04 aprill 2016

David Levithan "Iga päev"

324 lehekülge
Ajakirjade Kirjastus
Ei ühtki hoiatust kunagi, kuhu ta satub või kellesse. Aga A on sellega leppinud ja pannud enda jaoks paika reeglid, mille järgi elada: ära kunagi kiindu liigselt, ära lase end märgata, ära sekku.
Kõik toimib kuni hommikuni, kui A ärkab Justini kehas ja kohtub Justini kallima Rhiannoniga. Sel hetkel varisevad reeglid põrmu. Sest lõpuks on ta leidnud inimese, kellega tahab koos olla - iga päev, päevast päeva.

Ma pikendasin seda raamatut oma kolm korda enne, kui selle lõpuks läbi lugesin. Võib-olla poleks see mul üldse läbi loetud saanud, kui sellele raamatukogus järsku broneering peale poleks tulnud. Ohoo, keegi teine tahab ka seda lugeda, nüüd pean selle küll tagasi viima. Mõlgutasin mõtteid, et näe, polnudki aega, et seda lugeda (tegelikult polnud viitsimist), nii kurb. Mul oli hunnik raamatuid juba esikusse valmis pandud, et järgmisel päeval kogu koorem tagastada, aga viimasel minutil (okei, päeval) otsustasin, et loen selle siiski läbi. Ilm oli sombune ja udune, täiuslik pühapäev, et lihtsalt kodus ühte raamatut nautida. Lõpuks nautisin tervelt kahte raamatut ja nelja filmi, jep, mul oli tegus pühapäev.

Igatahes, pühapäeva pärastlõuna ja õhtupoolik said meeldivalt lugedes läbitud. See oli ääretult lihtne lugemine ja ei nõudnud kuigi palju süvenemist, seda enam sobis see üheks pühapäevaseks lugemiseks. Ometi, kuigi see oli lihtne lugemine, tegi see mind veidi rahutuks. Ma ei saanud selle A kohta suurt midagi teada. Tundus, et lugesin ilma alguse ja lõputa raamatut. Tunne oli selline nagu oleksin kätte võtnud LOTRi ja hakanud seda kuskilt keskelt täiesti suvalisest, aga põnevast kohast lugema ja seejärel, pärast 350 lehekülge, sulgenud samamoodi üsna suvalise, aga lõpetuseks peaaegu sobiva koha pealt. Kes nii teeb?? Ma oleksin palju rohkem teada tahtnud. Kes oli A ja kuidas ta selliseks sai? Miks ta niimoodi ringi liikus? Kas ta oli hing? Kas ta oli parasiit? Mis oli tema ringiliikumise mõte? Ma võiks nende küsimustega mitu lehekülge jätkata, aga mis mõte sellel oleks, vastuseid ei saaks ju nagunii.
Nii palju oli aru saada, et tegemist oli täiesti sootu olendiega ehk tal ei olnud mitte mingit vahet, kas ta on mehe või naise sees, armastab ühte või teist... Ta ei defineerinud end ei ühe ega teisena. Samahästi võinuks ta delfiin olla.

Idee poolest väga tore raamat, aga minu jaoks jäi algusest ja lõpust hirmus palju puudu. Ma tean, et paljudele meeldivad sellised raamatud, aga mina tahaksin ikkagi mingit lõpplahendust. See polnud kellegi lõpp. Olgu, see lõpp sobis Rhiannonile (või kuidasiganes see nimi nüüd käiski) ja üsna ebanormaalne olekski olnud, kui A oleks muudkui selle tüdruku sabas edasi jõlkunud, aga mind see Rhiannon eriti ei huvitanud. Mind huvitas A ja see, mis temast edasi sai. Lugejana sain täpselt nii palju infot, et ootasin mingit lõpplahendust, mis poleks olnud ainuüksi selline nagu see oli. Oleksin tahtnud teada, mis sai edasi ja kas A’l õnnestus saada kontakt teiste omasugustega ja kõike muud sellist. Aga... punkt. Ei midagi enam.

Ma ei jää selle üle pead vaevama, sest kuigi paljud küsimused jäid vastuseta, oli see siiski lihtne, tore ja kaasahaarav noorteromaan hea kirjaniku sulest. Kusjuures tõlkel polnud vigagi, aga hoia ja keela, kui palju kirjavigu selles raamatus peitus. David Levithan on muuseas kirjutanud palju väga populaarseid teoseid, millest olen mina lugenud täpselt mitte ühtegi. Olgu, nüüd siis ühe olen.

Raamatule on olemas ka eellugu ja mingis mõttes ka järellugu, aga nii palju kui mina aru saan, ei anna need loole kuigi palju juurde ja seetõttu ma neid lugema ei hakka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar