20 juuni 2016

Trcy Garvis Graves "Saarel"

336 lehekülge
Ersen
Anna Emerson on kolmekümneaastane emakeeleõpetaja, kes vajab hädasti mõnd seiklust. Olles surmani tüdinud Chicago külmadest talvedest ja suhtest, mis ei paista kuhugi välja jõudvat, haarab ta kinni võimalusest veeta suvi troopilisel saarel kuueteistkümneaastase T. J. eraõpetajana.
T. J. Callahanil pole vähimatki tahtmist kuskile minna. Tema vähk on taandumas ja ta tahab jälle normaalse elu juurde naasta. Vanemad aga nõuavad, et ta veedaks suve Maldiividel ning püüaks möödunud aasta koolitööga järele jõuda.
Anna ja T. J. astuvad eralennuki pardale, et võtta suund Callahanide suvekodule, ning kui nad lendavad parajasti Maldiivide tuhande kahesaja saare kohal, juhtub see, mida keegi ette arvanud poleks. Lennuk kukub haidest kubisevasse ookeani. Anna ja T. J. jõuavad kaldale, aga avastavad peagi, et viibivad asustamata saarel.
Algul mõlgub neil mõttes ainult ellujäämine, aga kui päevadest saavad nädalad ja seejärel kuud, puutuvad merehädalised kokku kõikvõimalike probleemidega, mille hulka kuuluvad näiteks ägedad troopilised tormid, mitmed meres luuravad ohud ja võimalus, et T. J. vähk lööb uuesti välja. Ja kui T. J. tähistab saarel järjekordset sünnipäeva, hakkab Anna mõtlema, et suurimaks väljakutseks tema jaoks võib olla hoopiski elu koos poisiga, kellest tasapisi on saamas mees.

Pühapäev. Mul oli üsna sisukas nädalavahetus. Jõudsin käia Pariisis, San Fransiscos ja Maldiividel, üks põnevam sihtkoht kui teine.

Seda raamatut soovitas mulle sõbranna ja ütles, et see on selline tore rannalugemine, ei midagi erilist, aga üsna põnev sellegipoolest. Pean temaga nõustuma, see oli armas raamat, kuigi minu jaoks jäi see vihmase pühapäeva, mitte rannaraamatuks. Rannas oleks seda eriti ehe lugeda olnud.

Tegevus algas üsna ruttu pihta, mingit pikemat sissejuhatust polnud ja ega seda vajagi läinud.
Juba alguses oli aru saada, kuidas see raamat lõpeb (kui nad mõlemad ellu jäävad), kuigi esialgu ei osanud ma seisukohta võtta, sest nende vanusevahe tundus nii suur. Asi lahenes aga üsna loogiliselt ja negatiivseid emotsioone sellega seoses ei tekkinud, kuigi alguses olin üsna kindel, et see saab ikka väga veider lugemine olema. Kusjuures raamatule on väikene järg, üritan selle enda lugerisse hankida, sest tahakin tegelikult Annast ja T.J-st natukene veel lugeda. Nad olid päris armsad.

See on täpselt selline keskpärane raamat, mida julgen väikseks ajaviiteks soovitada. Selline tore nädalavahetus mul oligi, kõik oli kerge ja tore lugemine. Järgmiseks on mul ette näidata üks süngemat sorti Sknadinaavia krimka. Vähemalt ma arvan, et see on sünge, see on Skandinaavia värk ikkagi ju. Vist. Selle igava raamatuga peaks ka otsakorrale jõudma, aga ma ei tea, millal sellega uuesti alustada viitsin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar