20 juuni 2016

Stephanie Perkins "Isla and the Happily Ever After"

339 lehekülge
Hopeless romantic Isla has had a crush on introspective cartoonist Josh since their first year at the School of America in Paris. And after a chance encounter in Manhattan over the summer, romance might be closer than Isla imagined. But as they begin their senior year back in France, Isla and Josh are forced to confront the challenges every young couple must face, including family drama, uncertainty about their college futures, and the very real possibility of being apart.

Featuring cameos from fan-favorites Anna, Étienne, Lola, and Cricket, this sweet and sexy story of true love—set against the stunning backdrops of New York City, Paris, and Barcelona—is a swoonworthy conclusion to Stephanie Perkins’s beloved series.

Laupäevane lugemiselamus. „Elamus“ on võib-olla natukene palju öeldud.
Seda raamatut võib samuti täiesti erlaldiseisvana lugeda, aga tegelikult on ta „Anna and the French Kiss“ kolmas osa ja raamatu tegevus toimub samas koolis Pariisis.

Isla on pisike punapea, kes on salaja juba kolm aastat olnud armunud Joshi. Tal on parim sõber nimega Kurt, kes on autist, aga keda tuleb kohelda täpselt nagu tavalist inimest (Isla sõnad). Isla arvates on täiesti tavalisena kohtlemine temaga koos samas voodis magamine, kuigi nad on mõlemad 18-aastased. Keegi ei küsinud minult, aga minu arvates pole see sugugi tavaline kohtlemine. Mul on olnud läbi paar väga head vastassoost sõpra (ühte neist võiks pidada parimaks sõbraks), aga mingil juhul ei oleks ma nendega sellises vanuses enam ühes voodis maganud. See oleks lihtsalt imelik.

Raamat algas hästi, see mulle meeldis, aga edasi läks see lihtsalt... ei läinudki? Sellel raamatul polnud mitte mingit kulminatsiooni. Kas see hetkeline lahkuminek, mille üle ma kõhutäie naersin, pidigi kulminatsioon olema? Mõtlen, kuidas seda nüüd sõnastada. Isla jättis iseennast maha Joshi asemel, sest ta oli kindel, et Josh nagunii jätab ta maha ja ta otsustas seda enne teha? Ma ei tea. See kõlab totakalt, aga täpselt nii oli. Lõpuks on nad loomulikult koos happily ever after. Perkinsi raamatut annavad pealkirjaga päris palju sisust ära, või mis?

Loomulikult ei puudu ka selles osas Anna ja Etienne ning Lola ja Cricket. Muide, Josh olevat figureerinud ka esimeses osas, aga mina seda ei mäleta. Kes järjest läbi loevad, võivad siis Joshi suhtes silmad lahti hoida, sest kolmandas osas on tema üks põhitegelane.

Aa, ja selles osas käis läbi lause, et Anna on tüdruk, kes on selliselt ilus, et ta ise ei taipa, kui ilus ta tegelikult on. Palun, kas saab veel klišeelikumat iseloomustust olla? Nüüd hakkasin mõtlema, kas see ikka oli selles osas, äkki oli juba teises osas? Vahet pole, see lause on lollakas ühtemoodi.

Siiski, üheks kergeks lugemiseks tormisesse laupäeva sobis väga hästi. Olin isegi (hästi) natukene kurb, et nüüd see „triloogia“ läbi sai, võiks ju isegi neljas osas olla (uskumatu, et ma praegu kiidan takka mingi sarja liigtootmist).



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar