29 juuni 2016

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"

256 lehekülge
Heli kirjastus
Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.
"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

Ma pean ausalt tunnistama, et eelkõige köitis mind selle raamatu kaanekujundus. Ma pole tükk aega nii ilusat raamatukaant näinud. Arvasin esialgu, et tegemist on mõne ulmeromaaniga, et noh, kaks noort seisavad ja vaatavad eriti säravaid tähti seal taevas, ilmselt tulnukaid, eks? Aga ei, selgus, et tegemist on täitsa oma kirjaniku Heli Künnapase raamatuga ja tulnukatest ta küll ei räägi. 

Olen Heli blogi(sid) nüüd juba üsna pikalt aeg-ajalt jälginud ja ta tundub mulle päris toreda inimesena. Nii palju, kui seda läbi blogide üldse aru saada on. Teadsin küll, et hiljuti tuli tema sulest üks uus raamat, aga kuna lugeda on kogu aeg nii palju, siis läks see esimesed paar kuud minust täitsa mööda. Sellegipoolest, kui raamatukogus järg lõpuks minuni jõudis (parema hea meelega ostaksin endale kõik raamatud, mida loen, aga selleks peaksin ma hääääästi rikas olema), siis ruttasin kiiruga raamatule järgi. Pidin enda Skandinaavia krimka ka lugemata tagasi viima, enne jõudis juba tähtaeg kätte tulla ja teised tahavad ka lugeda, aga pole hullu, ma kohtun temaga taas (loodetavasti!).

Tänapäeva Eesti kirjanike raamatuid on selles mõttes tore lugeda, et sündmuskohad on enamasti tuttavad ja kogu elu-olu ei mõju võõristavalt. Mulle meeldis Hugo Vaheri „Skvotterid“ eriti just seetõttu, et elasin isegi üsna pikalt Tartus ning paralleele oli kerge tõmmata ja kuigi Pärnuga on mul vähe kokkupuuteid, sain üsna täpselt aru, milline see piirkond seal olema peaks, kus Maria seltskond liikus. Kõik on lihtsalt tuttav ja aimatav, see on mõnus vaheldus, sest ausalt, kogu aeg ei taha isegi raamatutes mööda maailma rännata. Vahel on hea kodus olla.

Raamat hakkas pihta nagu üsna tavaline noortekas. On üks poiss, kellesse põhimõtteliselt kogu kooli naissugu armunud on ja siis on üks tüdruk, kes ei ole temasse armunud ja naeruvääristab mõttes neid, kes on. Tüüpiline eks? Siis toimuvad veel mõned päris klišeelikud sündmused ja asi läheb järsku päris sügavaks. Just siis kui arvasin, et okei, pubekate probleemid, hullemaks ikka ei lähe... Siis läks asi veel sügavamaks. Pärast seda mõtlesin jälle, et ahaa, okei, see oli nüüd päris deep, aga enam hullemaks ei lähe eks? Vale vastus. Läks. 

Alustasin raamatut mõttega, et hakkan lugema tavalist noortekat, kus noored ilusti armuvad ja vahest ehk murravad mõne südame ja õpivad sellest ning kõike seda seal oligi. Aga siis oli veel mingi maffia moodi värk, aa, ja prostitusioon ka? See oli tõsiselt ootamatu minu jaoks. Esialgu mõtlesin, et haha on ikka lollid noored küll, nutavad ja halavad, küll see elu on raske, ise käivad alles keskkoolis ja ei tea elust veel õieti midagi. Selgus, et vist teadsid küll? Polnud nad nii lapsed midagi. Panin oma mõtted lukku ja lugesin rahulikult raamatu lõpuni, ise salamisi oodates, et okei, nüüd tuleb mingi eriti suur pomm kaela, aga õnneks olid suuremad üllatused selleks hetkeks vist juba möödas. 

Vahepeal väsisin nendest õpetlikest lugudest, hunnitutest metafooridest ja elulistest näidetest päris ära. Oli vahepeal nagu eneseabiõpik. Siiski oli see peategelaste jaoks vajalik ja mulle iseenesest meeldis, et vaatamata kõigele, säilitasid noored oma analüütilise mõtlemisvõime. Olgu, mitte alati, aga enamuse ajast.

Mis oli täiesti reaalne, olen seda kahjuks ise näinud ja see teeb kurvaks – kambavaimus joomine. Sõber joob, kuidas siis mina ei joo? Kõik vaatavad lollilt, kui ma ära ütlen, tahan unustada, tahan teisega samastuda ja kõik need teised lollid vabandused. Teate mis, see teiste pärast kambavaimus joomine on nii loll asi ja nõnda ka Heli oma raamatus kirjutab. Mul on hea meel lugeda, et keegi lähenes sellele nii toorelt ja lihtsalt nagu Heli. Lihtsalt nii on, pole mõtet ilustada. Katsu siis ainult keelduda, oled nagu paaria! Minu nipp neil kordadel (kui olin väsinud end õigustamast, miks ma juua ei taha) oli valada endale natukene mahla või kokat ja teha nägu nagu oleks mu joogis ka alkohol ning siis oma topsi ja tähtsa näoga mööda ilma ringi patseerida. Nagu poleks siin ilmas paremaid tegevusi... Aga mis iganes töötab. See töötas.

Koos kõigi oma ülepingutatud klišeedega, noorte joomisega, metafooride ja eneseabiraamatute stiilis lausete üllitamisega... Mulle meeldis see raamat. Kõik see sobis nende tegelastega ja kahjuks mulle tundub, et pärismaailmas vajaksid paljud sellist sõpra nagu Maria Joelile oli. Ma ei tea, kas suudaksin ealeski olla nii kannatlik nagu seda oli Maria. Loodetavasti mõni neist, kelle elu on nii noores eas kuhugile takerdunud, satub selle raamatu otsa, sest see mõjubki kohati nagu eneseabiõpik, ilma, et sellele oleks peale kirjutatud "Enesabiõpik". Paraku usun, et see on üsna kaheldav, sest lugemine on see, mida paljud tänapäeval enam teha ei taha. Ma arvan, et need leheküljed, kus õpetaja diskuteeris (või siis isegi õigustas?) õpilastega lugemise teemal, jäid mulle kõige paremini meelde. Need olid kuidagi nii kurvad mõtted. Ma tean, et terve raamatu kõrval see mitte lugemise teema ei ole sugugi nii kurb, aga see lihtsalt kinnitab seda, mida me kõik teame. Kui asjast filmi ei tehta, siis jäävad paljud raamatud noorte jaoks tundmatuks. Mida aega edasi, seda hullemaks asi ilmselt läheb.

Julgen soovitada! Mitmekihiline ja mõtlemapanev noorteromaan. Mitte liiga keeruline jälgida, üsna lihtsa süžeega, kuid õpetlik ja asjakohane.  

20 juuni 2016

Trcy Garvis Graves "Saarel"

336 lehekülge
Ersen
Anna Emerson on kolmekümneaastane emakeeleõpetaja, kes vajab hädasti mõnd seiklust. Olles surmani tüdinud Chicago külmadest talvedest ja suhtest, mis ei paista kuhugi välja jõudvat, haarab ta kinni võimalusest veeta suvi troopilisel saarel kuueteistkümneaastase T. J. eraõpetajana.
T. J. Callahanil pole vähimatki tahtmist kuskile minna. Tema vähk on taandumas ja ta tahab jälle normaalse elu juurde naasta. Vanemad aga nõuavad, et ta veedaks suve Maldiividel ning püüaks möödunud aasta koolitööga järele jõuda.
Anna ja T. J. astuvad eralennuki pardale, et võtta suund Callahanide suvekodule, ning kui nad lendavad parajasti Maldiivide tuhande kahesaja saare kohal, juhtub see, mida keegi ette arvanud poleks. Lennuk kukub haidest kubisevasse ookeani. Anna ja T. J. jõuavad kaldale, aga avastavad peagi, et viibivad asustamata saarel.
Algul mõlgub neil mõttes ainult ellujäämine, aga kui päevadest saavad nädalad ja seejärel kuud, puutuvad merehädalised kokku kõikvõimalike probleemidega, mille hulka kuuluvad näiteks ägedad troopilised tormid, mitmed meres luuravad ohud ja võimalus, et T. J. vähk lööb uuesti välja. Ja kui T. J. tähistab saarel järjekordset sünnipäeva, hakkab Anna mõtlema, et suurimaks väljakutseks tema jaoks võib olla hoopiski elu koos poisiga, kellest tasapisi on saamas mees.

Pühapäev. Mul oli üsna sisukas nädalavahetus. Jõudsin käia Pariisis, San Fransiscos ja Maldiividel, üks põnevam sihtkoht kui teine.

Seda raamatut soovitas mulle sõbranna ja ütles, et see on selline tore rannalugemine, ei midagi erilist, aga üsna põnev sellegipoolest. Pean temaga nõustuma, see oli armas raamat, kuigi minu jaoks jäi see vihmase pühapäeva, mitte rannaraamatuks. Rannas oleks seda eriti ehe lugeda olnud.

Tegevus algas üsna ruttu pihta, mingit pikemat sissejuhatust polnud ja ega seda vajagi läinud.
Juba alguses oli aru saada, kuidas see raamat lõpeb (kui nad mõlemad ellu jäävad), kuigi esialgu ei osanud ma seisukohta võtta, sest nende vanusevahe tundus nii suur. Asi lahenes aga üsna loogiliselt ja negatiivseid emotsioone sellega seoses ei tekkinud, kuigi alguses olin üsna kindel, et see saab ikka väga veider lugemine olema. Kusjuures raamatule on väikene järg, üritan selle enda lugerisse hankida, sest tahakin tegelikult Annast ja T.J-st natukene veel lugeda. Nad olid päris armsad.

See on täpselt selline keskpärane raamat, mida julgen väikseks ajaviiteks soovitada. Selline tore nädalavahetus mul oligi, kõik oli kerge ja tore lugemine. Järgmiseks on mul ette näidata üks süngemat sorti Sknadinaavia krimka. Vähemalt ma arvan, et see on sünge, see on Skandinaavia värk ikkagi ju. Vist. Selle igava raamatuga peaks ka otsakorrale jõudma, aga ma ei tea, millal sellega uuesti alustada viitsin.

Stephanie Perkins "Isla and the Happily Ever After"

339 lehekülge
Hopeless romantic Isla has had a crush on introspective cartoonist Josh since their first year at the School of America in Paris. And after a chance encounter in Manhattan over the summer, romance might be closer than Isla imagined. But as they begin their senior year back in France, Isla and Josh are forced to confront the challenges every young couple must face, including family drama, uncertainty about their college futures, and the very real possibility of being apart.

Featuring cameos from fan-favorites Anna, Étienne, Lola, and Cricket, this sweet and sexy story of true love—set against the stunning backdrops of New York City, Paris, and Barcelona—is a swoonworthy conclusion to Stephanie Perkins’s beloved series.

Laupäevane lugemiselamus. „Elamus“ on võib-olla natukene palju öeldud.
Seda raamatut võib samuti täiesti erlaldiseisvana lugeda, aga tegelikult on ta „Anna and the French Kiss“ kolmas osa ja raamatu tegevus toimub samas koolis Pariisis.

Isla on pisike punapea, kes on salaja juba kolm aastat olnud armunud Joshi. Tal on parim sõber nimega Kurt, kes on autist, aga keda tuleb kohelda täpselt nagu tavalist inimest (Isla sõnad). Isla arvates on täiesti tavalisena kohtlemine temaga koos samas voodis magamine, kuigi nad on mõlemad 18-aastased. Keegi ei küsinud minult, aga minu arvates pole see sugugi tavaline kohtlemine. Mul on olnud läbi paar väga head vastassoost sõpra (ühte neist võiks pidada parimaks sõbraks), aga mingil juhul ei oleks ma nendega sellises vanuses enam ühes voodis maganud. See oleks lihtsalt imelik.

Raamat algas hästi, see mulle meeldis, aga edasi läks see lihtsalt... ei läinudki? Sellel raamatul polnud mitte mingit kulminatsiooni. Kas see hetkeline lahkuminek, mille üle ma kõhutäie naersin, pidigi kulminatsioon olema? Mõtlen, kuidas seda nüüd sõnastada. Isla jättis iseennast maha Joshi asemel, sest ta oli kindel, et Josh nagunii jätab ta maha ja ta otsustas seda enne teha? Ma ei tea. See kõlab totakalt, aga täpselt nii oli. Lõpuks on nad loomulikult koos happily ever after. Perkinsi raamatut annavad pealkirjaga päris palju sisust ära, või mis?

Loomulikult ei puudu ka selles osas Anna ja Etienne ning Lola ja Cricket. Muide, Josh olevat figureerinud ka esimeses osas, aga mina seda ei mäleta. Kes järjest läbi loevad, võivad siis Joshi suhtes silmad lahti hoida, sest kolmandas osas on tema üks põhitegelane.

Aa, ja selles osas käis läbi lause, et Anna on tüdruk, kes on selliselt ilus, et ta ise ei taipa, kui ilus ta tegelikult on. Palun, kas saab veel klišeelikumat iseloomustust olla? Nüüd hakkasin mõtlema, kas see ikka oli selles osas, äkki oli juba teises osas? Vahet pole, see lause on lollakas ühtemoodi.

Siiski, üheks kergeks lugemiseks tormisesse laupäeva sobis väga hästi. Olin isegi (hästi) natukene kurb, et nüüd see „triloogia“ läbi sai, võiks ju isegi neljas osas olla (uskumatu, et ma praegu kiidan takka mingi sarja liigtootmist).



Stephanie Perkins "Lola and the Boy Next Door"

338 lehekülge
Budding designer Lola Nolan doesn’t believe in fashion... she believes in costume. The more expressive the outfit — more sparkly, more fun, more wild — the better. But even though Lola’s style is outrageous, she’s a devoted daughter and friend with some big plans for the future. And everything is pretty perfect (right down to her hot rocker boyfriend) until the dreaded Bell twins, Calliope and Cricket, return to the neighborhood.
When Cricket — a gifted inventor — steps out from his twin sister’s shadow and back into Lola’s life, she must finally reconcile a lifetime of feelings for the boy next door.

Reede.
See on mingis mõttes järg Stephanie Perkinsi „Anna and the French Kiss“ raamatule, aga neid võib täiesti eraldiseisvana ka lugeda. Anna ja Etienne on raamatus sees, aga põhifookus kuulub siiski täiesti uutele tegelastele.

Lola on väga ektsentriline tütarlaps, kes käib Maxiga, tätoveeritud vanema kutiga, kes ei meeldi ta vanematele. Lola oli armunud Cricketisse (mida nime?? KILK! Ausalt, ma ei harjunud sellega isegi kolmanda raamatu lõpuks ära), aga viimane tegi midagi täiesti kohutavat ja kolis oma perega ära. Nüüd on möödas paar aastat ja nad on tagasi Lola naabriteks. Mitukümmend lehte tehakse selle südame murdmise ja draama kohta suur saladus ning ma pean ütlema, et ootasin midagi väga suurt ja põnevat. Ja siis see tuli. SEE oli põhjus, miks Lola käitus nagu kuutõbine vampiir, kui ta seda tüüpi uuesti nägi?? Okei. Täiesti naeruväärne, aga see selleks...

Lola ja Maxi „armastus“ polnud algusest peale usutav. Ta kirjeldab Maxi väga tehniliselt ja emotsioonitult – tätokad, vanem kutt, laulab hästi, raske lapsepõlevga. Noh, okei. Aga kus on need tüüpilised „ta on nii seksikas ja ta silmad on nii sügavad ja ma armastan tema naeratust ja hääle kõla“ ja kõik see muu jama? Polnud.
See ajas mind nii naerma, kui Lola ütles :“...I don’t date high school boys. I date men.“ Oh, okei.
See esimene osa ilmselt kirjeldab väga hästi, mis tunded mul Lola vastu tekkisid. Ta ei meeldinud mulle väga, aga ta ei olnud üdini vastumeelne. Ma ei mäleta enam eriti hästi „Anna and the French Kiss“ raamatut, aga mul on tunne, et Anna oli mõistlikum. Cricket oli veider tüüp, aga kuna Lola oli ka üpriski veider oma parukate ja kostüümidega, siis sobisid nad päris hästi kokku.


Igatahes oli see üks üsna mõnus reedeõhtune lugemiselamus, magama minna polnud raske, sest raamatule pikemalt järele mõtlema ei pidanud ja uni tuli ruttu.

15 juuni 2016

Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

320 lehekülge
Helios kirjastus
Iga päev üks ja sama …
Rachel sõidab tööpäeviti edasi-tagasi Londoni vahet. Ta teab, et hommikuti peatub rong ühes ja samas kohas punase signaaltule taga, kust avaneb vaade ridaelamute tagaõuedesse.
Rachelile hakkab juba näima, et ta tunneb inimesi, kes ühes sealses kodus elavad. Ta kutsub neid Jessiks ja Jasoniks. Nende elu – nagu Rachel seda näeb – on täiuslik. Kui ta vaid ise saaks nii õnnelik olla …
… kuni tänaseni
Ühel päeval näeb Rachel šokeerivat pilti. Rong peatub ainult minutiks, kuid sellest piisab. Nüüd muutub kõik. Rachelil on võimalik osa saada eludest, mida ta on seni eemalt jälginud. Nüüd selgub, et ta on rohkem kui vaid naine rongis …

Paula Hawkins töötas viisteist aastat ajakirjanikuna, enne kui hakkas ilukirjanduses kätt proovima. Ta on sündinud ja üles kasvanud Aafrikas Zimbabwes. 1989. aastal kolis ta Londonisse, kus ta elab siiani. „Tüdruk rongis“ on tema esimene põnevik. Raamatu avaldamise õigused on kogu maailmas müüdud juba 44 riiki ja USA filmikompanii DreamWorks on teinud ettepaneku sellest linateos vändata.

Mul oli sellest raamatust veidi teistsugune ettekujutlus ja olen pigem positiivselt üllatunud, et see polnudki päris selline nagu arvasin. See raamat on nii edukas, et paratamatult tekib mingi eelarvamus, olgu see siis hea või halb. 
Seda raamatut oli väga lihtne lugeda. Pole oluline, et lugemine oli tehtud natukene keeruliseks, minevikku segatud olevikuga ja sisse toodud kolm peategelast, üks hullem kui teine. Seda oli sellegipoolest lihtne jälgida, põnevate raamatute võlu ilmselt. See ei muutunud kunagi, isegi mitte üheks sekundiks, igavaks või liiga pikaks. Paljude raamatute lõpp on liialt veniv või vastupidi, liiga järsku otsas. „Tüdruk rongis“ oli see kuldne kesktee, mida võiks rohkem näha. Lõppes täpselt seal, kus ta pidi ja mitte ühtegi lauset polnud liiga palju või vähe.

Rachel, Megan ja Anna on kolm naist, kelle elus on/olid toksilised mehed. Kolm naist, kelle eluteed ristuvad ja seda kõige halvemas mõttes. Nad on kõik ääretult düsfunktsionaalsed ja keerulised tegelased, lugemise jooksul võib kaastunne nende vastu, kui seda üldse tekkis, täielikult ära kaduda või minimaalseks muutuda. Autor on andnud kõik, mis on seotud alkohooliku jõetuse, raskuste ja mõttemaailmaga väga hästi edasi. Lausa nii hästi, et poole raamatu peal tahtsin Racheli osas juba üldse alla anda. Kõigi kolme naise karakterid on niivõrd hästi üles ehitatud, et mul ei jäägi tegelikult mingit kommenteerimisruumi. Mida kommenteerida, kui autor on kõik oma raamatus nii hästi suutnud välja kirjutada? Mingil hetkel raamatu lõpus mõtlesin, et oleks olnud lahe lugeda ka mõne meespoole nägemusi, aga tegelikult poleks see midagi juurde andnud, vastupidi, vahest oleks see liiga palju ära andnud. 

Enne magamaminekut jäin mõtlema, et raamatu teema on tegelikult väga aktuaalne. Kui palju näevad inimesed vaeva, et endast mingi mulje jätta. Kõik vaatavad ja imetlevad eemalt, tegelikkus on midagi hoopis teistugust. See on lihtne paralleel, aga kõik need instagramis nähtavad puhkuse/reisi/toidu/riiete/päikese/kuu/jms pildid. Mis selle taga on? Tegelikult tihtipeale ilmselt mitte midagi, aga vastava kuvandi on inimesed loonud ja parimal juhul kõik vaatavad, imetlevad ja kadestavad – tahaks ka selline olla. Mulle meeldis kuidas Rachel end tundis, kui sai aru, et asjad polegi nagu postkaardil. Alati on lootust, et kellegil on veel halvemini, eks? 

Mulle öeldi, et seda raamatut ei saa enne käest ära panna, kui see läbi on ja see on tõsi. Lugesin seda eile hiliste öötundideni ja takkapihta magasin veel hommikul sisse.

13 juuni 2016

Sarah J. Maas

Kõigepealt, enne, kui üldse raamatuteni jõuan, tahan öelda oma lugejatele suuuuuuuuur AITÄH! Esitasin millalgi kevadel oma blogi sellele blogiauhindade jagamise lehele, mainisin seda vist kahele inimesele ja ei reklaaminud seda kuidagi... ometi sain tervelt 192 häält, mida on oodatust tohutult palju rohkem! Nii, et suured tänud teile :)


Leidsin ükspäev poest Sarah J. Maasi "Klaastrooni" ja lugesin seejärel kõik neli raamatut järjest nädala ajaga ära. Proovisin siin ühtemoodi ja teistmoodi, aga ei oska kuidagi paremini seda teha, ilma, et spoilerdaks. Niisiis, kui keegi ei taha teada, mis saama hakkab, ei soovita lugeda kaugemale, kui esimese raamatuni. Vabandust, kui mul nimed kohati valesti on kirjutatud, kirjutan neid hetkel mälu järgi. Üritan teha võimalikult lühidalt. 


1.      Raamat „Klaastroon“  436 lehekülge

SEE ON CELAENA SARDOTHIEN.
IMEILUS. SURMAV.
SUURSUGUSEKS LOODUD.

Endovieri räpastes, pimedates soolakaevandustes kannab eluaegset karistust kaheksateist-kümneaastane tüdruk. Ta on koolitatud palgamõrvar, oma ala parim, kuid tegi saatusliku vea. Ta jäi vahele.
Noor kapten Westfall pakub talle tehingut: vabadus vastukaaluks tohutu ohvri eest. Celaena peab esindama printsi elu ja surma peale peetaval turniiril – võideldes andekaimate varaste ja palgamõrtsukatega kogu riigist. Ükskõik, kas elu või surm: igal juhul saab ta vabaks. Tulgu võit või kaotus, ta avastab oma tõelise saatuse. Aga kas see sulataks palgamõrvari südame?

Esimeses osas tutvub lugeja Celaena, Doriani ja Chaoliga. Nehemia vist tuli ka esimeses osas, tema on Celaena sõbranna ja Eyllwe printsess. Toimuvad võistlused kuninga kangelase valimiseks ja loomulikult ei tule kellelegi üllatuseks, et Celaena selle värgi lõpuks kinni paneb, ta on ju nii võimas. Romantikat on ka. Täiesti lihtsalt öeldes, see ongi esimese raamatu kokkuvõte. 

Mis mulle selle konkreetse raamatu puhul ei meeldinud, oli peakangelanna enese ego suurus ja enesekriitika puudumine. Kui suurepärane, kaunis ja võitmatu ta on. Olin esiti üsna ootusärevil, millal ta ninanipsu saab, aga näe, ei saanudki. Ta oli ja jäigi, isegi läks VEEL paremaks terve nelja osa jooksul. Celaena kiitmist oli üle võlli palju ja see polnud sugugi meeldiv, see oli tüütu.
„Põnevad“ kohad ei pakkunud kohati mingit üllatusmomenti, sest nii kui mingi olukord tekkis, siis oli teada, et kõikvõimas ja suurepärane Celaena tuleb ja päästab päeva oma üliinimlike võimetega (ja jätab seejuures oma ilu ja nooruse tõttu kõikide kõrvalseisjate suu ammuli). 
Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et raamatud on kirjutatud läbi erinevate tegelaste, pole ainult Celaena maailm, lugeja näeb ka teisi.

2.      Raamat „Crown of Midnight“  418 lehekülge
From the throne of glass rules a king with a fist of iron and a soul as black as pitch. Assassin Celaena Sardothien won a brutal contest to become his Champion. Yet Celaena is far from loyal to the crown. She hides her secret vigilantly; she knows that the man she serves is bent on evil.
Keeping up the deadly charade becomes increasingly difficult when Celaena realizes she is not the only one seeking justice. As she tries to untangle the mysteries buried deep within the glass castle, her closest relationships suffer. It seems no one is above questioning her allegiances—not the Crown Prince Dorian; not Chaol, the Captain of the Guard; not even her best friend, Nehemia, a foreign princess with a rebel heart.
Then one terrible night, the secrets they have all been keeping lead to an unspeakable tragedy. As Celaena's world shatters, she will be forced to give up the very thing most precious to her and decide once and for all where her true loyalties lie... and whom she is ultimately willing to fight for.

Teises osas täidab Celaena kohust kuningliku palgamõrvarina ja see tekitab tülgastust nii Dorianis kui ka Chaolis. Kuna Celaena jättis esimese osa lõpus Doriani maha, siis nüüd on tee valla Chaolile ja üsna selles suunas see  liikus, väga ühemõtteliselt tegelikult. Dorian üritab selles suhtes vapper olla ja tegelikult õnnestub see tal paremini, kui oleksin uskunud. Nehemial on teises osas suur roll ja see kujuneb selles sarjas väga oluliseks murdepunktiks.  Teise osa lõpp on võib-olla mõnele üllatuseks, aga üldiselt oli juba esimeses osas näha (oli üks pisike lause, mis selle ära andis), et need asjad sinnapoole liikuma hakkavad. 

3.      Raamat „Heir of Fire“  562 lehekülge
She was the heir of ash and fire, and she would bow to no one.
Celaena Sardothien has survived deadly contests and shattering heartbreak—but at an unspeakable cost. Now she must travel to a new land to confront her darkest truth...a truth about her heritage that could change her life—and her future—forever.
Meanwhile, brutal and monstrous forces are gathering on the horizon, intent on enslaving her world. To defeat them, Celaena must find the strength to not only fight her inner demons but to battle the evil that is about to be unleashed.
The king's assassin takes on an even greater destiny and burns brighter than ever before in this follow-up to the New York Times bestselling Crown of Midnight.

Kolmas osa algas Celaena seiklustega kaugel eemal Adarlanist, kus ta hakkas õppima enda maagia kasutamist. Seekord tuli juurde päris mitu uut liini, millest üks tundus mulle talumatult igav. Nõiad, ehtsad nõiad.
Iga kord kui nägin, et järgmine peatükk on nõidadest, leidsin aega, et teha asju, mille jaoks muidu eriti tahtmist polnud, sest need nõiaasjad olid tõega igavad minu jaoks. Neljanda osa poolepealt muutus see ka natukene põnevamaks, aga kindlasti olid need peatükid raamatutes minu kõige vähem lemmikumad.
Dorian uneleb lossis ja ei tee suurt midagi peale ühe ravitsejaga mehkeldamise. Imelik tundub see, et nad olid nii vähe koos ja raamatus räägib nendest nii vähe, aga mis sündmused see kõik käima lõi, kui asi otsa sai... Ju siis oli lihtsalt vaja midagi, et Dorianil ikka mõtteainet oleks, sest Chaoliga olid ju suhted päris sassis selleks hetkeks. Minu jaoks jäi see Sorcha liin nõrgaks ja neljandas raamatus ei mõjunud see tema meenutamine teps mitte liigutavalt. 
Oli vist kolmas osa see, kus Celaena ulgumine ja halamine hakkas juba närvidele käima? Ma ei mäleta täpselt, aga oli see vast tüütu! Kuniks tuleb uus armastus. Okei, jälle uus. Ei tea, kas see on lõpuni või jõuab mingi neljas veel tulla... Ta vahetab neid päris tihti või mulle ainult tundub?
Rowan on kolmanda osa üks kõige põnevamaid lisandusi ja üldse oli kolmas osa tükk maad põnevam, kui teine. Celaena teeb raamatus läbi väga suure muutuse ja õpib enda võimeid mitte kartma, ühtlasi selgub natukene rohkem tema mineviku kohta. 

4.      Raamat „Queen of Shadows“  648 lehekülge
Everyone Celaena Sardothien loves has been taken from her. But she’s at last returned to the empire—for vengeance, to rescue her once-glorious kingdom, and to confront the shadows of her past…
She has embraced her identity as Aelin Galathynius, Queen of Terrasen. But before she can reclaim her throne, she must fight.
She will fight for her cousin, a warrior prepared to die for her. She will fight for her friend, a young man trapped in an unspeakable prison. And she will fight for her people, enslaved to a brutal king and awaiting their lost queen’s triumphant return.
The fourth volume in the New York Times bestselling series continues Celaena’s epic journey and builds to a passionate, agonizing crescendo that might just shatter her world.

See esimene lause, et kõik, keda ta armastab, on tema käest võetud? Ei ole sugugi tõsi.
Kes see Chaol, Rowan, Dorian (okei, mis sest, et deemoni mõju all) siis talle olid? Kõik ju täitsa elus ja terved (mööndustega).
Neljandas osas oli ka seda nõidade asja, aga selles raamatus oli see natukene põnevam. Hästi natukene. Aa, ja nüüd enam pole Celaena, vaid on Aelin, kõikvõimas kadunud kuninganna. 
Mis ta siis selles raamatus teeb? Suurt mitte midagi üllatuslikku, käib ja jätab enda järel maha üllatunud näod ja vaimustunud inimesed. Mitu korda päästab päeva ja enam-vähem midagi tal ei ebaõnnestu, same old, same old.  
Osa lõpus toimub suur võitlus hea ja kurja vahel, vähemalt üks pahadest saab alistatud, aga tundub, et just see kurjus polnudki veel  kõige hullem ja õige kurjuse vastu alles hakatakse võitlema. 
Vahelduse mõttes juhtub ka mõne heaga midagi paha, aga mitte liiga hullult. 
Igal juhul jään ootama viiendat osa. Tüdinesingi juba natukene neist neljast ära ja see paarikuune paus pole liiga hull ootus ilmselt.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et raamatusari ise on põnev, esimene osa „Klaastroon“ mõjub kohati uudsena. Teine osa on nii ja naa, kolmas ja neljas osa olid pigem küsitavad, jättes õhku küsimuse – olen seda juba lugenud, vähemalt kolm-neli korda, olen ju? Tõsi, sarnaseid raamatuid olen lugenud korduvalt läbi aastate, aga minu jaoks ei mõju see väsitavalt, sest mulle selline teema meeldib. Meeldis kümme-viisteist aastat tagasi ja meeldib ilmselt ka veel kümne aasta pärast, sest see teema lihtsalt on minu jaoks põnev. Ma ei ajaks siinkohal segi terminit põnev = uudne. Loomulikult on umbes 90% teekonnast, käikudest ja suhetest täiesti ettearvatavad ja suurt midagi ei tule üllatusena, aga jällegi, loen ja meeldib (ikka veel). Jah, Trudy Canavani, Robin Hobbi või Maria V. Snyderile jääb alla, kuid meeldiv on sellegipoolest.

Mul on hea meel, et juurde on tekkinud üks uus tore kirjastus Pikoprint, kes tõlgib vahelduse mõttes ka selliseid noorteraamatuid, sest tundub, et lugejaid neile jagub. Kahjuks pole varasemalt selliste tööde tõlkimisel oldud eriti järjepidavad, peaaegu kõik sarnane on pooleli jäänud, loodetavasti läheb Pikoprindi müükidel paremini ja tõlgitakse ära ka järjed. Kokku on Goodreadsi andmetel plaanis kuus raamatut, millest inglise keeles on olemas hetkel neli ehk ootama peab veel palju. Viies osa peaks ilmuma selle aasta sügisel ja kuues osa alles 2017. aastal. Eestikeelsete tõlgete kohta ei oska öelda, kuid loodan, et ka järjed on peagi ilmumas.

01 juuni 2016

Jojo Moyes "Me Before You"

16,5 h / 408 lehekülge
Lou Clark knows lots of things. She knows how many footsteps there are between the bus stop and home. She knows she likes working in The Buttered Bun tea shop and she knows she might not love her boyfriend Patrick.
What Lou doesn't know is she's about to lose her job or that knowing what's coming is what keeps her sane.
Will Traynor knows his motorcycle accident took away his desire to live. He knows everything feels very small and rather joyless now and he knows exactly how he's going to put a stop to that.
What Will doesn't know is that Lou is about to burst into his world in a riot of colour. And neither of them knows they're going to change the other for all time.

Eestikeelse raamatu kaanelt: Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Loevad Susan Lyons, Anna Bentink, Steven Crossley, Alex Tregear, Andrew Wincott, Owen Lindsay ja audioraamatu andis välja Penguin Audio.

Hoiatan, et spoilerdan korralikult!

Nagu ikka, pean natukene pläkutama sellel teemal, kuidas raamatuni jõudsin. See oli taaskord selline „kogemata“ leid. Tean ammuilma, et selline raamat olemas on, aga kuna ma ei armasta kurva lõpuga raamatuid, polnud mul vähimatki plaani seda lugema hakata. Ma ei mäleta kahjuks seda, kuidas teadsin, et see on kurva lõpuga, aga võib-olla oli see lihtsalt loogiline järeldus sisututvustuse lugemise järel. Siis tuli veel film ka välja (esilinastub muide sellel nädalal!) ja selle treiler illustreeris veelgi enam seda, kui kurb see olema saab. Nope, mina seda ei loe ja filmi ei vaata. Isegi, kui eestikeelne raamat välja tuli, otsustasin passida. Siis aga leidsin täitsa suvaliselt sellise pealkirjaga audioraamatu nagu „Me Before You“, selle hinne oli 5 palli süsteemis tervelt 4,6 ja pikemalt raamatu sisusse süvenemata, asusin seda kuulama. Ei tea kuidas ma kohe otsi kokku viinud, et tegemist on sama raamatuga (halloo?!? pealkiri pole ju nii keeruline meelde jätta!), mida väldin, aga sain esimese kümne minutiga aru, et olen teinud väikese vea. Sattusin täpselt selle raamatu otsa, mida ülima hoolega teadlikult vältinud olen, aga selleks hetkeks oli kahju juba tehtud. Narraatorid, eriti Louisa hääle lugeja, olid nii ilmekad, et ma ei saanud seda enam pooleli jätta, see oleks mind kummitama jäänud. Tõesti, see oli nii ilmekalt loetud raamat, vahepeal naersin ilmselt rohkem, kui vaja, sest briti aktsent on vahva (tean, tean, Inglismaal on sadu aktsente, aga räägin üldisemalt). Üks asi, mille peale tükk aega naersin, oli sõna „idiot“, mida hääldati kui „iiidžit“. Igatahes, soovitan kuulata, see on kuidagi emotsionaalselt kergem, ma ei oskagi seda hästi seletada. Lugemine on, või vähemalt tundub mulle aeg-ajalt palju emotsionaalsem ja raskem. See raamat sobis kuulamiseks väga hästi. Või ei, lõpu poole kindlasti mitte. See oli lihtsalt niii kurb. Lõppu oleks vist kergem lugeda olnud, kui kuulata, sest narraator tegi tõõõeesti head tööd ja ei hoidnud emotsioonidega tagasi. Seda oli raske kuulata, niiiii kurb. Okei, ütlen lihtsalt välja - ma vihkasin seda lõppu ja ma ei taha mitte kunagi elus enam sellist raamatut isegi eemalt näha! Aga ma armastasin seda raamatut. Tunnen, et olen selle raamatu kohapealt nagu rongiõnnetus, ma isegi ei tea täpselt, kuhu oma emotsioonid peita. Ükski raamat pole mulle varem nii palju mõjunud, ma ei mäleta et oleks. 

Kahjuks on raamatule ka järg, mida ma KINDLASTI lugeda ega kuulata plaani. Ma ei taha sellele loole järge, see tundub üleliigne ja liigsete sõnade raiskamisena. Vaadates järje skoori ja arvustusi, tundub, et suur osa inimestest on minuga nõus, kuigi jah, leidub ka andunud fänne. Need, kes on vaevunud järge lugema, on andnud raamatule keskmiselt hindeks 3,6, mis on võrreldes esimese osaga palju madalam skoor. Ma ei välista, et raamat on tore või hea, kuid ei usu, et see mulle midagi pakub. Eelmise raamatu lõpp oli täiuslik punkt heale raamatule. Mitte täiuslik per se, aga see sobis sinna. Ma ei kujuta ette, kas tahan teada, kuidas Louisal läheb. Ma loodan, et hästi, aga ilma Willita tundub mõttetu veel ühte osa lugeda. See oli nende kahe lugu, mitte ainult Louisa oma. Las see jääda.

Selles raamatus oli nii palju asju, mis mind närvi ajasid ja kurvaks tegid, naerma ajasid ja lõbustasid, kuid mitte need asjad, millele esialgu panustasin. Näiteks Patrick ja Louisa pere ajasid vahepeal hirmsasti närvi, prr, kasutud ja imelikud inimesed. Mulle meeldis Louisa isa, aga see on üsna kõik. Tema ema ja õde mulle muljet ei avaldanud, kuigi ka neil oli palju häid momente raamatus. Lihtsalt, kui lõke juba ükskord põleb, siis vinguhais jääb nagunii külge. Kui poleks olnud Willi, siis istuks Louisa ikka kodus oma õe ja ema talla all ning arvaks, et nii ongi okei.  

Will oli... arvata on, et ta oli "natukene" tujust ära. Natukene on tegelikult leebelt öeldud, aga see on ilmselt mõistetav. Õnnetusest oli möödas kaks aastat, enne, kui tema elutee ristus Louisa omaga. Enne Louisat ei olnud Will oma nina majast välja pistnud muuks, kui vaid arsti juures käimiseks. Louisa näeb alguses pööraselt vaeva, et oma ametikohal hakkama saada, aga vaikselt hakkavad noored (sest ma TÕESTi arvan, et 27 ja 35 on ikkagi veel noored, jah) läbi saama ja võtavad ette ühe seikluse teise järel. See ei ole ainult roosamanna ja kõik ei lähe hästi, aga nad proovivad ja üsnagi tihti saadab neid edu. 

Mulle meeldis see, kuidas autor vaikselt, tasa ja targu, näitas Louisa emotsioone ja tema läbielamisi, kui ta mõistis, et on Willi armunud. Ma oleksin väga tahtnud, et raamatus oleks olnud mõned peatükid ka läbi Willi silmade. Will tundus olevat väga tark ja teadis alati väga kindlalt, mida tahab, tema seiuskohti, tundeid ja mõtteid oleks olnud huvitav teada. 
Öelda, et see on armastusromaan? Pigem mitte. Selles oli nii palju muud, aga armastus jäi natukene tahaplaanile ja hõivas pigem viimast kolmandikku raamatust. Pean ütlema, et hõivas, vallutas ja jättis kibemagusa maigu, aga see oli võimas. Jah, lühikesevõitu etapp raamatust, aga võimas. Pigem on see raamat elust, milles, nagu igas normaalses elus, on natukene romantikat, nii heas kui halvas ja alati ei lõppe kõik hästi. Kuigi ma leinasin koos Louisaga ja tundsin, et see oleks võinud lõppeda teisiti, aktsepteerisin Willi valikut samamoodi nagu Louisa. Autor  on tema otsuse väga hästi ära põhjendanud ja sellele ei saa eriti vastu vaielda, ma mõistan. Ei tahaks vist mõista, aga muud ei jää üle, see tundus loogiline samm Willi jaoks. 

Ma vist ei liialda, kui ütlen, et see raamat jättis mulle sügava mulje, sügavama kui oleksin arvanud. See tundus nii eluline ja tõene, mul ei jää paljude raamatutega sellist tunnet sisse, see on hea tunne. Pärast raamatu lõpetamist väga hea just ei olnud, aga vahel võib-olla ongi sellist mõttepausi vaja. 
Aga ma ütlen veel kord, mitte kunagi enam ei taha ma sellise raamatu otsa sattuda. Ma olen kolm päeva ainult maganud ja väsinud olnud, emotsionaalselt läbi. Ja seda kõike ühe raamatu pärast? Väljas on 25 kraadi sooja, päike paistab ja mina nutan mingit raamatutegelast taga. Annab ikka olla...  
Nüüd jääb vaid loota, et ma sellesse *tsüklisse* ei lange, kus ma sada aastat jälle midagi samaväärselt lugeda ei leia ja siis hoopis lugemise mõneks ajaks üldse maha jätan. Mul on ikka veel see raamat pooleli, mida Neuhausi raamatu juures mainisin, üritan sellega mõned peatükid nüüd edasi liikuda. Enne jaanipäeva võiks läbi saada selle, aga kipub kahtlaseks minema. Katsun end kokku võtta, sest raamat pole halb, lihtsalt mitte minu maitse. Aga sellest juba üsna pea (loodetavasti!).