Ja siiiiiiiiiis hakkasin ma tegema turundustööd ehk teisisõnu soovitama seda igale ettejuhtuvale inimesele, kes vähegi kuulata viitsis. Ma võin ühte öelda – mitte kunagi (ja siinkohal ma mõtlen MITTE KUNAGI) ei tee ma raamatutest vabal ajal omaalgatuslikult juttu, alati peab keegi teine otsa üles võtma ja alles siis võin kaasa rääkida. Päris kindlasti aga julgen soovitada ühe tugeva Eesti kirjaniku loomingut, mis jätab võib-olla vaid vähesed külmaks ja mõned üksikud negatiivselt meelestatuks.

Mis mulle siis täpselt meeldis? Nagu juba eelnevalt mainisin, meeldis mulle kõige rohkem selle marurahvusluse ja kõiketeadjaliku olemuse üle naermine. Kõik uus on halb ja kõik, mis on võõras, pole teretulnud. Esialgu. Kui üks ära harjub ja näeb, et ossa, uus polegi nii paha, siis kõik tõttavad järsku seda uut asja kiitma ja teevad näo nagu oleks nad seda igavesti teinud (vahel ei puudu ka see lause- mulle meeldis see juba siis, kui teised sellest veel midagi ei teadnudki!) ja vanast pole enam juttugi. Võib-olla muutub hoopis vana nüüd parajaks paariaks. See meenutas mulle kangesti praegust maailma. Ilmselt seeõttu see mind nii naerma ajaski, paralleele tänase päeva ja selle väljamõeldud loo vahel võiks tõmmata mitmeid.

Peale selle nautisin väga Kivirähu kirjeldusi täiesti klassikaliste asjade kohta. Ma olen piisavalt laisk ja mugav, et mitte lugemise/kuulamise ajal märkmeid teha ja seetõttu ei oska ma midagi tsiteerida, kuid enda emotsioonid on hästi meeles näiteks selle kohta, kui ta mitmel korral leiba kirjeldas. See tõi täitsa lapsepõlve meelde, mulle ka leib sellel ajal ei meeldinud. Üks kibedavõitu, kuiv ja kõva asjandus oli, aga ometi kõik sõid ja kiitsid. Või reha. Vokk. Kört. Raudmehed. Mungad. Need kirjeldused olid väga tabavad ja andekad. Jeesuse ülistamine oli eriti toredalt välja toodud. Üks loll muudkui targutas ees ja teised prääksusid järgi, ise ei saanud täpselt arugi, mida nad siis nüüd õieti usuvad. Oi, ja see hobuses*ita lugu ning kuidas nad seda maitsesid, et tõugu kindlaks teha. Jah, võib öelda, et see raamat tegi mu õhtud väga lõbusaks.

Ajalugu armastava (ja austava) inimesena suutsin ka selle külje pealt mõndagi huvitavat leida. Mis siis, kui nii päriselt olekski? Mõelda vaid –  kitsesuurused kirbud, ussikeeles rääkimine, inimeste talvitumine ja rästikutega koos talveune magamine ning mingi magusa kivi lakkumine. Manasin kohe ette meie muinsuskaitse all olevad aukude ja lohukestega hiie/püha kivid ja kujutasin ette, kui tore legend oleks see, et need augud tekkisidki nimelt talvituvate rästikute järjepideva lakkumise tõttu. Lisaks sellele pani mu fantaasia lendama mõte viimastest inimahvidest, kes elasid koos nüüdisinimesega. Homo Sapiensi ja Homo Neanderthalensis tõesti elasid üsna pikalt samal perioodil viimase aja leidude põhjal öeldes ning tõenäoliselt on neid teisigi, kes koos nüüdisinimesega samal ajal kooseksisteerisid, aga see kõik on juba pikema arutluse jaoks. Idee mõttes tõmbas Pirre ja Räägu lugu mind väga.

Olgugi, et mulle raamat väga meeldis, jäi mind häirima vägivald. Seda verd ja viha oli minu maitse jaoks kohati liialt palju. Eriti kahju oli mul Instsut, ei teagi miks. Tundus teine selline mõistlik ja lolluste suhtes üsna immuunne olevat. Raamatu lõpp mulle iseenesest meeldis, kuigi oli väga sünge, aga vähemalt mõned asjad loksusid Leemeti jaoks paika. 

Ilmselt võiksin enda monoloogi venitada siin kümne lehe pikkuseks, aga üldiselt on see üsna mõttetu idee, sest keegi üle paari lõigu nagunii lugeda ei viitsi (tõenäoliselt olen praeguseks hetkeks enamus lugejatest juba maha raputanud). Igatahes, üle pika aja julgen kellegile öelda, et soovitan mõnda raamatut, sest „Mees, kes teadis ussisõnu“ võiks igal eestlasel elu jooksul loetud raamatu hulka kuuluda - fantaasiarikas ja üsna sünge, ent ometi kaunis ja kaunis irooniline, kui nii öelda. 

Seda ka veel, et Tiit Sukk tegi pealelugejana väga head tööd, esialgu mõned minutid oli mul teda kummaline selle raamatu ettelugejana kuulata. Kogu aeg oli silme ees tema totakas kuju sellest heeringaga komöödiasarjast, aga lõpuks harjusin ära ja too saade ei tulnud enam meeldegi. Ta andis väga hästi iga tegelase kuju omamoodi edasi.

04 aprill 2016

David Levithan "Iga päev"

324 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Ei ühtki hoiatust kunagi, kuhu ta satub või kellesse. Aga A on sellega leppinud ja pannud enda jaoks paika reeglid, mille järgi elada: ära kunagi kiindu liigselt, ära lase end märgata, ära sekku.
Kõik toimib kuni hommikuni, kui A ärkab Justini kehas ja kohtub Justini kallima Rhiannoniga. Sel hetkel varisevad reeglid põrmu. Sest lõpuks on ta leidnud inimese, kellega tahab koos olla - iga päev, päevast päeva.

Ma pikendasin seda raamatut oma kolm korda enne, kui selle lõpuks läbi lugesin. Võib-olla poleks see mul üldse läbi loetud saanud, kui sellele raamatukogus järsku broneering peale poleks tulnud. Ohoo, keegi teine tahab ka seda lugeda, nüüd pean selle küll tagasi viima. Mõlgutasin mõtteid, et näe, polnudki aega, et seda lugeda (tegelikult polnud viitsimist), nii kurb. Mul oli hunnik raamatuid juba esikusse valmis pandud, et järgmisel päeval kogu koorem tagastada, aga viimasel minutil (okei, päeval) otsustasin, et loen selle siiski läbi. Ilm oli sombune ja udune, täiuslik pühapäev, et lihtsalt kodus ühte raamatut nautida. Lõpuks nautisin tervelt kahte raamatut ja nelja filmi, jep, mul oli tegus pühapäev.

Igatahes, pühapäeva pärastlõuna ja õhtupoolik said meeldivalt lugedes läbitud. See oli ääretult lihtne lugemine ja ei nõudnud kuigi palju süvenemist, seda enam sobis see üheks pühapäevaseks lugemiseks. Ometi, kuigi see oli lihtne lugemine, tegi see mind veidi rahutuks. Ma ei saanud selle A kohta suurt midagi teada. Tundus, et lugesin ilma alguse ja lõputa raamatut. Tunne oli selline nagu oleksin kätte võtnud LOTRi ja hakanud seda kuskilt keskelt täiesti suvalisest, aga põnevast kohast lugema ja seejärel, pärast 350 lehekülge, sulgenud samamoodi üsna suvalise, aga lõpetuseks peaaegu sobiva koha pealt. Kes nii teeb?? Ma oleksin palju rohkem teada tahtnud. Kes oli A ja kuidas ta selliseks sai? Miks ta niimoodi ringi liikus? Kas ta oli hing? Kas ta oli parasiit? Mis oli tema ringiliikumise mõte? Ma võiks nende küsimustega mitu lehekülge jätkata, aga mis mõte sellel oleks, vastuseid ei saaks ju nagunii.
Nii palju oli aru saada, et tegemist oli täiesti sootu olendiega ehk tal ei olnud mitte mingit vahet, kas ta on mehe või naise sees, armastab ühte või teist... Ta ei defineerinud end ei ühe ega teisena. Samahästi võinuks ta delfiin olla.

Idee poolest väga tore raamat, aga minu jaoks jäi algusest ja lõpust hirmus palju puudu. Ma tean, et paljudele meeldivad sellised raamatud, aga mina tahaksin ikkagi mingit lõpplahendust. See polnud kellegi lõpp. Olgu, see lõpp sobis Rhiannonile (või kuidasiganes see nimi nüüd käiski) ja üsna ebanormaalne olekski olnud, kui A oleks muudkui selle tüdruku sabas edasi jõlkunud, aga mind see Rhiannon eriti ei huvitanud. Mind huvitas A ja see, mis temast edasi sai. Lugejana sain täpselt nii palju infot, et ootasin mingit lõpplahendust, mis poleks olnud ainuüksi selline nagu see oli. Oleksin tahtnud teada, mis sai edasi ja kas A’l õnnestus saada kontakt teiste omasugustega ja kõike muud sellist. Aga... punkt. Ei midagi enam.

Ma ei jää selle üle pead vaevama, sest kuigi paljud küsimused jäid vastuseta, oli see siiski lihtne, tore ja kaasahaarav noorteromaan hea kirjaniku sulest. Kusjuures tõlkel polnud vigagi, aga hoia ja keela, kui palju kirjavigu selles raamatus peitus. David Levithan on muuseas kirjutanud palju väga populaarseid teoseid, millest olen mina lugenud täpselt mitte ühtegi. Olgu, nüüd siis ühe olen.

Raamatule on olemas ka eellugu ja mingis mõttes ka järellugu, aga nii palju kui mina aru saan, ei anna need loole kuigi palju juurde ja seetõttu ma neid lugema ei hakka.