07 juuli 2016

Marissa Meyer "Cinder"

398 lehekülge
Pikoprint 
Keelatud tunded
Surmav katk
Maa saatus on üheainsa tüdruku kätes...
Cinder on Uus-Pekingi parim mehaanik ja ühtlasi küborg. Kasuema häbistab teda igal võimalusel ja süüdistab teda kasuõe ootamatus haiguses. Kui tema elu põimub aga ootamatult võluva prints Kai omaga, kistakse ta sündmuste keerisesse, kus tuleb ühtviisi tegeleda kurja kuninganna nurjatute plaanide ja omaenda mäslevate tunnetega.
Cinder peab valima kohuse ja vabaduse, ustavuse ja reetmise vahel. Maa tuleviku kaitsmiseks peab ta paljastama oma mineviku sügavaimadki saladused.
See pole säärane muinasjutt, millist teie armas vanaema jutustas. Ometi ei unusta te seda iialgi.

See raamat on olnud minu listis sellest esimesest hetkest, kui Pikoprint oma Facebooki lehel kuulutas, et ilmumas on kaks raamatut – „Klaastroon“ ja „Cinder“. Olen „The Lunar Chronicles“ sarjast varemgi kuulnud, aga see tundus mulle mitu aastat tagasi  veidi liiga muinajutulik. See ei ole vale, sugugi mitte, sest terve raamatusari põhinebki kuulsate muinasjuttude ainetel, imelik olekski, kui see üldse muinasjutulik poleks. Esimene raamat põhineb Tuhkatriinu lool, teine, mida hetkel kuulan inglise keeles, räägib Punamütsikesest ja nii edasi. Kokku on raamatuid neli, seetõttu ei saa ma hästi aru, miks Pikoprint on raamatu lõppu kirjutanud, et neid on viis. Kui võtta tema novellid ja lühilood hulka, siis on neid kõvasti rohkem kui viis, aga põhiraamatuid on ju ainult neli.

Olgugi, et põhimõtteliselt on tegemist muinasjuttude moodsate uusversioonidega, ei ole need sugugi sellised armsad ja nunnud lood. Tegevusliini võib enam-vähem muinasjuttude põhjal aimata, aga tegelikult on need väga erinevad ja põnevus säilib raamatu lõpuni. Paralleele võib muinasjuttudega tõmmata pigem ähmaselt, üks-ühele ei leia sealt peaaegu midagi.  

Peategelaseks on minu jaoks täiesti uus tegelane – küborg. Olen lugenud raamatuid igasuguste tegelastega, aga kunagi pole ma lugenud küborgidest, vähemalt ei meenu küll hetkel. Ma ei hakka põnevust rikkuma ja rääkima, mida need küborgid endast täpselt kujutavad, aga mulle Cinder meeldis. Kuigi tegemist on põhiliselt „Tuhkatriinu“ muinasjutuga, on sekka pikitud ka mõned teised. Mulle tundub, vähemalt esialgu, et antikangelast kehastab Lumivalgekese kasuema ehk Kuri Kuninganna (mul pole aimugi, mis muinasjuttudes tema pärisnimi oli, oli tal nimi?). Kuninganna Levana on jumalikult ilus ja kohutavalt õel, täpselt nagu Kuri Kuninganna. Mis teeb selle loo lahedamaks, on see, et kuninganna on Kuulane ehk elab ja valitseb „planeedil“ Kuu. Kuulastele on omane mõjutada teiste nägemust ükskõik millest, nad suudavad suunata oma mõtteid ja lasta inimestel teha seda, mida nad soovivad, et tehakse. See on nagu võlujõud ja selle tõttu ei ole Kuulased Maal eriti populaarsed. Kes ikka tahaks kellegi suva peale nagu hüpiknukk keksida?

Raamatu tegevus toimub Uus-Pekingis pärast Neljandat maailmasõda. Maailmas levib ohtlik katk ja selle levikut ei ole siiani suudetud piirata, teadaolevalt vastumürk puudub. Valitsuskord on teistsugune ning inimesed elavad koos androidide ja küborgidega, sõidavad hõljukitega ja kannavad käes ID-kiipe. Uus-Pekingis elab ka Keiser ja tema poeg Kai, kes tutvub üsna raamatu alguses Cinderiga. Mis sealt ikka tulemas on? Teadagi.

Ball ka ei puudu! Mulle hirmasti meeldis see kõige kuulsama steeni uuslavastus. Ma arvan, et ei anna suurt midagi ära, kui selle siin välja ütlen, aga Cinder ei kaota kinga... ta kaotab jala! Muretseda pole vaja, keegi tal kirvega kallal ei käi.

Mulle meeldis esimene osa sarjast väga, see mõjus kuidagi uudsena. Kuigi raamatu teemad on kohati tõsised, siis tegelikult on natukene selline mulje küll, et lõpetasin just ühe muinasloo lugemise. Selline tunne on sees, üsna kindel tunne tegelikult, et kogu sari lõpeb positiivse noodiga, aga eks seda ole siis kolme raamatu pärast näha. Praegu võtsin kätte sarja teise raamatu „Scarleti“, mida kuulan audioraamatuna, aga võin juba praegu öelda, et kuulamiseks see raamat mulle eriti ei passi, kolmanda-neljanda osa ilmselt loen lugeris. Loomulikult loen need ka eestikeelsetena läbi, kui need ilmuvad ja võttes arvesse Pikorpindi senist tempot, siis nendega arvatavasti liiga kaua aega ei lähe.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar