Sarah J. Maas

Kõigepealt, enne, kui üldse raamatuteni jõuan, tahan öelda oma lugejatele suuuuuuuuur AITÄH! Esitasin millalgi kevadel oma blogi sellele blogiauhindade jagamise lehele, mainisin seda vist kahele inimesele ja ei reklaaminud seda kuidagi... ometi sain tervelt 192 häält, mida on oodatust tohutult palju rohkem! Nii, et suured tänud teile :)

Leidsin ükspäev poest Sarah J. Maasi "Klaastrooni" ja lugesin seejärel kõik neli raamatut järjest nädala ajaga ära. Proovisin siin ühtemoodi ja teistmoodi, aga ei oska kuidagi paremini seda teha, ilma, et spoilerdaks. Niisiis, kui keegi ei taha teada, mis saama hakkab, ei soovita lugeda kaugemale, kui esimese raamatuni. Vabandust, kui mul nimed kohati valesti on kirjutatud, kirjutan neid hetkel mälu järgi. Üritan teha võimalikult lühidalt. 

1.      Raamat „Klaastroon“  436 lehekülge

SEE ON CELAENA SARDOTHIEN.

IMEILUS. SURMAV.

SUURSUGUSEKS LOODUD.

Endovieri räpastes, pimedates soolakaevandustes kannab eluaegset karistust kaheksateist-kümneaastane tüdruk. Ta on koolitatud palgamõrvar, oma ala parim, kuid tegi saatusliku vea. Ta jäi vahele.

Noor kapten Westfall pakub talle tehingut: vabadus vastukaaluks tohutu ohvri eest. Celaena peab esindama printsi elu ja surma peale peetaval turniiril – võideldes andekaimate varaste ja palgamõrtsukatega kogu riigist. Ükskõik, kas elu või surm: igal juhul saab ta vabaks. Tulgu võit või kaotus, ta avastab oma tõelise saatuse. Aga kas see sulataks palgamõrvari südame?

Esimeses osas tutvub lugeja Celaena, Doriani ja Chaoliga. Nehemia vist tuli ka esimeses osas, tema on Celaena sõbranna ja Eyllwe printsess. Toimuvad võistlused kuninga kangelase valimiseks ja loomulikult ei tule kellelegi üllatuseks, et Celaena selle värgi lõpuks kinni paneb, ta on ju nii võimas. Romantikat on ka. Täiesti lihtsalt öeldes, see ongi esimese raamatu kokkuvõte. 

Mis mulle selle konkreetse raamatu puhul ei meeldinud, oli peakangelanna enese ego suurus ja enesekriitika puudumine. Kui suurepärane, kaunis ja võitmatu ta on. Olin esiti üsna ootusärevil, millal ta ninanipsu saab, aga näe, ei saanudki. Ta oli ja jäigi, isegi läks VEEL paremaks terve nelja osa jooksul. Celaena kiitmist oli üle võlli palju ja see polnud sugugi meeldiv, see oli tüütu.
„Põnevad“ kohad ei pakkunud kohati mingit üllatusmomenti, sest nii kui mingi olukord tekkis, siis oli teada, et kõikvõimas ja suurepärane Celaena tuleb ja päästab päeva oma üliinimlike võimetega (ja jätab seejuures oma ilu ja nooruse tõttu kõikide kõrvalseisjate suu ammuli). 
Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et raamatud on kirjutatud läbi erinevate tegelaste, pole ainult Celaena maailm, lugeja näeb ka teisi.

2.      Raamat „Crown of Midnight“  418 lehekülge

From the throne of glass rules a king with a fist of iron and a soul as black as pitch. Assassin Celaena Sardothien won a brutal contest to become his Champion. Yet Celaena is far from loyal to the crown. She hides her secret vigilantly; she knows that the man she serves is bent on evil.

Keeping up the deadly charade becomes increasingly difficult when Celaena realizes she is not the only one seeking justice. As she tries to untangle the mysteries buried deep within the glass castle, her closest relationships suffer. It seems no one is above questioning her allegiances—not the Crown Prince Dorian; not Chaol, the Captain of the Guard; not even her best friend, Nehemia, a foreign princess with a rebel heart.

Then one terrible night, the secrets they have all been keeping lead to an unspeakable tragedy. As Celaena's world shatters, she will be forced to give up the very thing most precious to her and decide once and for all where her true loyalties lie... and whom she is ultimately willing to fight for.

Teises osas täidab Celaena kohust kuningliku palgamõrvarina ja see tekitab tülgastust nii Dorianis kui ka Chaolis. Kuna Celaena jättis esimese osa lõpus Doriani maha, siis nüüd on tee valla Chaolile ja üsna selles suunas see  liikus, väga ühemõtteliselt tegelikult. Dorian üritab selles suhtes vapper olla ja tegelikult õnnestub see tal paremini, kui oleksin uskunud. Nehemial on teises osas suur roll ja see kujuneb selles sarjas väga oluliseks murdepunktiks.  Teise osa lõpp on võib-olla mõnele üllatuseks, aga üldiselt oli juba esimeses osas näha (oli üks pisike lause, mis selle ära andis), et need asjad sinnapoole liikuma hakkavad. 

3.      Raamat „Heir of Fire“  562 lehekülge

She was the heir of ash and fire, and she would bow to no one.

Celaena Sardothien has survived deadly contests and shattering heartbreak—but at an unspeakable cost. Now she must travel to a new land to confront her darkest truth...a truth about her heritage that could change her life—and her future—forever.

Meanwhile, brutal and monstrous forces are gathering on the horizon, intent on enslaving her world. To defeat them, Celaena must find the strength to not only fight her inner demons but to battle the evil that is about to be unleashed.

The king's assassin takes on an even greater destiny and burns brighter than ever before in this follow-up to the New York Times bestselling Crown of Midnight.

Kolmas osa algas Celaena seiklustega kaugel eemal Adarlanist, kus ta hakkas õppima enda maagia kasutamist. Seekord tuli juurde päris mitu uut liini, millest üks tundus mulle talumatult igav. Nõiad, ehtsad nõiad.
Iga kord kui nägin, et järgmine peatükk on nõidadest, leidsin aega, et teha asju, mille jaoks muidu eriti tahtmist polnud, sest need nõiaasjad olid tõega igavad minu jaoks. Neljanda osa poolepealt muutus see ka natukene põnevamaks, aga kindlasti olid need peatükid raamatutes minu kõige vähem lemmikumad.
Dorian uneleb lossis ja ei tee suurt midagi peale ühe ravitsejaga mehkeldamise. Imelik tundub see, et nad olid nii vähe koos ja raamatus räägib nendest nii vähe, aga mis sündmused see kõik käima lõi, kui asi otsa sai... Ju siis oli lihtsalt vaja midagi, et Dorianil ikka mõtteainet oleks, sest Chaoliga olid ju suhted päris sassis selleks hetkeks. Minu jaoks jäi see Sorcha liin nõrgaks ja neljandas raamatus ei mõjunud see tema meenutamine teps mitte liigutavalt. 
Oli vist kolmas osa see, kus Celaena ulgumine ja halamine hakkas juba närvidele käima? Ma ei mäleta täpselt, aga oli see vast tüütu! Kuniks tuleb uus armastus. Okei, jälle uus. Ei tea, kas see on lõpuni või jõuab mingi neljas veel tulla... Ta vahetab neid päris tihti või mulle ainult tundub?

Rowan on kolmanda osa üks kõige põnevamaid lisandusi ja üldse oli kolmas osa tükk maad põnevam, kui teine. Celaena teeb raamatus läbi väga suure muutuse ja õpib enda võimeid mitte kartma, ühtlasi selgub natukene rohkem tema mineviku kohta. 

4.      Raamat „Queen of Shadows“  648 lehekülge

Everyone Celaena Sardothien loves has been taken from her. But she’s at last returned to the empire—for vengeance, to rescue her once-glorious kingdom, and to confront the shadows of her past…

She has embraced her identity as Aelin Galathynius, Queen of Terrasen. But before she can reclaim her throne, she must fight.

She will fight for her cousin, a warrior prepared to die for her. She will fight for her friend, a young man trapped in an unspeakable prison. And she will fight for her people, enslaved to a brutal king and awaiting their lost queen’s triumphant return.

The fourth volume in the New York Times bestselling series continues Celaena’s epic journey and builds to a passionate, agonizing crescendo that might just shatter her world.

See esimene lause, et kõik, keda ta armastab, on tema käest võetud? Ei ole sugugi tõsi.
Kes see Chaol, Rowan, Dorian (okei, mis sest, et deemoni mõju all) siis talle olid? Kõik ju täitsa elus ja terved (mööndustega).
Neljandas osas oli ka seda nõidade asja, aga selles raamatus oli see natukene põnevam. Hästi natukene. Aa, ja nüüd enam pole Celaena, vaid on Aelin, kõikvõimas kadunud kuninganna. 
Mis ta siis selles raamatus teeb? Suurt mitte midagi üllatuslikku, käib ja jätab enda järel maha üllatunud näod ja vaimustunud inimesed. Mitu korda päästab päeva ja enam-vähem midagi tal ei ebaõnnestu, same old, same old.  
Osa lõpus toimub suur võitlus hea ja kurja vahel, vähemalt üks pahadest saab alistatud, aga tundub, et just see kurjus polnudki veel  kõige hullem ja õige kurjuse vastu alles hakatakse võitlema. 
Vahelduse mõttes juhtub ka mõne heaga midagi paha, aga mitte liiga hullult. 
Igal juhul jään ootama viiendat osa. Tüdinesingi juba natukene neist neljast ära ja see paarikuune paus pole liiga hull ootus ilmselt.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et raamatusari ise on põnev, esimene osa „Klaastroon“ mõjub kohati uudsena. Teine osa on nii ja naa, kolmas ja neljas osa olid pigem küsitavad, jättes õhku küsimuse – olen seda juba lugenud, vähemalt kolm-neli korda, olen ju? Tõsi, sarnaseid raamatuid olen lugenud korduvalt läbi aastate, aga minu jaoks ei mõju see väsitavalt, sest mulle selline teema meeldib. Meeldis kümme-viisteist aastat tagasi ja meeldib ilmselt ka veel kümne aasta pärast, sest see teema lihtsalt on minu jaoks põnev. Ma ei ajaks siinkohal segi terminit põnev = uudne. Loomulikult on umbes 90% teekonnast, käikudest ja suhetest täiesti ettearvatavad ja suurt midagi ei tule üllatusena, aga jällegi, loen ja meeldib (ikka veel). Jah, Trudy Canavani, Robin Hobbi või Maria V. Snyderile jääb alla, kuid meeldiv on sellegipoolest.

Mul on hea meel, et juurde on tekkinud üks uus tore kirjastus Pikoprint, kes tõlgib vahelduse mõttes ka selliseid noorteraamatuid, sest tundub, et lugejaid neile jagub. Kahjuks pole varasemalt selliste tööde tõlkimisel oldud eriti järjepidavad, peaaegu kõik sarnane on pooleli jäänud, loodetavasti läheb Pikoprindi müükidel paremini ja tõlgitakse ära ka järjed. Kokku on Goodreadsi andmetel plaanis kuus raamatut, millest inglise keeles on olemas hetkel neli ehk ootama peab veel palju. Viies osa peaks ilmuma selle aasta sügisel ja kuues osa alles 2017. aastal. Eestikeelsete tõlgete kohta ei oska öelda, kuid loodan, et ka järjed on peagi ilmumas.