15 juuni 2016

Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

320 lehekülge
Helios kirjastus
Iga päev üks ja sama …
Rachel sõidab tööpäeviti edasi-tagasi Londoni vahet. Ta teab, et hommikuti peatub rong ühes ja samas kohas punase signaaltule taga, kust avaneb vaade ridaelamute tagaõuedesse.
Rachelile hakkab juba näima, et ta tunneb inimesi, kes ühes sealses kodus elavad. Ta kutsub neid Jessiks ja Jasoniks. Nende elu – nagu Rachel seda näeb – on täiuslik. Kui ta vaid ise saaks nii õnnelik olla …
… kuni tänaseni
Ühel päeval näeb Rachel šokeerivat pilti. Rong peatub ainult minutiks, kuid sellest piisab. Nüüd muutub kõik. Rachelil on võimalik osa saada eludest, mida ta on seni eemalt jälginud. Nüüd selgub, et ta on rohkem kui vaid naine rongis …

Paula Hawkins töötas viisteist aastat ajakirjanikuna, enne kui hakkas ilukirjanduses kätt proovima. Ta on sündinud ja üles kasvanud Aafrikas Zimbabwes. 1989. aastal kolis ta Londonisse, kus ta elab siiani. „Tüdruk rongis“ on tema esimene põnevik. Raamatu avaldamise õigused on kogu maailmas müüdud juba 44 riiki ja USA filmikompanii DreamWorks on teinud ettepaneku sellest linateos vändata.

Mul oli sellest raamatust veidi teistsugune ettekujutlus ja olen pigem positiivselt üllatunud, et see polnudki päris selline nagu arvasin. See raamat on nii edukas, et paratamatult tekib mingi eelarvamus, olgu see siis hea või halb. 
Seda raamatut oli väga lihtne lugeda. Pole oluline, et lugemine oli tehtud natukene keeruliseks, minevikku segatud olevikuga ja sisse toodud kolm peategelast, üks hullem kui teine. Seda oli sellegipoolest lihtne jälgida, põnevate raamatute võlu ilmselt. See ei muutunud kunagi, isegi mitte üheks sekundiks, igavaks või liiga pikaks. Paljude raamatute lõpp on liialt veniv või vastupidi, liiga järsku otsas. „Tüdruk rongis“ oli see kuldne kesktee, mida võiks rohkem näha. Lõppes täpselt seal, kus ta pidi ja mitte ühtegi lauset polnud liiga palju või vähe.

Rachel, Megan ja Anna on kolm naist, kelle elus on/olid toksilised mehed. Kolm naist, kelle eluteed ristuvad ja seda kõige halvemas mõttes. Nad on kõik ääretult düsfunktsionaalsed ja keerulised tegelased, lugemise jooksul võib kaastunne nende vastu, kui seda üldse tekkis, täielikult ära kaduda või minimaalseks muutuda. Autor on andnud kõik, mis on seotud alkohooliku jõetuse, raskuste ja mõttemaailmaga väga hästi edasi. Lausa nii hästi, et poole raamatu peal tahtsin Racheli osas juba üldse alla anda. Kõigi kolme naise karakterid on niivõrd hästi üles ehitatud, et mul ei jäägi tegelikult mingit kommenteerimisruumi. Mida kommenteerida, kui autor on kõik oma raamatus nii hästi suutnud välja kirjutada? Mingil hetkel raamatu lõpus mõtlesin, et oleks olnud lahe lugeda ka mõne meespoole nägemusi, aga tegelikult poleks see midagi juurde andnud, vastupidi, vahest oleks see liiga palju ära andnud. 

Enne magamaminekut jäin mõtlema, et raamatu teema on tegelikult väga aktuaalne. Kui palju näevad inimesed vaeva, et endast mingi mulje jätta. Kõik vaatavad ja imetlevad eemalt, tegelikkus on midagi hoopis teistugust. See on lihtne paralleel, aga kõik need instagramis nähtavad puhkuse/reisi/toidu/riiete/päikese/kuu/jms pildid. Mis selle taga on? Tegelikult tihtipeale ilmselt mitte midagi, aga vastava kuvandi on inimesed loonud ja parimal juhul kõik vaatavad, imetlevad ja kadestavad – tahaks ka selline olla. Mulle meeldis kuidas Rachel end tundis, kui sai aru, et asjad polegi nagu postkaardil. Alati on lootust, et kellegil on veel halvemini, eks? 

Mulle öeldi, et seda raamatut ei saa enne käest ära panna, kui see läbi on ja see on tõsi. Lugesin seda eile hiliste öötundideni ja takkapihta magasin veel hommikul sisse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar