20 juuni 2016

Stephanie Perkins "Lola and the Boy Next Door"

338 lehekülge
Budding designer Lola Nolan doesn’t believe in fashion... she believes in costume. The more expressive the outfit — more sparkly, more fun, more wild — the better. But even though Lola’s style is outrageous, she’s a devoted daughter and friend with some big plans for the future. And everything is pretty perfect (right down to her hot rocker boyfriend) until the dreaded Bell twins, Calliope and Cricket, return to the neighborhood.
When Cricket — a gifted inventor — steps out from his twin sister’s shadow and back into Lola’s life, she must finally reconcile a lifetime of feelings for the boy next door.

Reede.
See on mingis mõttes järg Stephanie Perkinsi „Anna and the French Kiss“ raamatule, aga neid võib täiesti eraldiseisvana ka lugeda. Anna ja Etienne on raamatus sees, aga põhifookus kuulub siiski täiesti uutele tegelastele.

Lola on väga ektsentriline tütarlaps, kes käib Maxiga, tätoveeritud vanema kutiga, kes ei meeldi ta vanematele. Lola oli armunud Cricketisse (mida nime?? KILK! Ausalt, ma ei harjunud sellega isegi kolmanda raamatu lõpuks ära), aga viimane tegi midagi täiesti kohutavat ja kolis oma perega ära. Nüüd on möödas paar aastat ja nad on tagasi Lola naabriteks. Mitukümmend lehte tehakse selle südame murdmise ja draama kohta suur saladus ning ma pean ütlema, et ootasin midagi väga suurt ja põnevat. Ja siis see tuli. SEE oli põhjus, miks Lola käitus nagu kuutõbine vampiir, kui ta seda tüüpi uuesti nägi?? Okei. Täiesti naeruväärne, aga see selleks...

Lola ja Maxi „armastus“ polnud algusest peale usutav. Ta kirjeldab Maxi väga tehniliselt ja emotsioonitult – tätokad, vanem kutt, laulab hästi, raske lapsepõlevga. Noh, okei. Aga kus on need tüüpilised „ta on nii seksikas ja ta silmad on nii sügavad ja ma armastan tema naeratust ja hääle kõla“ ja kõik see muu jama? Polnud.
See ajas mind nii naerma, kui Lola ütles :“...I don’t date high school boys. I date men.“ Oh, okei.
See esimene osa ilmselt kirjeldab väga hästi, mis tunded mul Lola vastu tekkisid. Ta ei meeldinud mulle väga, aga ta ei olnud üdini vastumeelne. Ma ei mäleta enam eriti hästi „Anna and the French Kiss“ raamatut, aga mul on tunne, et Anna oli mõistlikum. Cricket oli veider tüüp, aga kuna Lola oli ka üpriski veider oma parukate ja kostüümidega, siis sobisid nad päris hästi kokku.


Igatahes oli see üks üsna mõnus reedeõhtune lugemiselamus, magama minna polnud raske, sest raamatule pikemalt järele mõtlema ei pidanud ja uni tuli ruttu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar