26 mai 2016

Nele Neuhaus "Lumivalgeke peab surema"


lumivalgeke_peab_surema 
496 lehekülge
Kirjastus Tänapäev
Tänapäeval on uus ilus kodukas!
Vihmasel novembripäeval kutsutakse Frankfurdi politseijaoskonna detektiivid Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein uurima kummalist liiklusõnnetust: üks naine on kukkunud jalakäijate sillalt otse all sõitvale autole. Tunnistajad väidavad, et teda lükati. Juurdlus viib Pia ja Oliveri väikesesse külla, kus ohver elas.
Septembriõhtul üksteist aastat varem lähevad sealtsamast külast jäljetult kaduma kaks seitsmeteistaastast tüdrukut. Nende mõrvas mõistetakse kaudsete tõendite põhjal süüdi kahekümne kahe aastane Tobias Sartorius, Rita Crameri poeg, kes pannakse kümneks aastaks trellide taha. Pia ja Oliver kuulevad, et Tobias on pärast karistuse kandmist kodukülla tagasi pöördunud. Kohalikud on tulvil vaenu. On rünnak Tobiase emale kuidagi asjaga seotud?

Külaelanikke küsitledes põrkavad uurijad vastu vaikimismüüri. Ja siis läheb kaduma järgmine noor neiu ning tundub, et koletislikud minevikusündmused on maalilises maakohas taas ärkamas. Uurimisest saab võidujooks ajaga, sest külaelanike jaoks on süüdlane selge – ja sel korral on nad valmis kohtumõistmise oma kätesse võtma.
Kaasakiskuvalt põnev, inimloomuse ja ühiskonna sügavamaid tumedaid hoovusi paljastav mitmekihiline mõrvamüsteerium ei paku mitte ainult haaravat lugu, vaid uurib ühtlasi tagajärgi, mida võivad ühes väikelinnas kaasa tuua kuulujutud, võimumängud ja püüdlus iga hinna eest hoida püsti lugupeetuse fassaadi.

„Lumivalgeke peab surema“ on tunnustatud Saksa krimikirjaniku Nele Neuhausi suurepärane põnevik, mis avab tema Bodensteini ja Kirchhoffi lugude sarja.

Tegemist on tegelikult raamatusarjaga, milles hetkel ilmunud seitse raamatut. Ma ei tea miks tagakaanel on kirjutatud, et see avab nende lugude sarja, kui see on ilmselge vale. „Lumivalgeke peab surema“ on mitte esimene, isegi mitte teine, vaid hoopis neljas (!) raamat sarjast. Ma ei saa eriti aru, miks on vaja hakata tõlkima kuskilt keskelt, päriselt. Kas keegi oskab öelda miks ometi? Seda ena, et tegemist on väga hea krimkaga ja neid võiks vabalt rohkem olla. Sama lugu nende M. C. Beatoni krimkadega, kõik puha segamini ilmunud eesti keeles. 
Tegelikkuses ei sega see sarja keskelt alustamine väga palju lugemist. Paar kohta ja mõni tegelane on, mille/kelle kohta tahaks rohkem taustainfot, aga saab ka ilma hakkama, sest eelmis(t)ele osa(de)le viiteid liiga palju ei ole.

Mul ei olnud mitte mingit plaani seda raamatut osta, aga kuna kuskil Prismas oli see üsna ainus raamat, mis mulle tol hetkel huvi pakkus ja ühtlasi olid mul mõned tunnid ootamist eest, siis läks see käiku. Pettuma igatahes ei pidanud. Krimkasid eelistan vahelduva eduga, praegu oli küll päris hea isu ühte mitte liiga sünget, aga põnevust täis raamatukest lugeda (juhtumisi oli see raamat täpselt selline). Vaevlesin mõnda aega jälle selle "mitte midagi pole lugeda" haiguse käes. „Isu“ millegi järele otseselt ei olnud ja nõnda ma siis ühe väikese mitte päris minu maitsele vastava raamatu kallal juba kuu aega tiksunud olengi. Neuhausi raamat tõmbas selle ketta vist praegu jälle käima, täpselt sellist tüüpi raamat, mida aeg-ajalt hea meelega „seedin“ ja nüüd tahaks kohe jälle midagi sarnast lugeda. Aga mis on sarnane? 

Tükk aega arvasin tegelikult, et see on mõne Eesti noortekirjaniku teos. Autori nimi kõlab nii nagu mõne eestlase nimi kõlada võiks ja kaanekujundus on ka selline... noortepärane. Hoidsin sellest natukene eemale (ei teagi miks), aga olin üpris üllatunud, kui selgus, et näe, hoopis sakslase kriminaalromaan. See KRIMINAALROMAAN on muidu kaanel kirjas, aga nende SUUUUURTE TÄHETEDE juures ei ole seda peaaegu üldse märgata. 

Muide, ükspäev kolasin netis ringi ja leidsin sellise päris toreda screenshoti
Tore teada, et ma päris ainus ei ole:

Raamat ise keskendub õige mitmele tegelasele, üks värvikamalt kirja pandud kui teine. Alguses kippusid nad mul kõik sassi minema, aga umbes 200 lehe järel sain asjadele juba kenasti pihta. 
Tobias on kahe tüdruku mõrva eest oma aja vanglas ära istunud ja pöördub tagasi kodukülla, kus teda, üllatus-üllatus, suure rõõmuga vastu ei võeta. Külakogukond hoiab kokku ja kiusab Tobiast hoolega. Viimane ei mäleta tegelikult üldse, kas tal on mingit seost tüdrukute kadumisega, aga terve küla näitab näpuga Tobiase ja tema pere suunas. Nagu sellest veel vähe poleks, rünnatakse jõhkralt Tobiase ema. Kui külast kaob veel üks noor tüdruk, hakkavad 11 aastat tagasi juhtunud sündmused lõpuks ometi lahti hargnema.

Lugemise ajal üritasin muudkui mõelda, milline see lõpplahendus olema saab, aga lõpus läks asi nii segaseks, et sellise lahenduse peale poleks ma igal juhul tulnud. Kahju oli sellest Tobiasest küll, sest kuigi lõpplahendus oli üllatuslik, ei osanud ma oodata sellise kaliibriga jamamist. Inimesed teevad ikka ükskõik mida, et enda nahka päästa... Aga vau, et sellised manikaid ühes külas koos... Nagu ei tahaks ma elada Midsomeris, sest seal kõik muudkui surevad juba ei tea mitu hooaega, siis ei tahaks ma elada seal nende jubedate inimeste keskel Alenhaimis (Altenhaim? või midagi sellist) Saksamaal.  
Minu jaoks oli lõpplahendus väga hea. Autor hoidis kogu aeg põnevust üleval, kuigi vahepeal tundsin, et uurijate eraelu sai vahest ehk liialt lahatud. Samas mõtlen, et telesarjades ju ka ikkagi keskendutakse üsna palju uurijate eraeludele, miks siis mitte raamatutes? Raamatu üldmulje ei jäänud sünge, kuigi seal leidus väga hämaraid sündmusi ja vastikuid tegelasi. Neid Skandinaavia krimkasid ei taha ma üldse lugeda, need kipuvad sellised eriti tumedates toonides olema. Selle raamatu puhul jäid roosad prillid ikkagi veel ette, säilis lootus, et kõik saab siiski paremaks minna (aga enne seda läheb vähemalt korra veel halvemaks). 

Igatahes loodan, et selle sarja tõlkimisega jätkatakse ja äkki tõlgitakse isegi esimesed kolm raamatut (mingis suvalises järjestuses) ära. Oleks päris tore lugemine. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar