31 august 2016

Gayle Forman "Just One Day", "Just One Year" ja "Just One Night"


Seekord natukene spoilereid ka.

Just One Day (#1)
369 lehekülge

Allyson Healey's life is exactly like her suitcase—packed, planned, ordered. Then on the last day of her three-week post-graduation European tour, she meets Willem. A free-spirited, roving actor, Willem is everything she’s not, and when he invites her to abandon her plans and come to Paris with him, Allyson says yes. This uncharacteristic decision leads to a day of risk and romance, liberation and intimacy: 24 hours that will transform Allyson’s life.

A book about love, heartbreak, travel, identity, and the “accidents” of fate, Just One Day shows us how sometimes in order to get found, you first have to get lost. . . and how often the people we are seeking are much closer than we know.

Gayle Forman on praegu väga populaarne noortekirjanik, kelle töid on ilmunud ka eesti keeles, hetkel on tõlgitud „Kui ma jään“, „Kuhu ta läks“ ja „Mina olin siin“. Minu poolt loetud „Just One Day“ ei ole veel emakeeles ilmunud, kuid ma pakun, et see ilmub üsna pea. Forman kahtlemata oskab kirjutada ja põnevust ülal hoida.

„Just One Day“ viib lugeja Allysoni maailma. Allyson on koos oma parima sõbrannaga saadetud Euroopa tuurile, kingitus tema vanemate poolt, et veel enne ülikooli astumist natukene maailma näha. Allyson on põhimõtteliselt igas linnas ja „turistilõksus“ pettunud ja peab reisi üsna suureks läbikukkumiseks. Seda seni kuni ta kohtab Shakespeare sünnilinnas Willemit, nägusat poissi Hollandist, kes kutsub teda koos Meganiga vaatama Shakespeare etendust vabas õhus. Reisi lõppedes ja tagasiteel Londonisse, kohtab Allyson Willemit uuesti ning nad otsutavad koos Pariisi minna. Pariisis on tore ja see kaalub üle kõik teised linnad... kuni Willem järsku kaob ja Allysoni üksinda maha jätab. Põhimõtteliselt on see kogu raamatu kulminatsioon. Mis edasi? Noh, esiteks aitas see päev Allysonil endas selgusele jõuda ja teiseks saab ta teada, et mitte miski pole kindel, isegi need asjad, mis kõige kindlamad tunduvad. 


Ma arvan, et ta on üle pika aja üks esimesi tegelasi, kes oskab ja tahab muutuda. Olgu, ma pean tunnistama, et tema stalkimine  ja ühest päevast mitte üle saamine oli väheke veider, sest olgem ausad, see oli kõigest üks päev. Üllatav on tegelikult see, et ta isegi mõistab, et natukene veider on selle ühe päeva pärast nii kettasse minna, aga teeb seda sellegipoolest. Südant ei saa ju sundida. 

See aasta, mis järgneb, muudab teda tohutult, ta astub raamidest välja ja hakkab elama endale, mitte oma vanematele. Mulle meeldis viis, kuidas ta seda tegi, ta ei teinud kellelegi haiget, vähemalt tahtlikult mitte, sest Allyson teadis, et lõppude lõpuks on see tema, mitte kellegi teise elu. Paljudes raamatutes on peategelased sellised veidrad selgrootud olendid, kes peavad hirmus tähtsaks kõigile meeldimist ja suruvad endas maha selle enesekehtestamise oskuse. Ma ei tea, miks autorid peavad seda omaduseks, mida üllistada ja miks sellest muudkui kirjutatakse, aga mulle tundub see vastik (a la Oo, ma ei saa seda teha, see teeks TALLE nii haiget ja ma ei saaks enam endaga elada, kui ma teaks, et olen ta tundeid riivanud. Jessssstas, saa üle ja tee nii, et üks ei välista teist või äkki räägiks üksteisega mitte ei teeks tagaselja oletusi? Sellised kohad ajavad mu alati tigedaks). Selleks, et teisi õnnelikuks teha, peaks esmajoones ise õnnelik olema ja vähemalt Allyson jõudis ise sellisele järeldusele, vähemalt mulle näib nii. 

Üks asi, mis mind kummitab, on mõte, et Allyson läks niisama lihtsalt mingi suvalise vennikesega teise riiki. Mulle tundub, et ükski terve mõistusega inimene ei teeks selliseid asju ja ühegi terve mõistusega inimese sõbranna ei laseks oma sõbral sellised asju teha. Ta isegi ei tundnud Willemit... Natukene üle mõistuse käiv olukord, olgu see siis romantiline või mitte, aga kummaline sellegipoolest.

Kui Allyson on aasta otsa mõelnud „mis oleks kui“, otsustab ta, et läheb Pariisi Willemit otsima. Raamat lõppeb väga põneva koha pealt ja ausalt öeldes oleksin olnud väga pettunud, kui see raamat olekski olnud üks ja ainus ning saanud läbi täpselt sellist nagu ta sai. Õnneks on teine osa veel, seekord teretulnud vaheldus, sest see pole otseselt järg, vaid samasugune aasta läbi Willemi silmade ja lõppeb üsna sama koha pealt.. Kerge pettumus eks? Selleks ongi viimane osa "Just One Night", mis paneb loole punkti. 

Kirjutasin esimesest raamatust kaks lauset üles ka, need olid päris toredad. Ma ei tea, mis lehekülgedelt need pärinevad, sest mu luger näitas selle raamatuga põhimõtteliselt ainult aiateibaid, aga siin need on:

Models. I've never seen one in the wild before. - Allyson pärast seda, kui Pariisis ilusaid tüdrukuid nägi.

I look at the new (asymmetrical) haircut, the nose ring, the hairy armpits. It all makes sense. "So, are you a lesbian now?“ - Allyson oma sõbranna kohta, kes oma välimust tundmatuseni muutnud oli.


Just One Year (#2)
336 lehekülge

Just One Day. Just One Year. Just One Read.
Before you find out how their story ends, remember how it began....
When he opens his eyes, Willem doesn’t know where in the world he is—Prague or Dubrovnik or back in Amsterdam. All he knows is that he is once again alone, and that he needs to find a girl named Lulu. They shared one magical day in Paris, and something about that day—that girl—makes Willem wonder if they aren’t fated to be together. He travels all over the world, from Mexico to India, hoping to reconnect with her. But as months go by and Lulu remains elusive, Willem starts to question if the hand of fate is as strong as he’d thought. . . .

Teine osa, mis oli minu jaoks tunduvalt igavam kui esimene, aga seda ilmselt seetõttu, et tegin natukene sohki ja lugesin viimase osa kõigepealt ära. 
See raamat on läbi Willemi silmade. Kohe alguses saab lugeja teada, miks Willem kadus ja see annab raamatule tuntava tooni.
Willem ärkab peapõrutusega haiglas, läbi pekstud ja segaduses. Esiti ei meenu talle üldse, kus ta on ja mis linnas ta paikneb, aga pikapeale meenub talle Pariis ja tüdruk, Lulu, kes teda ootama jäi. Selleks ajaks on juba hilja... Lulu on läinud.
Kuna Willem ei tea, mis Lulu tegelik nimi on ja puudub igasugune info temaga kontakti saamise kohta, annab Willem alla ja naaseb kodulinna. Ta on umbes-täpselt sama eksinud nagu Allyson teisepool maakera, aga miski ei näi neid kokku viivat. Tegelikult on paar "napikat", aga saatusel on teised plaanid.
See raamat oleks võinud vabalt olemata olla, see ei andnud suurt midagi juurde, välja arvatud selle, et lugeja saab Willemiga rohkem tuttavaks. Tal on omad probleemid ja deemonid, millega võitleb, aga lõppude lõpuks teeb ta sama suure arenguhüppe nagu Allyson ja taaskohtumise ajaks on nad mõlemad jõudnud samale tasandile. 


Just One Night (#2,5)
40 lehekülge

After spending one life-changing day in Paris with laid-back Dutch actor Willem De Ruiter, sheltered American good girl Allyson “Lulu” Healey discovered her new lover had disappeared without a trace. Just One Day followed Allyson’s quest to reunite with Willem; Just One Year chronicled the pair’s year apart from Willem’s perspective. Now, back together at last, this delectable e-novella reveals the couple’s final chapter.

See on eraldiseisev väikene lisand selleks, et lugeja saaks teada, mis ikkagi Willemi ja Allysoni kohtumisest sai. Mõlemad raamatud lõppevad ju selliselt, et tegelikult võib vaid aimata, mis saama hakkab. See väike peatükk paneb sellele punkti, enam ei pea arvama (kuigi noh, mis seal ikka nii väga arvata oli?). 
Ma lugesin selle tegelikult juba pärast esimest osa läbi, sest kaalusin vahepeal Willemi osa vahele jätmist, aga muutsin meelt. Need pole otseselt minu tüüpi raamatud ja mõtlesin teha väikese shortcuti, aga pärast "Just One Night" lugemist tahtsin Willemist natukene rohkem teada saada.
See jupike raamatut oleks vabalt võinud olla Willemi raamatu otsas, ei tea miks see eraldi pidi olema... Ma pole lugenud põhjuseid, miks see raamat üldse ilmus, aga ei imestaks tegelikult, et fännid Willemi raamatu lõpuga rahul polnud ja mingit selgemat lõpplahendust tahtsid saada. Vahest ehk sellepärast eraldi väikene raamat?

Tore teada, et lõpp on kena, aga ... Shakespeare oli ka natukene liiiiiiiiiiiga palju (saan aru, et see oli loo keskne teema, aga... igav, aga mu endine kirjanduse õpetaja kindlasti ei nõustuks minuga). Nii Allyson kui ka Willem tegid arvestatava arengu läbi ja lõpplahendus peaks igale lugejale rahuldust pakkuma, kuid arvustusi lugedes näib, et paljud on sellise lõpuga rahulolematud. Noo jah, kõikidele ei saagi meeldida. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar