01 juuni 2016

Jojo Moyes "Me Before You"

16,5 h / 408 lehekülge
Lou Clark knows lots of things. She knows how many footsteps there are between the bus stop and home. She knows she likes working in The Buttered Bun tea shop and she knows she might not love her boyfriend Patrick.
What Lou doesn't know is she's about to lose her job or that knowing what's coming is what keeps her sane.
Will Traynor knows his motorcycle accident took away his desire to live. He knows everything feels very small and rather joyless now and he knows exactly how he's going to put a stop to that.
What Will doesn't know is that Lou is about to burst into his world in a riot of colour. And neither of them knows they're going to change the other for all time.

Eestikeelse raamatu kaanelt: Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Loevad Susan Lyons, Anna Bentink, Steven Crossley, Alex Tregear, Andrew Wincott, Owen Lindsay ja audioraamatu andis välja Penguin Audio.

Hoiatan, et spoilerdan korralikult!

Nagu ikka, pean natukene pläkutama sellel teemal, kuidas raamatuni jõudsin. See oli taaskord selline „kogemata“ leid. Tean ammuilma, et selline raamat olemas on, aga kuna ma ei armasta kurva lõpuga raamatuid, polnud mul vähimatki plaani seda lugema hakata. Ma ei mäleta kahjuks seda, kuidas teadsin, et see on kurva lõpuga, aga võib-olla oli see lihtsalt loogiline järeldus sisututvustuse lugemise järel. Siis tuli veel film ka välja (esilinastub muide sellel nädalal!) ja selle treiler illustreeris veelgi enam seda, kui kurb see olema saab. Nope, mina seda ei loe ja filmi ei vaata. Isegi, kui eestikeelne raamat välja tuli, otsustasin passida. Siis aga leidsin täitsa suvaliselt sellise pealkirjaga audioraamatu nagu „Me Before You“, selle hinne oli 5 palli süsteemis tervelt 4,6 ja pikemalt raamatu sisusse süvenemata, asusin seda kuulama. Ei tea kuidas ma kohe otsi kokku viinud, et tegemist on sama raamatuga (halloo?!? pealkiri pole ju nii keeruline meelde jätta!), mida väldin, aga sain esimese kümne minutiga aru, et olen teinud väikese vea. Sattusin täpselt selle raamatu otsa, mida ülima hoolega teadlikult vältinud olen, aga selleks hetkeks oli kahju juba tehtud. Narraatorid, eriti Louisa hääle lugeja, olid nii ilmekad, et ma ei saanud seda enam pooleli jätta, see oleks mind kummitama jäänud. Tõesti, see oli nii ilmekalt loetud raamat, vahepeal naersin ilmselt rohkem, kui vaja, sest briti aktsent on vahva (tean, tean, Inglismaal on sadu aktsente, aga räägin üldisemalt). Üks asi, mille peale tükk aega naersin, oli sõna „idiot“, mida hääldati kui „iiidžit“. Igatahes, soovitan kuulata, see on kuidagi emotsionaalselt kergem, ma ei oskagi seda hästi seletada. Lugemine on, või vähemalt tundub mulle aeg-ajalt palju emotsionaalsem ja raskem. See raamat sobis kuulamiseks väga hästi. Või ei, lõpu poole kindlasti mitte. See oli lihtsalt niii kurb. Lõppu oleks vist kergem lugeda olnud, kui kuulata, sest narraator tegi tõõõeesti head tööd ja ei hoidnud emotsioonidega tagasi. Seda oli raske kuulata, niiiii kurb. Okei, ütlen lihtsalt välja - ma vihkasin seda lõppu ja ma ei taha mitte kunagi elus enam sellist raamatut isegi eemalt näha! Aga ma armastasin seda raamatut. Tunnen, et olen selle raamatu kohapealt nagu rongiõnnetus, ma isegi ei tea täpselt, kuhu oma emotsioonid peita. Ükski raamat pole mulle varem nii palju mõjunud, ma ei mäleta et oleks. 

Kahjuks on raamatule ka järg, mida ma KINDLASTI lugeda ega kuulata plaani. Ma ei taha sellele loole järge, see tundub üleliigne ja liigsete sõnade raiskamisena. Vaadates järje skoori ja arvustusi, tundub, et suur osa inimestest on minuga nõus, kuigi jah, leidub ka andunud fänne. Need, kes on vaevunud järge lugema, on andnud raamatule keskmiselt hindeks 3,6, mis on võrreldes esimese osaga palju madalam skoor. Ma ei välista, et raamat on tore või hea, kuid ei usu, et see mulle midagi pakub. Eelmise raamatu lõpp oli täiuslik punkt heale raamatule. Mitte täiuslik per se, aga see sobis sinna. Ma ei kujuta ette, kas tahan teada, kuidas Louisal läheb. Ma loodan, et hästi, aga ilma Willita tundub mõttetu veel ühte osa lugeda. See oli nende kahe lugu, mitte ainult Louisa oma. Las see jääda.

Selles raamatus oli nii palju asju, mis mind närvi ajasid ja kurvaks tegid, naerma ajasid ja lõbustasid, kuid mitte need asjad, millele esialgu panustasin. Näiteks Patrick ja Louisa pere ajasid vahepeal hirmsasti närvi, prr, kasutud ja imelikud inimesed. Mulle meeldis Louisa isa, aga see on üsna kõik. Tema ema ja õde mulle muljet ei avaldanud, kuigi ka neil oli palju häid momente raamatus. Lihtsalt, kui lõke juba ükskord põleb, siis vinguhais jääb nagunii külge. Kui poleks olnud Willi, siis istuks Louisa ikka kodus oma õe ja ema talla all ning arvaks, et nii ongi okei.  

Will oli... arvata on, et ta oli "natukene" tujust ära. Natukene on tegelikult leebelt öeldud, aga see on ilmselt mõistetav. Õnnetusest oli möödas kaks aastat, enne, kui tema elutee ristus Louisa omaga. Enne Louisat ei olnud Will oma nina majast välja pistnud muuks, kui vaid arsti juures käimiseks. Louisa näeb alguses pööraselt vaeva, et oma ametikohal hakkama saada, aga vaikselt hakkavad noored (sest ma TÕESTi arvan, et 27 ja 35 on ikkagi veel noored, jah) läbi saama ja võtavad ette ühe seikluse teise järel. See ei ole ainult roosamanna ja kõik ei lähe hästi, aga nad proovivad ja üsnagi tihti saadab neid edu. 

Mulle meeldis see, kuidas autor vaikselt, tasa ja targu, näitas Louisa emotsioone ja tema läbielamisi, kui ta mõistis, et on Willi armunud. Ma oleksin väga tahtnud, et raamatus oleks olnud mõned peatükid ka läbi Willi silmade. Will tundus olevat väga tark ja teadis alati väga kindlalt, mida tahab, tema seiuskohti, tundeid ja mõtteid oleks olnud huvitav teada. 
Öelda, et see on armastusromaan? Pigem mitte. Selles oli nii palju muud, aga armastus jäi natukene tahaplaanile ja hõivas pigem viimast kolmandikku raamatust. Pean ütlema, et hõivas, vallutas ja jättis kibemagusa maigu, aga see oli võimas. Jah, lühikesevõitu etapp raamatust, aga võimas. Pigem on see raamat elust, milles, nagu igas normaalses elus, on natukene romantikat, nii heas kui halvas ja alati ei lõppe kõik hästi. Kuigi ma leinasin koos Louisaga ja tundsin, et see oleks võinud lõppeda teisiti, aktsepteerisin Willi valikut samamoodi nagu Louisa. Autor  on tema otsuse väga hästi ära põhjendanud ja sellele ei saa eriti vastu vaielda, ma mõistan. Ei tahaks vist mõista, aga muud ei jää üle, see tundus loogiline samm Willi jaoks. 

Ma vist ei liialda, kui ütlen, et see raamat jättis mulle sügava mulje, sügavama kui oleksin arvanud. See tundus nii eluline ja tõene, mul ei jää paljude raamatutega sellist tunnet sisse, see on hea tunne. Pärast raamatu lõpetamist väga hea just ei olnud, aga vahel võib-olla ongi sellist mõttepausi vaja. 
Aga ma ütlen veel kord, mitte kunagi enam ei taha ma sellise raamatu otsa sattuda. Ma olen kolm päeva ainult maganud ja väsinud olnud, emotsionaalselt läbi. Ja seda kõike ühe raamatu pärast? Väljas on 25 kraadi sooja, päike paistab ja mina nutan mingit raamatutegelast taga. Annab ikka olla...  
Nüüd jääb vaid loota, et ma sellesse *tsüklisse* ei lange, kus ma sada aastat jälle midagi samaväärselt lugeda ei leia ja siis hoopis lugemise mõneks ajaks üldse maha jätan. Mul on ikka veel see raamat pooleli, mida Neuhausi raamatu juures mainisin, üritan sellega mõned peatükid nüüd edasi liikuda. Enne jaanipäeva võiks läbi saada selle, aga kipub kahtlaseks minema. Katsun end kokku võtta, sest raamat pole halb, lihtsalt mitte minu maitse. Aga sellest juba üsna pea (loodetavasti!). 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar