31 august 2016

Gayle Forman "Just One Day", "Just One Year" ja "Just One Night"


Seekord natukene spoilereid ka.

Just One Day (#1)
369 lehekülge

Allyson Healey's life is exactly like her suitcase—packed, planned, ordered. Then on the last day of her three-week post-graduation European tour, she meets Willem. A free-spirited, roving actor, Willem is everything she’s not, and when he invites her to abandon her plans and come to Paris with him, Allyson says yes. This uncharacteristic decision leads to a day of risk and romance, liberation and intimacy: 24 hours that will transform Allyson’s life.

A book about love, heartbreak, travel, identity, and the “accidents” of fate, Just One Day shows us how sometimes in order to get found, you first have to get lost. . . and how often the people we are seeking are much closer than we know.

Gayle Forman on praegu väga populaarne noortekirjanik, kelle töid on ilmunud ka eesti keeles, hetkel on tõlgitud „Kui ma jään“, „Kuhu ta läks“ ja „Mina olin siin“. Minu poolt loetud „Just One Day“ ei ole veel emakeeles ilmunud, kuid ma pakun, et see ilmub üsna pea. Forman kahtlemata oskab kirjutada ja põnevust ülal hoida.

„Just One Day“ viib lugeja Allysoni maailma. Allyson on koos oma parima sõbrannaga saadetud Euroopa tuurile, kingitus tema vanemate poolt, et veel enne ülikooli astumist natukene maailma näha. Allyson on põhimõtteliselt igas linnas ja „turistilõksus“ pettunud ja peab reisi üsna suureks läbikukkumiseks. Seda seni kuni ta kohtab Shakespeare sünnilinnas Willemit, nägusat poissi Hollandist, kes kutsub teda koos Meganiga vaatama Shakespeare etendust vabas õhus. Reisi lõppedes ja tagasiteel Londonisse, kohtab Allyson Willemit uuesti ning nad otsutavad koos Pariisi minna. Pariisis on tore ja see kaalub üle kõik teised linnad... kuni Willem järsku kaob ja Allysoni üksinda maha jätab. Põhimõtteliselt on see kogu raamatu kulminatsioon. Mis edasi? Noh, esiteks aitas see päev Allysonil endas selgusele jõuda ja teiseks saab ta teada, et mitte miski pole kindel, isegi need asjad, mis kõige kindlamad tunduvad. 


Ma arvan, et ta on üle pika aja üks esimesi tegelasi, kes oskab ja tahab muutuda. Olgu, ma pean tunnistama, et tema stalkimine  ja ühest päevast mitte üle saamine oli väheke veider, sest olgem ausad, see oli kõigest üks päev. Üllatav on tegelikult see, et ta isegi mõistab, et natukene veider on selle ühe päeva pärast nii kettasse minna, aga teeb seda sellegipoolest. Südant ei saa ju sundida. 

See aasta, mis järgneb, muudab teda tohutult, ta astub raamidest välja ja hakkab elama endale, mitte oma vanematele. Mulle meeldis viis, kuidas ta seda tegi, ta ei teinud kellelegi haiget, vähemalt tahtlikult mitte, sest Allyson teadis, et lõppude lõpuks on see tema, mitte kellegi teise elu. Paljudes raamatutes on peategelased sellised veidrad selgrootud olendid, kes peavad hirmus tähtsaks kõigile meeldimist ja suruvad endas maha selle enesekehtestamise oskuse. Ma ei tea, miks autorid peavad seda omaduseks, mida üllistada ja miks sellest muudkui kirjutatakse, aga mulle tundub see vastik (a la Oo, ma ei saa seda teha, see teeks TALLE nii haiget ja ma ei saaks enam endaga elada, kui ma teaks, et olen ta tundeid riivanud. Jessssstas, saa üle ja tee nii, et üks ei välista teist või äkki räägiks üksteisega mitte ei teeks tagaselja oletusi? Sellised kohad ajavad mu alati tigedaks). Selleks, et teisi õnnelikuks teha, peaks esmajoones ise õnnelik olema ja vähemalt Allyson jõudis ise sellisele järeldusele, vähemalt mulle näib nii. 

Üks asi, mis mind kummitab, on mõte, et Allyson läks niisama lihtsalt mingi suvalise vennikesega teise riiki. Mulle tundub, et ükski terve mõistusega inimene ei teeks selliseid asju ja ühegi terve mõistusega inimese sõbranna ei laseks oma sõbral sellised asju teha. Ta isegi ei tundnud Willemit... Natukene üle mõistuse käiv olukord, olgu see siis romantiline või mitte, aga kummaline sellegipoolest.

Kui Allyson on aasta otsa mõelnud „mis oleks kui“, otsustab ta, et läheb Pariisi Willemit otsima. Raamat lõppeb väga põneva koha pealt ja ausalt öeldes oleksin olnud väga pettunud, kui see raamat olekski olnud üks ja ainus ning saanud läbi täpselt sellist nagu ta sai. Õnneks on teine osa veel, seekord teretulnud vaheldus, sest see pole otseselt järg, vaid samasugune aasta läbi Willemi silmade ja lõppeb üsna sama koha pealt.. Kerge pettumus eks? Selleks ongi viimane osa "Just One Night", mis paneb loole punkti. 

Kirjutasin esimesest raamatust kaks lauset üles ka, need olid päris toredad. Ma ei tea, mis lehekülgedelt need pärinevad, sest mu luger näitas selle raamatuga põhimõtteliselt ainult aiateibaid, aga siin need on:

Models. I've never seen one in the wild before. - Allyson pärast seda, kui Pariisis ilusaid tüdrukuid nägi.

I look at the new (asymmetrical) haircut, the nose ring, the hairy armpits. It all makes sense. "So, are you a lesbian now?“ - Allyson oma sõbranna kohta, kes oma välimust tundmatuseni muutnud oli.


Just One Year (#2)
336 lehekülge

Just One Day. Just One Year. Just One Read.
Before you find out how their story ends, remember how it began....
When he opens his eyes, Willem doesn’t know where in the world he is—Prague or Dubrovnik or back in Amsterdam. All he knows is that he is once again alone, and that he needs to find a girl named Lulu. They shared one magical day in Paris, and something about that day—that girl—makes Willem wonder if they aren’t fated to be together. He travels all over the world, from Mexico to India, hoping to reconnect with her. But as months go by and Lulu remains elusive, Willem starts to question if the hand of fate is as strong as he’d thought. . . .

Teine osa, mis oli minu jaoks tunduvalt igavam kui esimene, aga seda ilmselt seetõttu, et tegin natukene sohki ja lugesin viimase osa kõigepealt ära. 
See raamat on läbi Willemi silmade. Kohe alguses saab lugeja teada, miks Willem kadus ja see annab raamatule tuntava tooni.
Willem ärkab peapõrutusega haiglas, läbi pekstud ja segaduses. Esiti ei meenu talle üldse, kus ta on ja mis linnas ta paikneb, aga pikapeale meenub talle Pariis ja tüdruk, Lulu, kes teda ootama jäi. Selleks ajaks on juba hilja... Lulu on läinud.
Kuna Willem ei tea, mis Lulu tegelik nimi on ja puudub igasugune info temaga kontakti saamise kohta, annab Willem alla ja naaseb kodulinna. Ta on umbes-täpselt sama eksinud nagu Allyson teisepool maakera, aga miski ei näi neid kokku viivat. Tegelikult on paar "napikat", aga saatusel on teised plaanid.
See raamat oleks võinud vabalt olemata olla, see ei andnud suurt midagi juurde, välja arvatud selle, et lugeja saab Willemiga rohkem tuttavaks. Tal on omad probleemid ja deemonid, millega võitleb, aga lõppude lõpuks teeb ta sama suure arenguhüppe nagu Allyson ja taaskohtumise ajaks on nad mõlemad jõudnud samale tasandile. 


Just One Night (#2,5)
40 lehekülge

After spending one life-changing day in Paris with laid-back Dutch actor Willem De Ruiter, sheltered American good girl Allyson “Lulu” Healey discovered her new lover had disappeared without a trace. Just One Day followed Allyson’s quest to reunite with Willem; Just One Year chronicled the pair’s year apart from Willem’s perspective. Now, back together at last, this delectable e-novella reveals the couple’s final chapter.

See on eraldiseisev väikene lisand selleks, et lugeja saaks teada, mis ikkagi Willemi ja Allysoni kohtumisest sai. Mõlemad raamatud lõppevad ju selliselt, et tegelikult võib vaid aimata, mis saama hakkab. See väike peatükk paneb sellele punkti, enam ei pea arvama (kuigi noh, mis seal ikka nii väga arvata oli?). 
Ma lugesin selle tegelikult juba pärast esimest osa läbi, sest kaalusin vahepeal Willemi osa vahele jätmist, aga muutsin meelt. Need pole otseselt minu tüüpi raamatud ja mõtlesin teha väikese shortcuti, aga pärast "Just One Night" lugemist tahtsin Willemist natukene rohkem teada saada.
See jupike raamatut oleks vabalt võinud olla Willemi raamatu otsas, ei tea miks see eraldi pidi olema... Ma pole lugenud põhjuseid, miks see raamat üldse ilmus, aga ei imestaks tegelikult, et fännid Willemi raamatu lõpuga rahul polnud ja mingit selgemat lõpplahendust tahtsid saada. Vahest ehk sellepärast eraldi väikene raamat?

Tore teada, et lõpp on kena, aga ... Shakespeare oli ka natukene liiiiiiiiiiiga palju (saan aru, et see oli loo keskne teema, aga... igav, aga mu endine kirjanduse õpetaja kindlasti ei nõustuks minuga). Nii Allyson kui ka Willem tegid arvestatava arengu läbi ja lõpplahendus peaks igale lugejale rahuldust pakkuma, kuid arvustusi lugedes näib, et paljud on sellise lõpuga rahulolematud. Noo jah, kõikidele ei saagi meeldida. 

22 august 2016

Victoria Aveyard "Klaasmõõk"

Kirjastus Pikoprint
490 lehekülge

KUI MA OLEKS MÕÕK,
SIIS OLEKS MA KLAASMÕÕK,
ning tunnen, kuidas
HAKKAN KILDUDEKS LAGUNEMA.
--
Mare Barrow’ veri on punane – lihtrahva moodi –, kuid tema Hõbedasele omane võime valitseda välgunooli on teinud temast relva, mida kuninglik õukond püüab ohjes hoida. Valitsejad nimetavad teda võimatuseks ja petiseks, kuid kui tüdruk põgeneb prints Maveni – sõbra eest, kes ta reetis, avastab ta midagi jahmatavat: ta ei ole ainuke endasugune. Kättemaksuhimuliseks kuningaks tõusnud Maven tihedalt kannul, asub Mare otsima ja värbama endasuguseid punahõbedasi võitlejaid, kes liituks heitlusega rõhujate vastu. Ent Mare leiab end peagi hukatuslikult teelt, kus valitseb oht muutuda just niisuguseks koletiseks, keda ta alistada püüab.

Järg raamatule „Punane kuninganna“, tegemist on sarjaga ja hetkeseisuga on oodata kokku nelja raamatut. Sarja ükshaaval lugemisega on see jama, et ei mäleta enam hästi, mis eelmises osas toimus, seetõttu eelistangi oodata kuni sari läbi saab ja siis lugeda, seekord aga on natukene teistmoodi... Mõni sari on lihtsalt selline, et ei kannata oodata lõpuni (võib-olla kannataks, aga kuna juba sai alustatud, siis..).

Ma ei mäletanud enam esimesest osast hirmus palju, aga ei saa öelda, et oleksin lugenud nagu täiesti tühjast kohast, kõik olulisem oli meeles ja tegelikult kordas ja meenutas Mare esimeses osas toimunud sündmusi päris tihti. Teine osa algas põhimõtteliselt kohe sealt, kus esimene pooleli jäi, mingit pikemat ajaperioodi polnud möödunud ja asi läks hoogsalt edasi.

Vahest ehk liiga hoogsalt, sest mulle tundub, et Mare alati pigem enne tegutseb ja alles siis mõtleb. Kui üldse mõtlemiseni jõuab. Mis romantikasse puutub, siis seda selles raamatus liiga palju pole. Kutsuge seda Cal-Mare(-Kilorn?) „suhet“ kuidas iganes, aga mul ei ole siiani veel käinud seda *klikki*, et nad on sellisel tasandil kokku loodud. Pigem katsetavad nad piire ja kasutavad teineteist omakasu eesmärgil ära seni kuni see võimalik on. Lõpus paar momenti oli tegelikult, aga see sai liiga kiiresti läbi, eks siis ole näha, mida kolmas raamat toob. Hetkel on mul üsna suva, kellega Mare lõpetab (kui üldse), pole lemmikut välja kujunenud.

Paljud ootavad, et kolmas osa toob rohkem Mavenit ja natukene loodan seda minagi, sest Maven annaks kogu kompotile natukene vürtsi juurde. Ometi on keegi teine, kes on endast sama kõrgel arvamusel, kui Mare ise ja ma jään väga suure põnevusega ootama kolmanda osa algust, sest teine osa lõppes ülipõnevalt. Kahjuks peab veel kaua-kaua ootama, sest järgmine osa ilmub alles 2017. aasta veebruaris :(

09 august 2016

Kiera Cass "Kuningatütar" ja "The Crown"

328 lehekülge
Pikoprint
 „Kuningatütar“ on neljas raamat Kiera Cassi ülimenukast sarjast, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller.
--
Kakskümmend aastat tagasi võitis krooni tema ema. Nüüd on printsess Eadlyni kord armastus leida.
Printsess Eadlyn on lapsest saati kuulnud lugusid Valikust, mis viis kokku tema ema ja isa. Ehkki need kõlavad muinasjutuliselt, ei soovi Eadlyn ise midagi säärast läbi teha. Saatusel on aga teised plaanid ja nii seisavad ühtäkki tema ees kolmkümmend viis väärikat kavaleri.
Mõistagi ei looda Eadlyn peale sunnitud Valikust armastust leida. Ent võib-olla pole õnnelik lõpp isegi tema jaoks nii võimatu, nagu ta alati arvanud oli....


Ja triloogiast sai sari! 
Hoitan seekord, et tulevad suured spoilerid. 

Mulle tundus, et alles lugesin kolme esimest osa, aga tuleb välja, et sellest on juba kaks aastat möödas. Ma mäletan neid raamatuid siiani, kuigi oma toonaseid arvustusi lugedes tundub, et need mulle väga muljet ei avaldanud. Õigemini olin raamatute koha pealt üsna napisõnaline, sest ei tahtnud liiga palju välja anda, kuid seekord pean natukene auru välja laskma. Kuigi minu arvustuste põhjal jääb mulje, et ma polnud sarjast väga vaimustatud, siis praegusel hetkel tagasi vaadates on see sari, mida siiski hea meelega meelahutuseks lugeda soovitaksin (rõhk on sõnal meelelahutuseks, midagi imelist ja maailmavaadet muutvat loota ei tasuks). Olgu sellega, kuidas on, aga idee, et triloogiast saab sari, tundub mulle peaaegu alati ebavajalik, eriti Valiku sarja puhul. 
Ma tõepoolest vihkasin seda ideed, et sari jätkub. Olin valmis, et asi läheb jamaks ja midagi head ei pruugi tulla, aga... Ei mingit aga. Nii oligi.

Eadlyn on kõige hullem peategelane, keda mul on õnnestunud „kohata“. Võtsin isegi vaevaks ja märkisin järjehoidjaga mõned kohad, mis näitavad üsna ilmekalt, milline tõusik ta oli. Eadlyn on kõige vastikum, üleolevam, ülbem ja ärahellitatum inimene terves kuningriigis. Mulle ei mahu pähe, kuidas tema vanemad, Maxon ja America, on suutnud kasvatada sellise tõusiku? Isegi kui nad oma tütre vigade suhtes täiesti pimedad ei ole, kaitsevad nad teda täiesti ebavajalikult kogu maailma (või vähemalt riigi) arvamuse eest. Oh, tal on ju nii palju pinget ja ega ta saagi kõigile mõelda, umbes nagu see selgitaks ja vabandaks täielikult seda, miks ta nii üleolev on. Tema enda mugavus kaalub üle kõik vähegi triviaalsema. Kui see pole tema seisusele vastav, siis ta lihtsalt ei tegele sellega ja kõik! Ulatage talle ainult kaaviari ja tehke lavendlivanne, siis on kõik hästi. 

Siin siis mõned näited tema lahedusest.

Lk 21
„Neena asetas laua keskele väikese taldriku šokolaadikommidega. Ta arvas õigesti, et tahan neid rohkem kui kaaviariga kaetud lõhet.“

Lk 22
„Palju õnne neile, kuid nii meeleheitel ma veel ka ei ole.“ – Eadlyn võimalusest armuda valvurisse.

Lk 73
„...Pärinen eeskujulikust perekonnast. Mu isa oli Kaks.“ (Hale)
„On see kõik?“ (Eadlyn)
„Minu meelest on see üsna muljetavaldav.“ (Hale)
„Mitte juhul, kui su isa tavatses olla Üks. Võid minna.“ (Eadlyn)

See viimane variant eriti. APPPPPIII. Kui üleolev veel olla saab? 

Asi,  mis mulle kohale ei jõua, on America ja Maxoni Valikut ümbritsev saladuseloor. Miks see selline suur saladus on, et isegi nende lapsed ei tea, mis täpselt toimus? Miks nad sellest rääkinud ei ole, miks see on saladus? Ma ei saa aru, tõepoolest. See on lihtsalt totter, kuidas Eadlyn pidevalt teistelt või oma vanematelt mingeid killikesi nende Valikust kuuleb ja siis alati tohutult üllatunud on. Mis värk sellega on???  Nad tunduvad nii lähedane perekond olevat, seda enam ei mõista ma kogu seda saladuseloori.

Maxon ja America on täpselt sama armunud nagu varem, selles osas pole midagi muutunud, aga nad on kuidagi eemaolevad. Ma mäletan, et America oli üsna suur piripill, kuigi väga kindlameelne inimene ja Maxon oli kange ning tahtejõuline, aga selles raamatus nad lihtsalt kuidagi... on. Nad ei tee eriti midagi.

Ma olen lihtsalt nii pettunud, ma tõesti ei oodanud, et oleksin nii väga pettunud. Ma ei arvanud, et Cass „kingib“ meile sellise tegelase. Hästi, ma ei kanna Eadlyni päriselt maha, raamatu lõpus oli tegelikult näha, et ta on teinud edusamme, suuresti tänu oma vennale Ahrenile. Üks raamat on veel, ehk muutub ta paremaks? Ausalt, ma loodan, et see muutus on paremuse poole. 


"The Crown"
279 lehekülge

Lugesin kohe pärast tööd teise (olgu, viienda) osa ära ja pean ütlema, et areng oli positiivne. Eadlyn oli õppinud oma vigadest ja teises osas ei saanud talle kuigi palju ette heita. Siiski, arengud toimusid liiga kiiresti. Lõpp oli eriti ulmeline, sest sellised asjad ei käi üle öö. Või mis üle öö, seal toimusid muudatused viie minuti jooksul. 
Minu jaoks oli juba see väga suur asi, et Maxon kuningatiitlist loobus (kohe räägin sellest ka lähemalt) ja Eadlyn kuningannaks krooniti, seda enam tundus tema otsus luua konstutsiooniline monarhia täiesti totter. See tuli põhimõttelist tühjast kohast, pauguga. See oli nii kiirustatud ja ebavajalik. 
Kuna esimese osa (neljanda siis...) lõpus oli üsna selge, kuhu ja kelle suunas see Valiku teema potentsiaalselt liigub,  ootasin natukene rohkem tegevust selles suunas. Kuigi ma jäin lõpuga ja Eadlyni valikuga rahule, tundus see veidi punnitatud. Neil polnud kahe raamatu peale üldse palju momente, nad olid mõned korrad koos ja nautisid üksteise seltsonda, kuid romantilises võtmes jäi sellest väheks. See moment, kui nad üksteisele igavest armastust vandusid, tuli nii järsku ja tühjast kohast, et vangutasin lihtsalt pead. Maxoni ja America suhe arenes vaikselt ja kindlalt, seda oli palju meeldivam lugeda, kuid Eadlyni ja tema kavaleri suhe oli nagu välk selgest taevast, kuigi pilvi oli näha ja eemal juba ammu müritas. Noh, torm lihtsalt ei jõudnud täpselt pea kohale? Ma ei oska paremini kirjeldada. See oli lihtsalt kiirustatud ja ma arvan, et autor oleks võinud (oh jummel, mida ma nüüd ütlen) natukene rohkem momente neile anda ja vahest ehk ühe raamatu sinna keskele veel kirjutada või siis vähemalt mõned kümned või sajad lehed juurde lisada. Need raamatud on väga õhukesed ja loogiline, et selle mahu juures ei jõua liiga palju arenguid sisse tuua. 

Maxoni troonist loobumine oli nii tobe. Ma saan aru, et America ja tema vajadused ning tervis on olulised, aga ta on siiski kuningas. Tema esmane kohus on tema rahva ees, tahab ta seda või mitte. Kui Eadlyn pakkus, et asub ise kuningannaks, et tema vanemad saaksid puhata, ootasin, et Maxon selle ettepaneku pikemalt mõtlemata eemale lükkab või vähemalt sellele mõtleb. Ei. Ta ütles praktiliselt sekundiga oma tütrele, et see on ideaalne idee ning mõned lehed hiljem oligi Eadlyn kuninganna. Maxon oli eesmärgikindel, aga nende kahe raamatuga tehti temast põhimõtteliselt pisike tegelane, kes ei oska õigel ajal aega maha võtta ja asjade üle järele mõelda. Ja selline on olnud siis edukas kuningas viimased kakskümmend aastat. Ma oleks arvanud, et troonist loobumise asemel seisab ta rambivalgusest mõnda aega lihtsalt eemal, olgu see siis paar nädalat või paar kuud ja mõtleb asjade üle järele ning puhkab ja kaalub, kas ta soovib uuesti troonile asuda. Sellist suvalist momenti ja kerge käeviipega loobumist ma temalt ei oodanud. See pole reaalne, päris maailmas ei käitu inimesed nõnda. 

Mis puutub Ahrenisse, Eadlyni kaksikvenda, siis temast ei saanud ma lõpuks üldse aru. "Kuningatütres" olid tema lahkumise põhjused kirjas välja toodud ja mõistetavad, aga see, et ta  teises osas täielikult kaardilt kadus, oli ülimalt veider. Eriti võttes arvesse tema ema tervist. Mis kuradi vabandus on see, et "Ma ei teadnud, kas sa üldse räägiksid minuga enam"???? Püha lehm noh, võta telefon kätte ja helista! Küsi. Jestas. Kaksikud, aga nii erineval tasandil, võiks nagu teineteist tunda, arvestades, et nad end üksteise pusletükkideks kutsuvad. 

Võtan selle triloogiast saanud viieosalise sarja kokku lihtsa tõdemusega - kui ikka ei ole ette nähtud, siis võiks lõpetada. Lõppude lõpuks paranes mu arvamus Eadlynist märkimisväärselt, aga Maxoni ja America langesid samal skaalal uskumatult kiiresti. Oli seda siis nüüd vaja? Teisi arvustusi lugedes on selge, et üksi ma oma arvamusega ei ole ja see teeb asja natukene paremaks, vähemalt ma ei pea arvama, et kujutan asju ette või võtan midagi liiga südamesse. Lihtsalt asi peab lõppema seal, kus ta esialgu oli määratud lõppema. Ma arvan, et need kaks osa ei anna suurt midagi sarjale juurde, aga mine tea, äkki paari aasta pärast vaatan oma arvustust ja mõtlen, et on ikka loll, nii vahvad raamatud ju! Kahtlen (samas ennast tundes, tegelikult üldse ei imestaks). Igatahes, päris ei kahetse, et neid lugesin, aga midagi juurde nad ei andnud. Ah, valetan. Pettumust andsid küll. 

01 august 2016

J.K. Rowling, John Tiffany, Jack Thorne "Harry Potter and the Cursed Child"

352 lehekülge

Mis saaks olla parem pühapäevahommikust hea raamatu, kohvi ja küpsiste seltsis?

Based on an original new story by J.K. Rowling, Jack Thorne and John Tiffany, Harry Potter and the Cursed Child, a new play by Jack Thorne, is the first official Harry Potter story to be presented on stage. It will receive its world premiere in London’s West End on 30th July 2016.
It was always difficult being Harry Potter and it isn’t much easier now that he is an overworked employee of the Ministry of Magic, a husband, and father of three school-age children.
While Harry grapples with a past that refuses to stay where it belongs, his youngest son Albus must struggle with the weight of a family legacy he never wanted. As past and present fuse ominously, both father and son learn the uncomfortable truth: sometimes darkness comes from unexpected places.

Pühapäeva hommikul olin raamatupoe kassas, „Harry Potter and the Cursed Child“ näpus ja ülimalt rahulolev, teades, et pool pühapäeva läheb nüüd taas, üle pika aja, Harry Potteri seltsis. Seejuures olin veel üsna üllatunud, sest arvasin, et sellele raamatule kruvitakse mingi ulmeline hind külge, aga maksis see ainult 19 eurot, kaanehind on 20 naela, nii et see on päris hästi saadud kõvakaanelise väljaande eest. Ma olen tegelikult pehmekaaneliste raamatute suurem fänn, võimalusel eelistan alati pehmeid, kuigi trend on vastupidine. Kõvakaanelised võtavad lihtsalt tükk maad rohkem ruumi ja pehmete kaantega raamatuid on hulga mugavad lugeda.  

Mida ma raamatust ootasin? Ma ei seadnud enda ootusi liiga kõrgele või õigem oleks öelda, et üritasin üldse mitte liiga palju oodata ja lihtsalt vaadata, kuidas asi mulle meeldib. Kuna tegemist on näidendi vormis raamatuga, ei pruugi see üpris paljudele ainuüksi juba selle pärast meeldida, aga minu jaoks see suurt midagi ei muutnud. Loomulikult oleks klassikaline raamat palju sügavam ja mitmekihilisem, aga meil ei ole päris raamatut 800 leheküljega, meil on  näidend ja täpselt seda ongi meile algusest peale lubatud. Ma ei tea, millise kivi all ja kus kohas mõned inimesed elanud on, aga kuuldavasti on paljud fännid avaldanud nördimust, et tegemist on „scriptiga“. Ma ei saa aru,  milles probleem on, sest juba täiesti algusest peale ongi räägitud ainult sellest, juba eos fännidele teada antud, et ei tasu klassikalist raamatut oodata, aga IKKKA on mõned inimesed üllatunud, kui raamatu avavad ja leiavad sealt seest näidendi!

Ma arvan, et näidend sellisel kujul ja selliste sündmuste arenemise jaoks oli tegelikult hea variant. Ma ei taha sisu mitte mingil kujul ära anda, aga mõnda asja arutan valjult küll. Esimesed paar aastat liikusid kiiresti, ainult väikeste momentide näol oli antud mõista, et Harry ja tema poja suhted hakkavad mingil hetkel viltu jooksma. See oli vajalik, sest mitte mingil juhul ei oleks saanud alustada raamatut sellega, et Harry ja Albus on juba kahel erineval tasandil, siis ei saaks lugeja sellest aru. Oot, mis juhtus? Praegune formaat andis võimaluse, lühikese ja lihtsa, aga vajaliku, et lugeja saaks mõlemale poolele võrdselt kaasa elada.

Paljudel inimestel oli ilmselt juba mingi ettekujutlus või ootus raamatule, aga kuna ma ise üritasin võimalikult vähe midagi oodata, siis olin iga avalduva fakti või arengu järel kergelt üllatunud. Ma tõesti ei tea kas ootasin, et nad keedavad seal rõõmsalt makarone ja ei tee suurt midagi, sest päris nii tormilist ja põnevat sisu ma ette ei näinud. Seal oli ikka päris mitu momenti, mille järel pidi korraks lakke vaatama ja paar sekundit asjade arengu üle järele mõtlema. Mingis mõttes ei osanud ma vist oodata, et kogu see etenduse asi mind päris samale tasandile viib nagu raamatud viimati tegid, aga see tegi seda. Tõesti tegi. Mitte midagi ei olnud muutunud, see maailm on ikka samasugune, olgugi, et Rowling seda üksinda ei kirjutanud, võlumaailm ei muutu vist kellegi sule all. See oli nagu taaskohtumine oma lapsepõlvesõpradega, sai nutta ja naerda, aga eelkõige sai tunda rõõmu, et see kõik veel elab.

Hermione oli ikka samasugune ja mulle meeldis, et Draco poeg Scorpius oli hoopis teist masti kui Draco ise, rohkem nagu Hermione. Ron oli vähe kummaline, seda oli veider lugeda, oleksin tahtnud näha, et ka Ron on endine, aga ta oli vast ainus nendest tegelastest, kelle selliseks veidi kummaliseks kujunemine mulle pisut arusaamatuks jäi (sellega oleks tahtnud rohkem taustainfot saada). Harry ja Ginny olid samuti endised ja mulle meeldis korraks näha ka Snape’i, see oli taaskohtumine, mis oli väga tervitatud. Kuigi Harryl ja Ginnyl on kolm last, siis kaks neist raamatusse peaaegu ei jõua, nad teevad tõesti väga minimaalsed etteasted, põhirõhk on ikkagi Albusel (ja Scorpiusel), samuti on  väiksem osa Roni ja Hermione lastel. Tegelikult, kuigi etenduse rõhk peaks olema Albusel, jääb kogu see asi veidikene ikkagi Harry varju. Seitse raamatut pole sama, mis üks etendus ja ma ei saanud lõppude lõpuks kätte päris seda tunnet, et lugesin Albuse, mitte Harry lugu. See polegi tegelikult nii oluline, aga lihtsalt jäi selline tunne sisse, et Harry on endiselt „oma“ ja Albus veel mitte nii väga. Mulle jättis Scorpius vist suurema mulje, lahe tegelane.

See raamat üllatas mind peaaegu igast suunast ja ma võin vaid ette kujutada, kui eepiline oleks see olnud reaalse paksu raamatu näol. See etendus mõjubki tegelikult nagu kondikava, struktuur ühe suurema raamatu jaoks. Praegune oli hea, aga see on vaid väikene amps maitsvast tordist, maitses loomulikult suurepäraselt ja maitse jäi meelde, aga see on vaid amps... tahaks tervet tükki. Ei, tahaks tervet kooki. Ma ei tea, kas mul saaks kunagi sellest maailmast küllalt?
 
Etendus on saanud kriitikutelt suuremas jaos ainult kiita, kiita ja kiita. Loomulikult leidub üksikuid, kellele see muljet ei avalda (eriti Hermione), aga üldises plaanis on kriitikute hinnang 5+. Oi, kus ma tahaksin seda vaatama minna, aga tegelikult pole selleks otsest vajadust. Selle jaoks etenduse skript ju välja antigi, et fännidel üle terve maailma oleks võimalus sellest osa saada.

Nii palju olen lugenud, et filmi võimalus pole välistatud, aga otseselt pole keegi öelnud, et sellest nüüd film tehakse. Küll aga ostis Warner Bros. etenduse pealkirjaga seonduvad õigused endale ehk siis samanimelise filmi lootust siiski on. Praegu aga saab iga Harry Potteri fänn jääda ootama filmi „Fantastic Beasts and Where to Find Them  Eddie Redmaynega peaosas. Enam ei pea kaua ootama.


Lõpetuseks mõned tsitaadid raamatust, mille mingil põhjusel ära märkisin.

Lehekülg 113
Albus: But I’m nothing like my dad.
Scorpius: You’re better.

Lehekülg 275
Dumbledore: Perfection is beyond the reach of humankind. ... Be honest to those you love, show your pain. To suffer is as human as to breathe.

Lehekülg 276
Harry: What did you want to do?
Draco: ... Mainly I wanted to be happy.

Lehekülg 296
Ginny: Harry, you’d do anything for anybody. You were pretty happy to scarifice yourself for the world.

Lehekülg 327
Albus: You don’t like pigeons?
Harry: Nasty, pecky, dirty things. They give me the creeps. 

Oli hea, aga nüüd peab jälle edasi minema. Või siis kõik seitse osa jälle üle mitme aasta kätte võtma?


Edit 02.08.16: Praegu liiguvad põhiliselt jutud, et see on fancy fan ficion ja eks ta seda pisut meenutabki. Aga mina arvan, et tegemist on siiski väga hea struktuuriga looga, lihtsalt tema lühikene pikkus ja fakt, et Rowling ei kirjutanud seda üksinda (õigemini tema üldse ei kirjutanud seda, vaid abistas) tekitab inimestes kahetised tunded. Meeldib või ei? Ma arvan, et kuna tegemist on ikkagi Rowlingu abiga kirjutatud looga ja kõik on tema poolt heaks kiidetud, tema on seda lugu toimetanud ja kõik see ikkagi karjub ROWLING, siis ei peaks seda sellise nurga alt vaatamagi. Mis puutub pikkusesse, siis peaks ikkagi arvestama, et see on etendus, inimesed, etendus! Peen fännikirjandu? Kuidas kellelegi, aga mina seda sellisele tasemele ei taandaks.