29 juuni 2016

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"

256 lehekülge
Heli kirjastus
Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.
"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

Ma pean ausalt tunnistama, et eelkõige köitis mind selle raamatu kaanekujundus. Ma pole tükk aega nii ilusat raamatukaant näinud. Arvasin esialgu, et tegemist on mõne ulmeromaaniga, et noh, kaks noort seisavad ja vaatavad eriti säravaid tähti seal taevas, ilmselt tulnukaid, eks? Aga ei, selgus, et tegemist on täitsa oma kirjaniku Heli Künnapase raamatuga ja tulnukatest ta küll ei räägi. 

Olen Heli blogi(sid) nüüd juba üsna pikalt aeg-ajalt jälginud ja ta tundub mulle päris toreda inimesena. Nii palju, kui seda läbi blogide üldse aru saada on. Teadsin küll, et hiljuti tuli tema sulest üks uus raamat, aga kuna lugeda on kogu aeg nii palju, siis läks see esimesed paar kuud minust täitsa mööda. Sellegipoolest, kui raamatukogus järg lõpuks minuni jõudis (parema hea meelega ostaksin endale kõik raamatud, mida loen, aga selleks peaksin ma hääääästi rikas olema), siis ruttasin kiiruga raamatule järgi. Pidin enda Skandinaavia krimka ka lugemata tagasi viima, enne jõudis juba tähtaeg kätte tulla ja teised tahavad ka lugeda, aga pole hullu, ma kohtun temaga taas (loodetavasti!).

Tänapäeva Eesti kirjanike raamatuid on selles mõttes tore lugeda, et sündmuskohad on enamasti tuttavad ja kogu elu-olu ei mõju võõristavalt. Mulle meeldis Hugo Vaheri „Skvotterid“ eriti just seetõttu, et elasin isegi üsna pikalt Tartus ning paralleele oli kerge tõmmata ja kuigi Pärnuga on mul vähe kokkupuuteid, sain üsna täpselt aru, milline see piirkond seal olema peaks, kus Maria seltskond liikus. Kõik on lihtsalt tuttav ja aimatav, see on mõnus vaheldus, sest ausalt, kogu aeg ei taha isegi raamatutes mööda maailma rännata. Vahel on hea kodus olla.

Raamat hakkas pihta nagu üsna tavaline noortekas. On üks poiss, kellesse põhimõtteliselt kogu kooli naissugu armunud on ja siis on üks tüdruk, kes ei ole temasse armunud ja naeruvääristab mõttes neid, kes on. Tüüpiline eks? Siis toimuvad veel mõned päris klišeelikud sündmused ja asi läheb järsku päris sügavaks. Just siis kui arvasin, et okei, pubekate probleemid, hullemaks ikka ei lähe... Siis läks asi veel sügavamaks. Pärast seda mõtlesin jälle, et ahaa, okei, see oli nüüd päris deep, aga enam hullemaks ei lähe eks? Vale vastus. Läks. 

Alustasin raamatut mõttega, et hakkan lugema tavalist noortekat, kus noored ilusti armuvad ja vahest ehk murravad mõne südame ja õpivad sellest ning kõike seda seal oligi. Aga siis oli veel mingi maffia moodi värk, aa, ja prostitusioon ka? See oli tõsiselt ootamatu minu jaoks. Esialgu mõtlesin, et haha on ikka lollid noored küll, nutavad ja halavad, küll see elu on raske, ise käivad alles keskkoolis ja ei tea elust veel õieti midagi. Selgus, et vist teadsid küll? Polnud nad nii lapsed midagi. Panin oma mõtted lukku ja lugesin rahulikult raamatu lõpuni, ise salamisi oodates, et okei, nüüd tuleb mingi eriti suur pomm kaela, aga õnneks olid suuremad üllatused selleks hetkeks vist juba möödas. 

Vahepeal väsisin nendest õpetlikest lugudest, hunnitutest metafooridest ja elulistest näidetest päris ära. Oli vahepeal nagu eneseabiõpik. Siiski oli see peategelaste jaoks vajalik ja mulle iseenesest meeldis, et vaatamata kõigele, säilitasid noored oma analüütilise mõtlemisvõime. Olgu, mitte alati, aga enamuse ajast.

Mis oli täiesti reaalne, olen seda kahjuks ise näinud ja see teeb kurvaks – kambavaimus joomine. Sõber joob, kuidas siis mina ei joo? Kõik vaatavad lollilt, kui ma ära ütlen, tahan unustada, tahan teisega samastuda ja kõik need teised lollid vabandused. Teate mis, see teiste pärast kambavaimus joomine on nii loll asi ja nõnda ka Heli oma raamatus kirjutab. Mul on hea meel lugeda, et keegi lähenes sellele nii toorelt ja lihtsalt nagu Heli. Lihtsalt nii on, pole mõtet ilustada. Katsu siis ainult keelduda, oled nagu paaria! Minu nipp neil kordadel (kui olin väsinud end õigustamast, miks ma juua ei taha) oli valada endale natukene mahla või kokat ja teha nägu nagu oleks mu joogis ka alkohol ning siis oma topsi ja tähtsa näoga mööda ilma ringi patseerida. Nagu poleks siin ilmas paremaid tegevusi... Aga mis iganes töötab. See töötas.

Koos kõigi oma ülepingutatud klišeedega, noorte joomisega, metafooride ja eneseabiraamatute stiilis lausete üllitamisega... Mulle meeldis see raamat. Kõik see sobis nende tegelastega ja kahjuks mulle tundub, et pärismaailmas vajaksid paljud sellist sõpra nagu Maria Joelile oli. Ma ei tea, kas suudaksin ealeski olla nii kannatlik nagu seda oli Maria. Loodetavasti mõni neist, kelle elu on nii noores eas kuhugile takerdunud, satub selle raamatu otsa, sest see mõjubki kohati nagu eneseabiõpik, ilma, et sellele oleks peale kirjutatud "Enesabiõpik". Paraku usun, et see on üsna kaheldav, sest lugemine on see, mida paljud tänapäeval enam teha ei taha. Ma arvan, et need leheküljed, kus õpetaja diskuteeris (või siis isegi õigustas?) õpilastega lugemise teemal, jäid mulle kõige paremini meelde. Need olid kuidagi nii kurvad mõtted. Ma tean, et terve raamatu kõrval see mitte lugemise teema ei ole sugugi nii kurb, aga see lihtsalt kinnitab seda, mida me kõik teame. Kui asjast filmi ei tehta, siis jäävad paljud raamatud noorte jaoks tundmatuks. Mida aega edasi, seda hullemaks asi ilmselt läheb.

Julgen soovitada! Mitmekihiline ja mõtlemapanev noorteromaan. Mitte liiga keeruline jälgida, üsna lihtsa süžeega, kuid õpetlik ja asjakohane.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar