20 september 2016

Kiersten White "Paranormalcy"

Evie’s always thought of herself as a normal teenager, even though she works for the International Paranormal Containment Agency, her ex-boyfriend is a faerie, she’s falling for a shape-shifter, and she’s the only person who can see through paranormals’ glamours.
But Evie’s about to realize that she may very well be at the center of a dark faerie prophecy promising destruction to all paranormal creatures.
So much for normal.

335 lehekülge

Selle raamatu kohta leiab Goodreadsist väga palju erinevaid arvamusi. See pole ebatavaline, et kõige populaarsemate arvustuste eesotsas võib mitmeid täiesti erinevate seisukohtadega arvamusi leida, aga „Paranormalcy“ puhul hakkas see kohe eriti silma.
Suurem osa raamatut lugesin läbi mõttega, et teist osa enam ette ei võta. See polnud igav, aga see tundus nii tühine ja liiga lihtne. Struktuur on paljutõotav, aga see ei toimi sellisel kujul minu jaoks. Evie on kõige ebahuvitavam ja igavam tegelane, kelle otsa üle tüki aja sattunud olen, Lend on üldises mõttes üsna igav. Ainus, kes vähegi huvitav tundub, on Reth ja temast on liiga vähe kirjutatud. See raamat ei süvenenud ühessegi teemasse, kõigest oli lihtsalt üle mindud justkui riivates.
Idee poolest täitsa vahva, aga ma pakun, et vanus, mil seda lugeda, võiks jääda sinna 12-17 vahele, vastasel juhul tundubki Evie eriti totakas ja Lend ekstra igav.

Olgu, olgu. Paar korda turtsatasin kõva häälega naerda ja raamatu lõpus tuli väike tahtmine läbi lugeda ka teised kaks osa, aga nende osas mõtlen veel. Polnud nii köitev, kuid nii igav ka mitte, lihtsalt vale vanus selle lugemiseks. Paar head momenti ju oli? Kusjuures, ma arvan, et selle raamatu põhjal valminud sari võiks üsna tore olla. Mõnele raamatule sobiks sari rohkem kui raamat ise...

13 september 2016

Rachel Vincent "Soul Screamers"

Mul oli esialgu plaanis igast raamatust eraldi postitus teha, aga kuna sain terve sarja üsna ühe jutiga loetud ja vahepeal arvuti tahagi ei jõudnud, olen need kõik ühte postitusse lisanud. See tähendab aga seda, et iga järgneva raamatu sisu ja minu arvamuse kohta lugemine annab ohtralt spoilereid!

„My Soul ta Take“
279 lk
She doesn't see dead people. She senses when someone near her is about to die. And when that happens, a force beyond her control compels her to scream bloody murder. Literally.
Kaylee just wants to enjoy having caught the attention of the hottest guy in school. But a normal date is hard to come by when Nash seems to know more about her need to scream than she does. And when classmates start dropping dead for no apparent reason, only Kaylee knows who'll be next.

Selles sarjas nimega „Soul Screamers“ on tervelt seitse raamatut. Üldiselt ma ei vaevu nii pikki sarju lugema (mõne erandiga), aga tervel sellel sarjal on väga kõrge keskmine hinnang, natukene üle nelja punkti viie skaalal. See pani mu ümber mõtlema, sest ilmselgelt peab selles midagi väga head olema kui hinnangud nii kõrged on. Tavaline „hea raamatu“ hinnang Goodreadsis jääb sinna 3,8-4,3 vahele, kõik üle selle on juba väga-väga head või moepärast (mitte alati loomulikult) ülehinnatud klassikud, saada nii kõrge skoor mõnele fantaasiasarjale, mis pole HP või LOTR, on paras saavutus.
„My Soul to Take“ on esimene raamat sellest pikast sarjast ja juba praegu võin öelda, et algus on paljutõotav. See on üks nendest raamatutest, mida enne käest ära panna ei saa, kui see lõpetatud on. Õnneks (või kahjuks?) on tegemist üpris väikese raamatuga ja selle annab läbida ühe õhtupoolikuga. Loomulikult on veel kuus osa järgnemas, seega – kellel isu ja aega on, saab aga muudkui edasi lugeda. Muide, lisaks seitsmele raamatule on sarjas vahepeal ka tervelt kuus lisalugu. Ma veel ei tea, kas hakkan neid kõiki lugema, esimese jätsin igatahes vahele ja järgmine peaks tulema pärast kolmandat osa, aga eks siis ole näha, kui aeg sinnamaani jõuab.
Kayleel on kummaline „anne“, nimealt hakkab ta täiest kõrist karjuma, kui keegi tema lähedal surema hakkab. See poleks muidu probleem, sest kes siis ikka liiga tihti mõne sureva inimese juurde satub, aga praegusel hetkel näib, et surm jälitab Kayleed igalpool. Ilmselgelt on see veider, et noored elujõulised tüdrukud poole sõna pealt surnult maha kukuvad ja see äratab Kaylee tähelepanu. Teiste oma ka, sest kes ei paneks tähele, kui üks inimene lihtsalt suvalise koha pealt karjuma hakkab...
Ma ei ole vist päris selliste mütoloogiliste olenditega raamatut lugenud, seega on see jälle selline tore vaheldus. Nüüd on mu listis trollid, päkapikud, vampiirid, libahundid, haldjad, kummitused, näkid, härjapõlvlased, kääbikud, võlurid, ravitsejad, maagid, varjukütid... ja bean shided. Kindlasti midagi veel?
Esimene osa on igatahes paljutõotav ja põnev algus sarjale ning miskipärast on mul selline kahtlus, et see pole sari, mis osa-osalt jamamaks läheb, vaid vastupidi, läheb iga osaga paremaks.


„My Soul to Save“
279 lehekülge
She doesn't see dead people. She senses when someone near her is about to die. And when that happens, a force beyond her control compels her to scream bloody murder. Literally.
Kaylee just wants to enjoy having caught the attention of the hottest guy in school. But a normal date is hard to come by when Nash seems to know more about her need to scream than she does. And when classmates start dropping dead for no apparent reason, only Kaylee knows who'll be next.

Arvasin õigesti – jah, vähemalt teine osa oli veel parem, kui esimene. Kaylee ei ole sugugi ebameeldiv „kangelane“, ta on täpselt selline nagu üks teismeline tüdruk olla võiks oma ebakindluste ja muredega, aga kahe jalaga maa peal ja seejuures veel üsna meeldiva iseloomuga. Loomulikult on tema ka see tüüpiline väga-ilus-aga-endal-pole-õrna-aimugi tüdruk, aga see ei häirigi selle raamatu jures väga, sest tundub, et Kayleel pole tõesti aimu või siis teda lihtsalt ei huvita eriti (teisisõnu, kõik ei käi välimuse ümber).
Selle raamatu puhul meeldis mulle autori välja pakutud idee, miks USAs need lapsstaarid mingil hetkel päris lolliks lähevad, see tundus päris loogiline ja hea ettekääne midagi sellist raamatusse põimida.
Nash, Kaylee populaarsete õpilaste punti kuuluv poiss-sõber on üsna okei tüüp, kuid mul on esimese raamatu algusest peale tunne, et tema ei pruugi jääda Kaylee ainsaks kavaleriks. Tod on Nashi vend ja tema on grim reaper (surmatooja?), surnud, aga mitte nii väga surnud. Igatahes, kui ma julgen nii valjult välja öelda, siis mulle tundub, et Tod on pigem see, kes võiks olla selle sarja põhiline love interest. Ma ei tea, kas mõtlen üle või kipub asi sinna minema? Ugh, ma ei salli armukolmnurki.


„My Soul to Keep“
296 lehekülge
Kaylee has one addiction: her very hot, very popular boyfriend, Nash. A banshee like Kaylee, Nash understands her like no one else. Nothing can come between them.
Until something does.
Demon breath. No, not the toothpaste-challenged kind. The Netherworld kind. The kind that really can kill you. Somehow the super-addictive substance has made its way to the human world. But how? Kaylee and Nash have to cut off the source and protect their friends—one of whom is already hooked.
And so is someone else…

Hmm... ma ei taha öelda, „ma ju ütlesin!!“, sest tegelikult ma ei öelnud seda kõva häälega välja, aga igatahes mõtlesin.
Nashi ja Kayleega on see kahtlane asi, et nad on algusest peale tundunud üksteisele liiga sobivad, need asjad ei käi raamatutes tavaliselt nii, et tuleb, näeb ja võidab. Ma ei tea täpselt, kuidas sellesse Nashi teemasse suhtuda, mingi osa minust põlgab teda tema tegude pärast, aga teine osa tunneb, et talle ei tasu liiga teha. Ma ei tea, mida arvata veel.
Ainus asi, milles hetkel kindel olen, on see, et igatahes suutis autor teha Nashi täpselt nii halvaks/heaks, et ilmselt ükski raamatufänn ei oleks liiga pahane, kui Tod otsa üle võtaks? Isegi, kui Nashil natukene lootust on, siis miski ütleb, et ega seda natukestki liiga kauaks jagu.
Mis selle raamatuga veel selgemaks sai, on see, et karakterid on väga hästi arendatud. Kõikidel on oma lugu ja piisavalt aega, et olla olulised osad raamatust. Teine tähtis asi on see, et kellegil ei ole ilmselgeid pereprobleeme, välja arvatud muidugi Kayleel, kelle isa ta maha jättis ja siis tagasi tuli, aga sellest pole tehtud raamatu keskset teemat, mille üle väga tänulik olen.


„My Soul to Steal“
343 lehekülge
Trying to work things out with Nash—her maybe boyfriend—is hard enough for Kaylee Cavanaugh. She can't just pretend nothing happened. But "complicated" doesn't even begin to describe their relationship when his ex-girlfriend transfers to their school, determined to take Nash back.
See, Sabine isn't just an ordinary girl. She's a mara, the living personification of a nightmare. She can read people's fears—and craft them into nightmares while her victims sleep. Feeding from human fear is how she survives.
And Sabine isn't above scaring Kaylee and the entire school to death to get whatever—and whoever—she wants.

Hah, Sabine? Ma vihkan teda esimesest momendist peale. Ta on põlastusväärne ja Nash käitub täiesti ebanormaalselt. Ma ei saa Kayleele sugugi pahaks panna, et ta temast aina enam eemale tõmbub. Kui ebanormaalne on väita, et see on igati loogiline ja normaalne, et tema endine tüdruk veedab temaga voodis öid (me ei tee ju midagi, ausõna!), sest „ta vajab mind moraalselt, tal pole kedagi teist (bla-bla) ning mina ju vajan teda ka, sest sina vihkad mind praegu“. Ma võiks kogu selle situatsiooni peale oksele hakata ja minugi poolest, Rachel, anna tuld ja tee see Todi ja Kaylee asi juba teoks. Taaskord tuleb aga autorile au anda, sest kõrvaltegelased on nii mahlakalt ja hästi välja tulnud.
Muide, selle raamatu lugemise ajal sain aru, et iga raamatu taga peaks olema üks surmapatt. Seitse raamatut ja seitse surmapattu? Selle raamatu patt on kahtlemata Kadedus ja kuidas veel!


„If I Die“
342 lehekülge
The entire school's talking about the gorgeous new math teacher, Mr. Beck. Everyone except Kaylee Cavanaugh. After all, Kaylee's no ordinary high-school junior. She's a banshee—she screams when someone dies.
But the next scream might be for Kaylee.
Yeah—it's a shock to her, too. So to distract herself, Kaylee's going to save every girl in school. Because that hot new teacher is really an incubus who feeds on the desire of unsuspecting students. The only girls immune to his lure are Kaylee and Sabine, her boyfriend's needy ex-girlfriend. Now the unlikely allies have to get rid of Mr. Beck…before he discovers they aren't quite human, either.
But Kaylee's borrowed lifeline is nearing its end. And those who care about her will do anything to save her life.
Anything.

Surmapattudest rääkides, selle raamatu patt on kindlasti Iharus. Nendest inkuubustest ja sukuubustest olen varemgi lugenud, aga minu teada see sari, mida lugesin, ei köitnud väga ja jätsin selle pooleli. Ma isegi ei mäleta, mis sari see selline oli...
Kaylee ja Nash leppisid enam-vähem ära, millega ma eriti rahul ei olnud, aga kuna see rahufaas ei olnud püsiv ja Kaylee ei suutnud unustada Nashi tegusid, siis pole sest hullu miskit.  ToOOoD! Jaa, ma olin väga rahul kui *see* lõpuks tuli, aga kuigi seda oli esimesest raamatust saati oodata, tundus, et see käis nagu liiga kiiresti? See „klikk“, mis Kayleel käis, tuli kuidagi üsna järsku, aga ehk on see arusaadav, kui arvestada tegureid, mis selleni viisid.
Mulle meeldis, et Nash sai tunda sama, mida pidi Kaylee terve kolmas osa tundma. Ta on nii silmakirjalik ja vastik kohati, aga ometi (kuidas küll?) ei suuda ma teda mitte sallida. Sabine on sama vastik nagu ikka, aga arvan, et tema mulle hinge ei kasvagi, ükskõik, mis heategusid ta veel korda võib saata. Ta lihtsalt... on üdini ebameeldiv. Ükski inimene ei tohiks olla kellestki nii pöördes, vähemalt mitte sellises mõttes nagu Sabine Nashist on. Ta ainult Nashi nimel elab ja hingabki ning kui miski on ebaterve, siis on see tema suhtumine Nashi.
Ma pole vist veel kordagi maininud Emmat ja Sophiet, esimene Kaylee parim sõbranna ja teine onutütar. Emma on OK, aga Sophiega on sama lugu nagu Sabinega, arvata on, et tema mulle samuti „hinge“ sisse pugeda ei jõua.
Aa, ja Kaylee? Nagu pealkiri ja sisututvustus juba ütleb, siis tema sureb ära. Ainult, et mitte päriselt.


„Before I Wake“
339 lehekülge
I died on a Thursday— killed by a monster intent on stealing my soul.
The good news? He didn't get it.
The bad news? Turns out not even death will get you out of high school…
Covering up her own murder was one thing, but faking life is much harder than Kaylee Cavanaugh expected. After weeks spent "recovering," she's back in school, fighting to stay visible to the human world, struggling to fit in with her friends and planning time alone with her new reaper boyfriend.
But to earn her keep in the human world, Kaylee must reclaim stolen souls, and when her first assignment brings her face-to-face with an old foe, she knows the game has changed. Her immortal status won't keep her safe. And this time Kaylee isn't just gambling with her own life….

Kaylee suri ära, aga mitte päriselt. Kuna ta on bean shide, siis on tal omadusi, mis võivad tulla hauataguses elus väga hästi kasuks ja seda tahavad ära kasutada hingede kogujad. Ma tõesti ei tea, kuidas nende nimetust paremini eesti keelde tuua, aga Kaylee peab koguma kokku hinged, keda halvale teele läinud reaperid varastavad. Tema esimene tööpäev on üsna tormine, sest see viib ta kokku vaenlasega, keda ta eriti näha ei taha, aga teha pole midagi, tööd tuleb teha isegi siis, kui mõned deemonid sulle hammast ihuvad.
Arvata on, et suremisega kaasnevad mõned ebameeldivused ja mõned meeldivused. Olgu, meeldivused on vist palju öelda, pigem nagu mugavused, sest magamine, söömine, hingamine, teleporteerumine ja igavene elu teevad eksisteerimise justkui lihtsamaks? Mitte vananemine, mitte laste saamine, igavesti 16-aastase välimus ja kõikide inimeste, keda armastad, suremise tunnistamine mingil hetkel on justkui pahupool vist. Aga vähemalt on tal Tod (lõpuks ometi!!) ja Todil on Kaylee.
Selles osas on Nashi poolt natukene liiga palju draamat. Ausalt, seda ei saa talle liialt pahaks panna, lõppude lõpuks lõi ta vend tema tüdruku üle, aga tõesõna, pärast kõiki Nashi tegusid ei saa Kaylee ega Todi peale pahane olla. Ma võin vist ausalt öelda, et esimest korda on tegu armukolmnurgaga, kus ma kõiki osapooli natukene ei vihka. Ma ei tea kuidas, aga Rachel Vincent on väga oskuslikult ja taktitundeliselt kõik osapooled viinud sinna, kuhu nad kuuluvad. Pahane ei saa õieti kellegi peale olla ja selle üle on mul hea meel. Ma ei tea, kas suudaksin veel mingit nõmedat armukolmnurka taluda kõikide nende probleemide juures, mis selles raamatus on. Nii, et tänan, autor, et sa seda vastikuks ei teinud.


