07 aprill 2016

Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"

381 lehekülge
või umbes 14 tundi kuulatus
Kirjastus Eesti Keele Sihtasutus
Audiona Varrak
Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud külaelanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.

Ma ei tea kuivõrd peaks üldse kellelgi lähemalt tutvustama Kivirähu raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“, sest ma pole veel kohanud inimest, kes sellest raamatust kuulnud poleks. Paljud meist nüüd teavad, millest see täpsemalt räägib, aga vähemalt manab pea iga eestlane endale silme ette siniste kaantega raamatu, kui selle nime kuuleb.
Mina olin ka täpselt selline. Teadsin ideaalselt hästi, milline raamat välja näeb, olin seda mõned korrad sirvinud ja alates selle ilmumisest saati täiesti kindel, et ükspäev ma selle kätte võtan ja läbi loen. Lugemiseni asi ei jõudnud, aga üsna ootamatult sattus raamat umbes kaks aastat tagasi audiovormis minu kätte. Mõnda aega seisis see niisama, aga nüüd, kui olen audioraamatud enda jaoks avastanud, otsustasin selle pikale veninud projekti lõpetada.

Üldiselt ma Kivirähuga varem eriti kokku puutunud ei ole. „Rehepapp“ oli kooli ajal kohustuslik ja seetõttu vältisin nimelt selle lugemist. Ma vihkasin kogu südamest kohustuslikku kirjandust ainuüksi seetõttu, et see oli kohustuslik. Nõnda olen paljud kooliajal kohustuslikud raamatud lugemata jätnud või hiljem (siis juba vabatahtlikult) läbi lugenud. Tegelikult tagasi vaadates oli kohustuslike raamatute nimekirjas väga palju väärtkirjandust, aga teismelisena tundub kõik, mis on kooli poolt „poolsunnitud“ ääretult ebaõiglane ja kindlasti ebavajalik. Sageli oli asi lihtsalt selles, et ma ei olnud veel emotsionaalselt küps mõne raamatu jaoks (milline 13-14-aastane plika tahab lugeda „Läänerindel muutuseta“? või „Tasujat“), seetõttu tundusidki need mulle igavad ja parema meelega lugesin „Nancy Drew’d“ või „Printsessi päevikuid“.

Mul on hea meel, et ootasin „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatuga kõik need üheksa aastat. Ootamine oli kahtlemata seda väärt, sest ma pean ütlema, et midagi nii head eesti kirjanduse hulgast pole ma juba jupp aega lugeda saanud ning tahaksin väga ikka ja jälle seda esmalugemist läbi teha. Nojah, esmalugemise võin ju läbi teha, sest ma ei lugenud, vaid kuulasin seda, kuid seda esimest emotsiooni enam kahjuks ei saa.
Ma naersin südamest Kivirähu huumorile kaasa. See tema eestlaste, tavade, uhkuse ja „mina tean ja olen kõige targem“ üle nalja viskamine, selle absoluutselt üle võlli keeramine... see on hindamatu. Mulle meeldis, kuidas ta liitis kaks täiesti erinevat maailma kokku ja näitas, kuidas kõik ei peagi alati tahavad.

Esimesed pool tundi ei saanud ma päris hästi aru, mis värk sellega nüüd õieti on. Selline raamat ongi või? Siis hakkasin vaikselt raamatusse sisse elama ja kogu see lugu enam nii naljakas ei tundunud. Esimene emotsioon raamatut kuulates oli küll, et vähe kohtlane ei ole? Karude ja naiste romaanid, ussidega rääkivad inimesed, kitsesuurused kirbud ja inimesi kaitsev konn. Pani ikka pead vangutama, aga mida rohkem minuteid mööda läks, seda enam ei jõudnud ma oodata, et saaksin juba koju ja raamatut edasi kuulama hakata.

Olin umbes kolm tundi kuulanud (ehk siis 2-3 päeva), kui hakkasin juba kõikidelt töökaaslastelt uurima: „Kas sa seda raamatut oled lugenud?“. Vastati tavaliselt: „Ei ole, alati olen mõelnud, et võiks, aga pole veel jõudnud.“. Ja siiiiiiiiiis hakkasin ma tegema turundustööd ehk teisisõnu soovitama seda igale ettejuhtuvale inimesele, kes vähegi kuulata viitsis. Ma võin ühte öelda – mitte kunagi (ja siinkohal ma mõtlen MITTE KUNAGI) ei tee ma raamatutest vabal ajal omaalgatuslikult juttu, alati peab keegi teine otsa üles võtma ja alles siis võin kaasa rääkida. Päris kindlasti aga julgen soovitada ühe tugeva Eesti kirjaniku loomingut, mis jätab võib-olla vaid vähesed külmaks ja mõned üksikud negatiivselt meelestatuks.

Mis mulle siis täpselt meeldis? Nagu juba eelnevalt mainisin, meeldis mulle kõige rohkem selle marurahvusluse ja kõiketeadjaliku olemuse üle naermine. Kõik uus on halb ja kõik, mis on võõras, pole teretulnud. Esialgu. Kui üks ära harjub ja näeb, et ossa, uus polegi nii paha, siis kõik tõttavad järsku seda uut asja kiitma ja teevad näo nagu oleks nad seda igavesti teinud (vahel ei puudu ka see lause- mulle meeldis see juba siis, kui teised sellest veel midagi ei teadnudki!) ja vanast pole enam juttugi. Võib-olla muutub hoopis vana nüüd parajaks paariaks. See meenutas mulle kangesti praegust maailma. Ilmselt seeõttu see mind nii naerma ajaski, paralleele tänase päeva ja selle väljamõeldud loo vahel võiks tõmmata mitmeid.

Peale selle nautisin väga Kivirähu kirjeldusi täiesti klassikaliste asjade kohta. Ma olen piisavalt laisk ja mugav, et mitte lugemise/kuulamise ajal märkmeid teha ja seetõttu ei oska ma midagi tsiteerida, kuid enda emotsioonid on hästi meeles näiteks selle kohta, kui ta mitmel korral leiba kirjeldas. See tõi täitsa lapsepõlve meelde, mulle ka leib sellel ajal ei meeldinud. Üks kibedavõitu, kuiv ja kõva asjandus oli, aga ometi kõik sõid ja kiitsid. Või reha. Vokk. Kört. Raudmehed. Mungad. Need kirjeldused olid väga tabavad ja andekad. Jeesuse ülistamine oli eriti toredalt välja toodud. Üks loll muudkui targutas ees ja teised prääksusid järgi, ise ei saanud täpselt arugi, mida nad siis nüüd õieti usuvad. Oi, ja see hobuses*ita lugu ning kuidas nad seda maitsesid, et tõugu kindlaks teha. Jah, võib öelda, et see raamat tegi mu õhtud väga lõbusaks.

Ajalugu armastava (ja austava) inimesena suutsin ka selle külje pealt mõndagi huvitavat leida. Mis siis, kui nii päriselt olekski? Mõelda vaid –  kitsesuurused kirbud, ussikeeles rääkimine, inimeste talvitumine ja rästikutega koos talveune magamine ning mingi magusa kivi lakkumine. Manasin kohe ette meie muinsuskaitse all olevad aukude ja lohukestega hiie/püha kivid ja kujutasin ette, kui tore legend oleks see, et need augud tekkisidki nimelt talvituvate rästikute järjepideva lakkumise tõttu. Lisaks sellele pani mu fantaasia lendama mõte viimastest inimahvidest, kes elasid koos nüüdisinimesega. Homo Sapiensi ja Homo Neanderthalensis tõesti elasid üsna pikalt samal perioodil viimase aja leidude põhjal öeldes ning tõenäoliselt on neid teisigi, kes koos nüüdisinimesega samal ajal kooseksisteerisid, aga see kõik on juba pikema arutluse jaoks. Idee mõttes tõmbas Pirre ja Räägu lugu mind väga.

Olgugi, et mulle raamat väga meeldis, jäi mind häirima vägivald. Seda verd ja viha oli minu maitse jaoks kohati liialt palju. Eriti kahju oli mul Instsut, ei teagi miks. Tundus teine selline mõistlik ja lolluste suhtes üsna immuunne olevat. Raamatu lõpp mulle iseenesest meeldis, kuigi oli väga sünge, aga vähemalt mõned asjad loksusid Leemeti jaoks paika. 

Ilmselt võiksin enda monoloogi venitada siin kümne lehe pikkuseks, aga üldiselt on see üsna mõttetu idee, sest keegi üle paari lõigu nagunii lugeda ei viitsi (tõenäoliselt olen praeguseks hetkeks enamus lugejatest juba maha raputanud). Igatahes, üle pika aja julgen kellegile öelda, et soovitan mõnda raamatut, sest „Mees, kes teadis ussisõnu“ võiks igal eestlasel elu jooksul loetud raamatu hulka kuuluda - fantaasiarikas ja üsna sünge, ent ometi kaunis ja kaunis irooniline, kui nii öelda. 

Seda ka veel, et Tiit Sukk tegi pealelugejana väga head tööd, esialgu mõned minutid oli mul teda kummaline selle raamatu ettelugejana kuulata. Kogu aeg oli silme ees tema totakas kuju sellest heeringaga komöödiasarjast, aga lõpuks harjusin ära ja too saade ei tulnud enam meeldegi. Ta andis väga hästi iga tegelase kuju omamoodi edasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar