Kõigepealt, enne, kui üldse raamatuteni jõuan, tahan öelda oma lugejatele suuuuuuuuur AITÄH! Esitasin millalgi kevadel oma blogi sellele blogiauhindade jagamise lehele, mainisin seda vist kahele inimesele ja ei reklaaminud seda kuidagi... ometi sain tervelt 192 häält, mida on oodatust tohutult palju rohkem! Nii, et suured tänud teile :)


Leidsin ükspäev poest Sarah J. Maasi "Klaastrooni" ja lugesin seejärel kõik neli raamatut järjest nädala ajaga ära. Proovisin
siin ühtemoodi ja teistmoodi, aga ei oska kuidagi paremini seda teha,
ilma, et spoilerdaks. Niisiis, kui keegi ei taha teada, mis saama hakkab, ei soovita lugeda kaugemale, kui esimese raamatuni. Vabandust, kui mul nimed kohati valesti on kirjutatud, kirjutan neid hetkel mälu järgi. Üritan teha võimalikult lühidalt.
1.
Raamat „Klaastroon“ 436
lehekülge
SEE ON CELAENA SARDOTHIEN.
IMEILUS. SURMAV.
SUURSUGUSEKS LOODUD.
Endovieri räpastes, pimedates soolakaevandustes
kannab eluaegset karistust kaheksateist-kümneaastane tüdruk. Ta on koolitatud
palgamõrvar, oma ala parim, kuid tegi saatusliku vea. Ta jäi vahele.
Noor kapten Westfall pakub talle
tehingut: vabadus vastukaaluks tohutu ohvri eest. Celaena peab esindama printsi
elu ja surma peale peetaval turniiril – võideldes andekaimate varaste ja
palgamõrtsukatega kogu riigist. Ükskõik, kas elu või surm: igal juhul saab ta
vabaks. Tulgu võit või kaotus, ta avastab oma tõelise saatuse. Aga kas see
sulataks palgamõrvari südame?
Esimeses
osas tutvub lugeja Celaena, Doriani ja Chaoliga. Nehemia vist tuli ka esimeses
osas, tema on Celaena sõbranna ja Eyllwe printsess. Toimuvad võistlused kuninga
kangelase valimiseks ja loomulikult ei tule kellelegi üllatuseks, et Celaena
selle värgi lõpuks kinni paneb, ta on ju nii võimas. Romantikat on ka. Täiesti lihtsalt öeldes, see ongi esimese raamatu kokkuvõte.
Mis
mulle selle konkreetse raamatu puhul ei meeldinud, oli peakangelanna enese ego
suurus ja enesekriitika puudumine. Kui suurepärane, kaunis ja võitmatu ta on. Olin
esiti üsna ootusärevil, millal ta ninanipsu
saab, aga näe, ei saanudki. Ta oli ja jäigi, isegi läks VEEL paremaks terve nelja
osa jooksul. Celaena kiitmist oli üle võlli palju ja see polnud sugugi meeldiv,
see oli tüütu.
„Põnevad“ kohad ei pakkunud kohati mingit üllatusmomenti, sest nii kui mingi olukord tekkis, siis oli teada, et kõikvõimas ja suurepärane Celaena tuleb ja päästab päeva oma üliinimlike võimetega (ja jätab seejuures oma ilu ja nooruse tõttu kõikide kõrvalseisjate suu ammuli).
Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et raamatud on kirjutatud läbi erinevate tegelaste, pole ainult Celaena maailm, lugeja näeb ka teisi.
„Põnevad“ kohad ei pakkunud kohati mingit üllatusmomenti, sest nii kui mingi olukord tekkis, siis oli teada, et kõikvõimas ja suurepärane Celaena tuleb ja päästab päeva oma üliinimlike võimetega (ja jätab seejuures oma ilu ja nooruse tõttu kõikide kõrvalseisjate suu ammuli).
Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et raamatud on kirjutatud läbi erinevate tegelaste, pole ainult Celaena maailm, lugeja näeb ka teisi.
2.
Raamat „Crown of Midnight“ 418
lehekülge
From the throne of glass rules a
king with a fist of iron and a soul as black as pitch. Assassin Celaena
Sardothien won a brutal contest to become his Champion. Yet Celaena is far from
loyal to the crown. She hides her secret vigilantly; she knows that the man she
serves is bent on evil.
Keeping up the deadly charade
becomes increasingly difficult when Celaena realizes she is not the only one
seeking justice. As she tries to untangle the mysteries buried deep within the
glass castle, her closest relationships suffer. It seems no one is above
questioning her allegiances—not the Crown Prince Dorian; not Chaol, the Captain
of the Guard; not even her best friend, Nehemia, a foreign princess with a
rebel heart.
Then one terrible night, the
secrets they have all been keeping lead to an unspeakable tragedy. As Celaena's
world shatters, she will be forced to give up the very thing most precious to
her and decide once and for all where her true loyalties lie... and whom she is
ultimately willing to fight for.
Teises
osas täidab Celaena kohust kuningliku palgamõrvarina ja see tekitab tülgastust
nii Dorianis kui ka Chaolis. Kuna Celaena jättis esimese osa lõpus Doriani
maha, siis nüüd on tee valla Chaolile ja üsna selles suunas see liikus, väga ühemõtteliselt tegelikult.
Dorian üritab selles suhtes vapper olla ja tegelikult õnnestub see tal
paremini, kui oleksin uskunud. Nehemial on teises osas suur roll ja see kujuneb
selles sarjas väga oluliseks murdepunktiks. Teise osa lõpp on võib-olla mõnele üllatuseks,
aga üldiselt oli juba esimeses osas näha (oli üks pisike lause, mis selle ära andis), et need asjad sinnapoole liikuma hakkavad.
3.
Raamat „Heir of Fire“ 562
lehekülge
She was the heir of ash and fire,
and she would bow to no one.
Celaena Sardothien has survived
deadly contests and shattering heartbreak—but at an unspeakable cost. Now she
must travel to a new land to confront her darkest truth...a truth about her
heritage that could change her life—and her future—forever.
Meanwhile, brutal and monstrous
forces are gathering on the horizon, intent on enslaving her world. To defeat
them, Celaena must find the strength to not only fight her inner demons but to
battle the evil that is about to be unleashed.
The king's assassin takes on an
even greater destiny and burns brighter than ever before in this follow-up to
the New York Times bestselling Crown of Midnight.
Kolmas
osa algas Celaena seiklustega kaugel eemal Adarlanist, kus ta hakkas õppima
enda maagia kasutamist. Seekord tuli juurde päris mitu uut liini, millest üks
tundus mulle talumatult igav. Nõiad, ehtsad nõiad.
Iga kord kui nägin, et järgmine peatükk on nõidadest, leidsin aega, et teha asju, mille jaoks muidu eriti tahtmist polnud, sest need nõiaasjad olid tõega igavad minu jaoks. Neljanda osa poolepealt muutus see ka natukene põnevamaks, aga kindlasti olid need peatükid raamatutes minu kõige vähem lemmikumad.
Dorian uneleb lossis ja ei tee suurt midagi peale ühe ravitsejaga mehkeldamise. Imelik tundub see, et nad olid nii vähe koos ja raamatus räägib nendest nii vähe, aga mis sündmused see kõik käima lõi, kui asi otsa sai... Ju siis oli lihtsalt vaja midagi, et Dorianil ikka mõtteainet oleks, sest Chaoliga olid ju suhted päris sassis selleks hetkeks. Minu jaoks jäi see Sorcha liin nõrgaks ja neljandas raamatus ei mõjunud see tema meenutamine teps mitte liigutavalt.
Oli vist kolmas osa see, kus Celaena ulgumine ja halamine hakkas juba närvidele käima? Ma ei mäleta täpselt, aga oli see vast tüütu! Kuniks tuleb uus armastus. Okei, jälle uus. Ei tea, kas see on lõpuni või jõuab mingi neljas veel tulla... Ta vahetab neid päris tihti või mulle ainult tundub?
Iga kord kui nägin, et järgmine peatükk on nõidadest, leidsin aega, et teha asju, mille jaoks muidu eriti tahtmist polnud, sest need nõiaasjad olid tõega igavad minu jaoks. Neljanda osa poolepealt muutus see ka natukene põnevamaks, aga kindlasti olid need peatükid raamatutes minu kõige vähem lemmikumad.
Dorian uneleb lossis ja ei tee suurt midagi peale ühe ravitsejaga mehkeldamise. Imelik tundub see, et nad olid nii vähe koos ja raamatus räägib nendest nii vähe, aga mis sündmused see kõik käima lõi, kui asi otsa sai... Ju siis oli lihtsalt vaja midagi, et Dorianil ikka mõtteainet oleks, sest Chaoliga olid ju suhted päris sassis selleks hetkeks. Minu jaoks jäi see Sorcha liin nõrgaks ja neljandas raamatus ei mõjunud see tema meenutamine teps mitte liigutavalt.
Oli vist kolmas osa see, kus Celaena ulgumine ja halamine hakkas juba närvidele käima? Ma ei mäleta täpselt, aga oli see vast tüütu! Kuniks tuleb uus armastus. Okei, jälle uus. Ei tea, kas see on lõpuni või jõuab mingi neljas veel tulla... Ta vahetab neid päris tihti või mulle ainult tundub?
Rowan
on kolmanda osa üks kõige põnevamaid lisandusi ja üldse oli kolmas osa tükk
maad põnevam, kui teine. Celaena teeb raamatus läbi väga suure muutuse ja õpib
enda võimeid mitte kartma, ühtlasi selgub natukene rohkem tema mineviku kohta.
4.
Raamat „Queen of Shadows“ 648
lehekülge
Everyone Celaena Sardothien loves
has been taken from her. But she’s at last returned to the empire—for
vengeance, to rescue her once-glorious kingdom, and to confront the shadows of
her past…
She has embraced her identity as
Aelin Galathynius, Queen of Terrasen. But before she can reclaim her throne,
she must fight.
She will fight for her cousin, a
warrior prepared to die for her. She will fight for her friend, a young man
trapped in an unspeakable prison. And she will fight for her people, enslaved
to a brutal king and awaiting their lost queen’s triumphant return.
The fourth volume in the New York
Times bestselling series continues Celaena’s epic journey and builds to a
passionate, agonizing crescendo that might just shatter her world.
See esimene lause, et kõik, keda ta armastab, on tema käest võetud? Ei ole sugugi tõsi.
Kes see Chaol, Rowan, Dorian (okei, mis sest, et deemoni mõju all) siis talle olid? Kõik ju täitsa elus ja terved (mööndustega).
Neljandas osas oli ka seda nõidade asja, aga selles raamatus oli see natukene põnevam. Hästi natukene. Aa, ja nüüd enam pole Celaena, vaid on Aelin, kõikvõimas kadunud kuninganna.
Mis ta siis selles raamatus teeb? Suurt mitte midagi üllatuslikku, käib ja jätab enda järel maha üllatunud näod ja vaimustunud inimesed. Mitu korda päästab päeva ja enam-vähem midagi tal ei ebaõnnestu, same old, same old.
Osa lõpus toimub suur võitlus hea ja kurja vahel, vähemalt üks pahadest saab alistatud, aga tundub, et just see kurjus polnudki veel kõige hullem ja õige kurjuse vastu alles hakatakse võitlema.
Vahelduse mõttes juhtub ka mõne heaga midagi paha, aga mitte liiga hullult.
Igal juhul jään ootama viiendat osa. Tüdinesingi juba natukene neist neljast ära ja see paarikuune paus pole liiga hull ootus ilmselt.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et raamatusari ise on põnev, esimene osa „Klaastroon“ mõjub kohati uudsena. Teine osa on nii ja naa, kolmas ja neljas osa olid pigem küsitavad, jättes õhku küsimuse – olen seda juba lugenud, vähemalt kolm-neli korda, olen ju? Tõsi, sarnaseid raamatuid olen lugenud korduvalt läbi aastate, aga minu jaoks ei mõju see väsitavalt, sest mulle selline teema meeldib. Meeldis kümme-viisteist aastat tagasi ja meeldib ilmselt ka veel kümne aasta pärast, sest see teema lihtsalt on minu jaoks põnev. Ma ei ajaks siinkohal segi terminit põnev = uudne. Loomulikult on umbes 90% teekonnast, käikudest ja suhetest täiesti ettearvatavad ja suurt midagi ei tule üllatusena, aga jällegi, loen ja meeldib (ikka veel). Jah, Trudy Canavani, Robin Hobbi või Maria V. Snyderile jääb alla, kuid meeldiv on sellegipoolest.
Kes see Chaol, Rowan, Dorian (okei, mis sest, et deemoni mõju all) siis talle olid? Kõik ju täitsa elus ja terved (mööndustega).
Neljandas osas oli ka seda nõidade asja, aga selles raamatus oli see natukene põnevam. Hästi natukene. Aa, ja nüüd enam pole Celaena, vaid on Aelin, kõikvõimas kadunud kuninganna.
Mis ta siis selles raamatus teeb? Suurt mitte midagi üllatuslikku, käib ja jätab enda järel maha üllatunud näod ja vaimustunud inimesed. Mitu korda päästab päeva ja enam-vähem midagi tal ei ebaõnnestu, same old, same old.
Osa lõpus toimub suur võitlus hea ja kurja vahel, vähemalt üks pahadest saab alistatud, aga tundub, et just see kurjus polnudki veel kõige hullem ja õige kurjuse vastu alles hakatakse võitlema.
Vahelduse mõttes juhtub ka mõne heaga midagi paha, aga mitte liiga hullult.
Igal juhul jään ootama viiendat osa. Tüdinesingi juba natukene neist neljast ära ja see paarikuune paus pole liiga hull ootus ilmselt.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et raamatusari ise on põnev, esimene osa „Klaastroon“ mõjub kohati uudsena. Teine osa on nii ja naa, kolmas ja neljas osa olid pigem küsitavad, jättes õhku küsimuse – olen seda juba lugenud, vähemalt kolm-neli korda, olen ju? Tõsi, sarnaseid raamatuid olen lugenud korduvalt läbi aastate, aga minu jaoks ei mõju see väsitavalt, sest mulle selline teema meeldib. Meeldis kümme-viisteist aastat tagasi ja meeldib ilmselt ka veel kümne aasta pärast, sest see teema lihtsalt on minu jaoks põnev. Ma ei ajaks siinkohal segi terminit põnev = uudne. Loomulikult on umbes 90% teekonnast, käikudest ja suhetest täiesti ettearvatavad ja suurt midagi ei tule üllatusena, aga jällegi, loen ja meeldib (ikka veel). Jah, Trudy Canavani, Robin Hobbi või Maria V. Snyderile jääb alla, kuid meeldiv on sellegipoolest.
Mul
on hea meel, et juurde on tekkinud üks uus tore kirjastus Pikoprint, kes tõlgib
vahelduse mõttes ka selliseid noorteraamatuid, sest tundub, et lugejaid neile
jagub. Kahjuks pole varasemalt selliste tööde tõlkimisel oldud eriti
järjepidavad, peaaegu kõik sarnane on pooleli jäänud, loodetavasti läheb
Pikoprindi müükidel paremini ja tõlgitakse ära ka järjed. Kokku on Goodreadsi
andmetel plaanis kuus raamatut, millest inglise keeles on olemas hetkel neli
ehk ootama peab veel palju. Viies osa peaks ilmuma selle aasta sügisel ja kuues osa alles 2017. aastal. Eestikeelsete tõlgete kohta ei oska öelda, kuid loodan, et ka järjed on peagi ilmumas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar