09 august 2016

Kiera Cass "Kuningatütar" ja "The Crown"

328 lehekülge
Pikoprint
 „Kuningatütar“ on neljas raamat Kiera Cassi ülimenukast sarjast, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller.
--
Kakskümmend aastat tagasi võitis krooni tema ema. Nüüd on printsess Eadlyni kord armastus leida.
Printsess Eadlyn on lapsest saati kuulnud lugusid Valikust, mis viis kokku tema ema ja isa. Ehkki need kõlavad muinasjutuliselt, ei soovi Eadlyn ise midagi säärast läbi teha. Saatusel on aga teised plaanid ja nii seisavad ühtäkki tema ees kolmkümmend viis väärikat kavaleri.
Mõistagi ei looda Eadlyn peale sunnitud Valikust armastust leida. Ent võib-olla pole õnnelik lõpp isegi tema jaoks nii võimatu, nagu ta alati arvanud oli....


Ja triloogiast sai sari! 
Hoitan seekord, et tulevad suured spoilerid. 

Mulle tundus, et alles lugesin kolme esimest osa, aga tuleb välja, et sellest on juba kaks aastat möödas. Ma mäletan neid raamatuid siiani, kuigi oma toonaseid arvustusi lugedes tundub, et need mulle väga muljet ei avaldanud. Õigemini olin raamatute koha pealt üsna napisõnaline, sest ei tahtnud liiga palju välja anda, kuid seekord pean natukene auru välja laskma. Kuigi minu arvustuste põhjal jääb mulje, et ma polnud sarjast väga vaimustatud, siis praegusel hetkel tagasi vaadates on see sari, mida siiski hea meelega meelahutuseks lugeda soovitaksin (rõhk on sõnal meelelahutuseks, midagi imelist ja maailmavaadet muutvat loota ei tasuks). Olgu sellega, kuidas on, aga idee, et triloogiast saab sari, tundub mulle peaaegu alati ebavajalik, eriti Valiku sarja puhul. 
Ma tõepoolest vihkasin seda ideed, et sari jätkub. Olin valmis, et asi läheb jamaks ja midagi head ei pruugi tulla, aga... Ei mingit aga. Nii oligi.

Eadlyn on kõige hullem peategelane, keda mul on õnnestunud „kohata“. Võtsin isegi vaevaks ja märkisin järjehoidjaga mõned kohad, mis näitavad üsna ilmekalt, milline tõusik ta oli. Eadlyn on kõige vastikum, üleolevam, ülbem ja ärahellitatum inimene terves kuningriigis. Mulle ei mahu pähe, kuidas tema vanemad, Maxon ja America, on suutnud kasvatada sellise tõusiku? Isegi kui nad oma tütre vigade suhtes täiesti pimedad ei ole, kaitsevad nad teda täiesti ebavajalikult kogu maailma (või vähemalt riigi) arvamuse eest. Oh, tal on ju nii palju pinget ja ega ta saagi kõigile mõelda, umbes nagu see selgitaks ja vabandaks täielikult seda, miks ta nii üleolev on. Tema enda mugavus kaalub üle kõik vähegi triviaalsema. Kui see pole tema seisusele vastav, siis ta lihtsalt ei tegele sellega ja kõik! Ulatage talle ainult kaaviari ja tehke lavendlivanne, siis on kõik hästi. 

Siin siis mõned näited tema lahedusest.

Lk 21
„Neena asetas laua keskele väikese taldriku šokolaadikommidega. Ta arvas õigesti, et tahan neid rohkem kui kaaviariga kaetud lõhet.“

Lk 22
„Palju õnne neile, kuid nii meeleheitel ma veel ka ei ole.“ – Eadlyn võimalusest armuda valvurisse.

Lk 73
„...Pärinen eeskujulikust perekonnast. Mu isa oli Kaks.“ (Hale)
„On see kõik?“ (Eadlyn)
„Minu meelest on see üsna muljetavaldav.“ (Hale)
„Mitte juhul, kui su isa tavatses olla Üks. Võid minna.“ (Eadlyn)

See viimane variant eriti. APPPPPIII. Kui üleolev veel olla saab? 

Asi,  mis mulle kohale ei jõua, on America ja Maxoni Valikut ümbritsev saladuseloor. Miks see selline suur saladus on, et isegi nende lapsed ei tea, mis täpselt toimus? Miks nad sellest rääkinud ei ole, miks see on saladus? Ma ei saa aru, tõepoolest. See on lihtsalt totter, kuidas Eadlyn pidevalt teistelt või oma vanematelt mingeid killikesi nende Valikust kuuleb ja siis alati tohutult üllatunud on. Mis värk sellega on???  Nad tunduvad nii lähedane perekond olevat, seda enam ei mõista ma kogu seda saladuseloori.

Maxon ja America on täpselt sama armunud nagu varem, selles osas pole midagi muutunud, aga nad on kuidagi eemaolevad. Ma mäletan, et America oli üsna suur piripill, kuigi väga kindlameelne inimene ja Maxon oli kange ning tahtejõuline, aga selles raamatus nad lihtsalt kuidagi... on. Nad ei tee eriti midagi.

Ma olen lihtsalt nii pettunud, ma tõesti ei oodanud, et oleksin nii väga pettunud. Ma ei arvanud, et Cass „kingib“ meile sellise tegelase. Hästi, ma ei kanna Eadlyni päriselt maha, raamatu lõpus oli tegelikult näha, et ta on teinud edusamme, suuresti tänu oma vennale Ahrenile. Üks raamat on veel, ehk muutub ta paremaks? Ausalt, ma loodan, et see muutus on paremuse poole. 


"The Crown"
279 lehekülge

Lugesin kohe pärast tööd teise (olgu, viienda) osa ära ja pean ütlema, et areng oli positiivne. Eadlyn oli õppinud oma vigadest ja teises osas ei saanud talle kuigi palju ette heita. Siiski, arengud toimusid liiga kiiresti. Lõpp oli eriti ulmeline, sest sellised asjad ei käi üle öö. Või mis üle öö, seal toimusid muudatused viie minuti jooksul. 
Minu jaoks oli juba see väga suur asi, et Maxon kuningatiitlist loobus (kohe räägin sellest ka lähemalt) ja Eadlyn kuningannaks krooniti, seda enam tundus tema otsus luua konstutsiooniline monarhia täiesti totter. See tuli põhimõttelist tühjast kohast, pauguga. See oli nii kiirustatud ja ebavajalik. 
Kuna esimese osa (neljanda siis...) lõpus oli üsna selge, kuhu ja kelle suunas see Valiku teema potentsiaalselt liigub,  ootasin natukene rohkem tegevust selles suunas. Kuigi ma jäin lõpuga ja Eadlyni valikuga rahule, tundus see veidi punnitatud. Neil polnud kahe raamatu peale üldse palju momente, nad olid mõned korrad koos ja nautisid üksteise seltsonda, kuid romantilises võtmes jäi sellest väheks. See moment, kui nad üksteisele igavest armastust vandusid, tuli nii järsku ja tühjast kohast, et vangutasin lihtsalt pead. Maxoni ja America suhe arenes vaikselt ja kindlalt, seda oli palju meeldivam lugeda, kuid Eadlyni ja tema kavaleri suhe oli nagu välk selgest taevast, kuigi pilvi oli näha ja eemal juba ammu müritas. Noh, torm lihtsalt ei jõudnud täpselt pea kohale? Ma ei oska paremini kirjeldada. See oli lihtsalt kiirustatud ja ma arvan, et autor oleks võinud (oh jummel, mida ma nüüd ütlen) natukene rohkem momente neile anda ja vahest ehk ühe raamatu sinna keskele veel kirjutada või siis vähemalt mõned kümned või sajad lehed juurde lisada. Need raamatud on väga õhukesed ja loogiline, et selle mahu juures ei jõua liiga palju arenguid sisse tuua. 

Maxoni troonist loobumine oli nii tobe. Ma saan aru, et America ja tema vajadused ning tervis on olulised, aga ta on siiski kuningas. Tema esmane kohus on tema rahva ees, tahab ta seda või mitte. Kui Eadlyn pakkus, et asub ise kuningannaks, et tema vanemad saaksid puhata, ootasin, et Maxon selle ettepaneku pikemalt mõtlemata eemale lükkab või vähemalt sellele mõtleb. Ei. Ta ütles praktiliselt sekundiga oma tütrele, et see on ideaalne idee ning mõned lehed hiljem oligi Eadlyn kuninganna. Maxon oli eesmärgikindel, aga nende kahe raamatuga tehti temast põhimõtteliselt pisike tegelane, kes ei oska õigel ajal aega maha võtta ja asjade üle järele mõelda. Ja selline on olnud siis edukas kuningas viimased kakskümmend aastat. Ma oleks arvanud, et troonist loobumise asemel seisab ta rambivalgusest mõnda aega lihtsalt eemal, olgu see siis paar nädalat või paar kuud ja mõtleb asjade üle järele ning puhkab ja kaalub, kas ta soovib uuesti troonile asuda. Sellist suvalist momenti ja kerge käeviipega loobumist ma temalt ei oodanud. See pole reaalne, päris maailmas ei käitu inimesed nõnda. 

Mis puutub Ahrenisse, Eadlyni kaksikvenda, siis temast ei saanud ma lõpuks üldse aru. "Kuningatütres" olid tema lahkumise põhjused kirjas välja toodud ja mõistetavad, aga see, et ta  teises osas täielikult kaardilt kadus, oli ülimalt veider. Eriti võttes arvesse tema ema tervist. Mis kuradi vabandus on see, et "Ma ei teadnud, kas sa üldse räägiksid minuga enam"???? Püha lehm noh, võta telefon kätte ja helista! Küsi. Jestas. Kaksikud, aga nii erineval tasandil, võiks nagu teineteist tunda, arvestades, et nad end üksteise pusletükkideks kutsuvad. 

Võtan selle triloogiast saanud viieosalise sarja kokku lihtsa tõdemusega - kui ikka ei ole ette nähtud, siis võiks lõpetada. Lõppude lõpuks paranes mu arvamus Eadlynist märkimisväärselt, aga Maxoni ja America langesid samal skaalal uskumatult kiiresti. Oli seda siis nüüd vaja? Teisi arvustusi lugedes on selge, et üksi ma oma arvamusega ei ole ja see teeb asja natukene paremaks, vähemalt ma ei pea arvama, et kujutan asju ette või võtan midagi liiga südamesse. Lihtsalt asi peab lõppema seal, kus ta esialgu oli määratud lõppema. Ma arvan, et need kaks osa ei anna suurt midagi sarjale juurde, aga mine tea, äkki paari aasta pärast vaatan oma arvustust ja mõtlen, et on ikka loll, nii vahvad raamatud ju! Kahtlen (samas ennast tundes, tegelikult üldse ei imestaks). Igatahes, päris ei kahetse, et neid lugesin, aga midagi juurde nad ei andnud. Ah, valetan. Pettumust andsid küll. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar