25 juuli 2016

Marissa Meyer "Scarlet", "Cress", "Winter"

 
Puhkuse ajal juhtus see, mida tegelikult ei planeerinud... Nimelt sain läbitud terve „Lunar Chronicles“ sarja, kuigi lubasin endale, et ootan KÕIK ilusti eesti keeles ära ja varem  neid läbi ei loe. Kuulata ma neid ei tahtnud, sest pealelugeja ei meeldinud mulle esialgu eriti, aga jällegi juhtus nii, et kõik said just nimelt kuulatud. Kiire arvutus ütleb, et puhkuse ajal kuulasin seda sarja umbes 50 tundi, mis teeb üle kahe öö ja päeva!! Ma ei tea, kuidas teistele tundub, aga mulle tundub see ikka megapikk aega ühte sarja kuulata. 
Lisaks sain vahepeal aru, mida tähendab, et sarjas on viis raamatut. Kõik lühilood ja novellid, mis sarja juurde kuuluvad, on pandud ühte tervesse raamatusse „Stars Above“, kokku on neid lugusid üheksa (kui õigesti aru sain). Seda ma kuulama ei hakka sellel lihtsalt põhjusel, et igasugused lühijutud, eellood ja pisikesed järellood tunduvad mulle tihtilugu ebavajalikena, aga kui Pikoprint selle kogumiku välja peaks laskma, siis loen läbi küll. 


„Scarlet“ 452 lehekülge, 11h 22min
For Marissa Meyer's second installment of the bestselling Lunar Chronicles, she imagines Little Red Riding Hood set in the distant future. And yes, there is a big, bad Wolf.
Cinder, the cyborg mechanic, returns. She's trying to break out of prison--even though if she succeeds, she'll be the Commonwealth's most wanted fugitive.
Halfway around the world, Scarlet Benoit's grandmother is missing. It turns out there are many things Scarlet doesn't know about her grandmother or the grave danger she has lived in her whole life. When Scarlet encounters Wolf, a street fighter who may have information as to her grandmother's whereabouts, she is loath to trust this stranger, but is inexplicably drawn to him, and he to her. As Scarlet and Wolf unravel one mystery, they encounter another when they meet Cinder. Now, all of them must stay one step ahead of the vicious Lunar Queen Levana, who will do anything for the handsome Prince Kai to become her husband, her king, her prisoner.  

„Cress“, 550 lehekülge, 15h 40min
Even in the future. there are damsels in distress...
In the third installment of the Lunar chronicles, Cress, having risked everything to warn Cinder of Queen Levana's evil plan, has a slight problem. She's been imprisoned on a satellite since childhood and has only ever had her netscreens as company. All that screen time has made Cress a great hacker. Unfortunately, she's just received orders from Levana to track down Cinder and her handsome accomplice.
When a daring rescue of Cress involving Cinder, Captain Thorne, Scarlet, and Wolf goes awry, the group is separated. Cress finally has her freedom, but it comes as a high price. Meanwhile, Levana will let nothing prevent her marriage to emperor Kai. Cress, Scarlet and Cinder may not have signed up to save the world, but they may be the only hope the world has.

„Winter“ 824 lehekülge, 23h 30min
Princess Winter is admired by the Lunar people for her grace and kindness, and despite the scars that mar her face, her beauty is said to be even more breathtaking than that of her stepmother, Queen Levana.
Winter despises her stepmother, and knows Levana won’t approve of her feelings for her childhood friend—the handsome palace guard, Jacin. But Winter isn’t as weak as Levana believes her to be and she’s been undermining her stepmother’s wishes for years. Together with the cyborg mechanic, Cinder, and her allies, Winter might even have the power to launch a revolution and win a war that’s been raging for far too long.
Can Cinder, Scarlet, Cress, and Winter defeat Levana and find their happily ever afters?

Nagu juba enne mainisin, siis esialgu ei meeldinud mulle sarja narraatori Rebecca Soler’i hääl. Mõned hääled hakkavad kohe meeldima, aga temaga läks mul ikka päris pikalt ja ma ei saa kindlalt väita, et päris lõpuski temaga ära olin harjunud. Ta on uskumatult andekas ja ilmekas, aga mulle jäi midagi (siiani ei saa aru, mis see „miski“ oli) ikka vastukarva. No ma ei tea....

Tavaliselt on sarjadega ikka selline lugu, et üks osa on parem kui teine jne., aga selle sarjaga ma ei oska kohe päriselt öelda, milline osa mulle kõige rohkem meeldis. Kõige vähem läks vist peale kogu see Winteri ja Jacini teema, kõige rohkem meeldis vast see osa, kus oli Thorne, kuigi Cress jäi igavaks. Teisisõnu, paras sigrimigri, kus ma lemmikuid päriselt välja ei oska tuua, aga midagi liiga halba ja igavat samuti mitte.

Lõpp oli etteaimatav ja seda juba päris esimesest raamatust peale, muinasjutu värk ikkagi. Mis mind aga üllatab, on see, et raamatuid soovitatakse vanusele alates 8. Okei? Ma soovitaks selles vanuses siiski veel klassikaliste muinasjuttude peale jääda.

Minu viga, olin puhkuse ajal laisk ja käivitasin kodus arvuti vist maksimaalselt paar korda ja mitte ükski kord selleks, et oma arvustused kirja panna, nüüd olen veidi jännis. Hmm „Scarlet“ põhines punamütsikesel ja see osa meeldis mulle väga, „Cress“ põhines vist Rapuntslil ja oli ka tore, „Winter“ oli siis äkki Lumivalgekese põhjal ja oli kohati natukene totakas. Noh, Winter ise oli totakas, mitte raamat, aga tegelikult oli see päris huvitav vaheldus. Ma ei mäleta enam täpselt kes-mis-kus, aga vahet pole nagunii. Eestikeelsed raamatud tahan ikkagi läbi lugeda ja siis juba teen põhjalikumad ülevaated, aga praegu... järgneb väike SPOILER ja kerge väljaelamine lõpu osas, millega ma päris rahule ei jäänud.

Paar minutit lõpust rikkus minu jaoks ära Cinderi otsus teha oma kuningriigist vabariik. Milleks see vajalik on? Jeerum, saan aru, et ta kuninganna olla ei tahtnud, aga et temast Kaito kõrval ikkagi valitsejanna saab, seda ju vältida ei saa, miks siis pidi tema jätma oma kuningriigi, aga Kaito kõrval kõlbab valitseda küll? See tundub nii ebavajalik käik olevat, et ma ei oska kohe midagi mõistlikku selle kohta arvata.  Ma pole mitte mingis mõttes feminist, aga see kõlab küll jube totakalt, et naisena nagu üksi kuninganna olla ei saa, aga mehe kõrval kõlbab küll? Loll idee. Mingil tasandil mõistan seda otsust, aga tema see põhjendus, et „mingi aeg tuleb ikka samasugune värdjas võimule nagu Levana ja keerab kõik ikkagi pekki“ ei kõla üldse õigustatult ja Kai vangutab selle peale ainult pead ja nõustub, aga hallloooooo, selle Kai asemel võib ju ka kunagi mingi jobu troonil olla! Kes seda siis välistab nüüd?? Kõik stenaariumid on võimalikud, aga luua oma argumendid ainult sellele väitele? Ma ei tea, kas olen ainuke (vaevalt küll), kellele see otsus arusaamatuks jäi, ma pole veel jõudnud/viitsinud teisi arvustusi uurida, aga minu arust oli see ikkagi üsna mõttetu lõpuosa.

No hästi, sain ennast välja elatud. Kokkuvõtteks? Üsna tugev sari, julgen soovitada eriti noorematele lugejatele (aga reaalselt, mitte 8-aastastele), kuid olen kindel, et ka natukene vanemad lugejad leiavad, et muinasjutud ei pruugigi ainult lastele põnevad olla.

07 juuli 2016

Marissa Meyer "Cinder"

398 lehekülge
Pikoprint 
Keelatud tunded
Surmav katk
Maa saatus on üheainsa tüdruku kätes...
Cinder on Uus-Pekingi parim mehaanik ja ühtlasi küborg. Kasuema häbistab teda igal võimalusel ja süüdistab teda kasuõe ootamatus haiguses. Kui tema elu põimub aga ootamatult võluva prints Kai omaga, kistakse ta sündmuste keerisesse, kus tuleb ühtviisi tegeleda kurja kuninganna nurjatute plaanide ja omaenda mäslevate tunnetega.
Cinder peab valima kohuse ja vabaduse, ustavuse ja reetmise vahel. Maa tuleviku kaitsmiseks peab ta paljastama oma mineviku sügavaimadki saladused.
See pole säärane muinasjutt, millist teie armas vanaema jutustas. Ometi ei unusta te seda iialgi.

See raamat on olnud minu listis sellest esimesest hetkest, kui Pikoprint oma Facebooki lehel kuulutas, et ilmumas on kaks raamatut – „Klaastroon“ ja „Cinder“. Olen „The Lunar Chronicles“ sarjast varemgi kuulnud, aga see tundus mulle mitu aastat tagasi  veidi liiga muinajutulik. See ei ole vale, sugugi mitte, sest terve raamatusari põhinebki kuulsate muinasjuttude ainetel, imelik olekski, kui see üldse muinasjutulik poleks. Esimene raamat põhineb Tuhkatriinu lool, teine, mida hetkel kuulan inglise keeles, räägib Punamütsikesest ja nii edasi. Kokku on raamatuid neli, seetõttu ei saa ma hästi aru, miks Pikoprint on raamatu lõppu kirjutanud, et neid on viis. Kui võtta tema novellid ja lühilood hulka, siis on neid kõvasti rohkem kui viis, aga põhiraamatuid on ju ainult neli.

Olgugi, et põhimõtteliselt on tegemist muinasjuttude moodsate uusversioonidega, ei ole need sugugi sellised armsad ja nunnud lood. Tegevusliini võib enam-vähem muinasjuttude põhjal aimata, aga tegelikult on need väga erinevad ja põnevus säilib raamatu lõpuni. Paralleele võib muinasjuttudega tõmmata pigem ähmaselt, üks-ühele ei leia sealt peaaegu midagi.  

Peategelaseks on minu jaoks täiesti uus tegelane – küborg. Olen lugenud raamatuid igasuguste tegelastega, aga kunagi pole ma lugenud küborgidest, vähemalt ei meenu küll hetkel. Ma ei hakka põnevust rikkuma ja rääkima, mida need küborgid endast täpselt kujutavad, aga mulle Cinder meeldis. Kuigi tegemist on põhiliselt „Tuhkatriinu“ muinasjutuga, on sekka pikitud ka mõned teised. Mulle tundub, vähemalt esialgu, et antikangelast kehastab Lumivalgekese kasuema ehk Kuri Kuninganna (mul pole aimugi, mis muinasjuttudes tema pärisnimi oli, oli tal nimi?). Kuninganna Levana on jumalikult ilus ja kohutavalt õel, täpselt nagu Kuri Kuninganna. Mis teeb selle loo lahedamaks, on see, et kuninganna on Kuulane ehk elab ja valitseb „planeedil“ Kuu. Kuulastele on omane mõjutada teiste nägemust ükskõik millest, nad suudavad suunata oma mõtteid ja lasta inimestel teha seda, mida nad soovivad, et tehakse. See on nagu võlujõud ja selle tõttu ei ole Kuulased Maal eriti populaarsed. Kes ikka tahaks kellegi suva peale nagu hüpiknukk keksida?

Raamatu tegevus toimub Uus-Pekingis pärast Neljandat maailmasõda. Maailmas levib ohtlik katk ja selle levikut ei ole siiani suudetud piirata, teadaolevalt vastumürk puudub. Valitsuskord on teistsugune ning inimesed elavad koos androidide ja küborgidega, sõidavad hõljukitega ja kannavad käes ID-kiipe. Uus-Pekingis elab ka Keiser ja tema poeg Kai, kes tutvub üsna raamatu alguses Cinderiga. Mis sealt ikka tulemas on? Teadagi.

Ball ka ei puudu! Mulle hirmasti meeldis see kõige kuulsama steeni uuslavastus. Ma arvan, et ei anna suurt midagi ära, kui selle siin välja ütlen, aga Cinder ei kaota kinga... ta kaotab jala! Muretseda pole vaja, keegi tal kirvega kallal ei käi.

Mulle meeldis esimene osa sarjast väga, see mõjus kuidagi uudsena. Kuigi raamatu teemad on kohati tõsised, siis tegelikult on natukene selline mulje küll, et lõpetasin just ühe muinasloo lugemise. Selline tunne on sees, üsna kindel tunne tegelikult, et kogu sari lõpeb positiivse noodiga, aga eks seda ole siis kolme raamatu pärast näha. Praegu võtsin kätte sarja teise raamatu „Scarleti“, mida kuulan audioraamatuna, aga võin juba praegu öelda, et kuulamiseks see raamat mulle eriti ei passi, kolmanda-neljanda osa ilmselt loen lugeris. Loomulikult loen need ka eestikeelsetena läbi, kui need ilmuvad ja võttes arvesse Pikorpindi senist tempot, siis nendega arvatavasti liiga kaua aega ei lähe.