„With All My Soul“
377 lehekülge
What does it mean when your school is voted the most dangerous in America? It's time to kick some hellion butt...
After not really surviving her junior year (does "undead" count as survival?), Kaylee Cavanaugh has vowed to take back her school from the hellions causing all the trouble. She's going to find a way to turn the incarnations of Avarice, Envy and Vanity against one another in order to protect her friends and finish this war, once and forever.
But then she meets Wrath and understands that she's closer to the edge than she's ever been. And when one more person close to her is taken, Kaylee realizes she can't save everyone she loves without risking everything she has....

Seitmes ja viimane osa sarjast. Terve selle sarja lugemine on olnud väga kiire ja ääretult emotsionaalne. Ma ei ole kindel, et olen lugenud sarja, kus nii palju asju korraga toimub ja seda nii lühikese aja jooksul. Mõelda vaid, et terve sari toimub ainult ühe aasta jooksul (jättes välja viimane kolmandik sellest raamatust). Üks aasta ja kõik see jamamine? Uskumatu. Harry sai vähemalt kõik oma probleemid seitsme aasta peale laiali suruda....
Viimane osa on kõik, mida ma ootasin ja palju vähem, kui lootsin. Kui see loogiline tundub.
Esimesed kuus osa lugesin läbi justkui linnulennul, paari päevaga, aga viimase osaga nägin kaks päeva vaeva (ma tean, see ei tundu palju, aga võrreldes teiste osade lugemise kiirusega on seda palju). Ma ei tahtnud, et see juba läbi saaks, samas olin tüdinud kõikidest nendest probleemidest ja vaevadest ja oleksin tahtnud see juba ometi läbi oleks. Loomulikult ei saa ma kahte asja korraga ja nõnda ma siis n.ö aegluubis lugesingi, iga mõne lehe järel jälle paar minutit internetis sirvides. Pole lollimat moodust lugemiseks...
Ma ei tea, kuivõrd olen rahul Emma liiniga selles osas. See ei tundu loogiline olevat. Kuidas sai Emma enda hingega kaasa kõik mälestused ja oma eelmise keha tunded jms, aga näiteks kui Becki hing istutada tema lapse kehasse, siis kas see poleks loogiline, et kui laps kasvab, siis ta mäletab oma eelmise keha tundeid? Üldse tundus see inkuubuse-beebi aitamine täiesti loll tegu.
Mingil hetkel raamatu alguses tundsin, et appikene, aitab juba sellest musitamisest ja aelemisest, mul on hormoonide üleküllus juba puhtalt lugemisest, ei viitsi enam. Raamatu keskel läks olukord natukene pinevamaks ja asjad said jutti aetud, hormoonid vähenesid ja kõik oli jälle okei.
Mis puutub lõppu... Üldises mõttes olen rahul, aga see tundus kiirustatud ja ülepea tehtud, võib-olla ka liiga mesimagus. Mulle ei jõua kohale, et terve raamatusarja tegevustik võttis aega vähem kui aasta ja siis tuleb viimane mõnikümmend lehte raamatust, mis kestab neli aastat ja see on kõik, mis meile antakse. Ma arvan, et lugeja jäeti natukene nigelasse seisu selles osas, see raamat pigistas nii palju emotsioone välja ja jättis siis meid lõpus lihtsalt rippuma. Kaylee on neli aastat põrgus, tuleb tagasi ja inimesed suhtuvad sellesse nagu nende lemmikpitsa oleks jälle menüüsse tulnud, väga emotsioonitu, igav ja pettumust valmistav oli see taasühinemine. Olgu, ainus, kelle emotsioonid tundusid mulle reaalsed, oli Nash (Tod ka loomulikult). Ma arvan, et selle lõpuga ei ole ma kunagi rahul, aga mis teha, paremat ju ei ole ja eks see käib kah.

Kokkuvõtvalt tervest sarjast. Vau, see oli alles jõhker tunnete, emotsioonide ja segaduse virr-varr. Selles sarjas toimus NIII palju, aga ometi ei olnud see väga väsitav ja mitte eriti sünge. Terve raamatu lugemise ajal oli sees selline kerge tunne ja teadmine, et vahet ei ole, mis saab, kõik tähtsad tegelased jäävad nagunii ellu. Nagu loeks muumisid (peaaegu) või vaataks Supernaturali- ükskõik kui palju Winchesteri poisid surevad, ikka ärkavad alati ellu.
Kuigi tegemist on seistmeosalise sarjaga, siis on ta üsna väikene ja kiiresti loetav. Lehekülgesid on nendel väljaannetel, mida mina lugesin, kokku vaid ca 2255, seevastu näiteks Harry Potteris, mis on samuti seitsmeosaline, on lehekülge kokku 4100 ringis (oleneb muidugi väljaandest). Pikkus ei tähenda muidugi midagi, aga kuna need raamatud toimuvad üsna lühikese ajaperioodi jooksul (üks aasta + neli aastat), on need kuidagi kergemini hoomatavamad ja ma nägin kogu aeg tunneli lõpus valgust. Peategelased on kõik väga meelepärased ja üle tüki aja on need raamatud, kus kõik kõrvaltegelased on koos peategelastega väga hästi välja arendatud.

„Soul Screameriga“ on selline kummaline lugu, et kuigi ta pole mitte midagi erilist, süvagamõttelist ja on täis pikitud igavaid klišeesid, jääb see kuidagi külge. See meeldis mulle ja oli põnev, kirjutamine oli hea ja ühekski momendiks ei hakanud igav, tüdimust tundma ei hakanudki ning see ütleb juba üsna palju, sest mulle on triloogiadki teinekord rasked ja tüütavad (üksikuid raamatuid enam õieti kätte ei satugi, sest KÕIK siin maailmas on varsti ainult sarjad...). Ma arvan, et see on täpselt selline sari, mis mulle pikaks ajaks meelde jääb, ilma mingi väga mõjuva põhjuseta ja natukene kahju on jätta hüvasti kõikide tegelastega. Natukene lohutust on ka, sest ma pole lugenud ühtegi vahelugu, aga ilmselt vaatan needki mingil hetkel läbi. 


Selles sarjas oli väga palju ilusaid ja armsaid momente, aga minu lemmikhetk on:
Then strong, warm arms wrapper around me from behind. "I've got you," Tod whispered in my ear.
(My Soul to Steal)

See oli väga armas moment, sest Kaylee ei teadnud veel, mida Tod tundis ja Kaylee oli sel hetkel täiesti abitu... siis tuli Tod ja päästis ta ära. See oli nii lihtne, aga väga eriline hetk. 

04 september 2016

Georgette Heyer "Must ööliblikas"

368 lehekülge
Varrak
Jack Carstares, kellest on just saanud Wynchami krahv, pöördub tagasi Inglismaale, kust ta oli sunnitud seitse aastat tagasi häbiga lahkuma. Jack on aga otsustanud oma õiglustunde sunnil tiitliväärilise elu asemel teeröövliks hakata. Saatus viib ta vastamisi liiderliku Andoveri hertsogiga, `Musta ööliblikaga` ning tal õnnestub päästa röövimisest kaunis Diana Beauleigh, kes oma päästjasse armub. Heyeri tavapärases stiilis humoorikas ja romantiline romaan.

See siin tuleb üsna lühike, mul pole selle kohta tõesõna midagi öelda kuna minu jaoks on see senimaani üks kõige igavamaid Heyereid. See pole igav per se, aga nägin iseendaga pidevalt vaeva, et seda edasi lugeda. Esimesed sada lehte olid kõige raskemad, edasi läks juba lihtsamaks, aga sellegipoolest arvan, et see jääb mu mällu kui üks igavamaid.
Liiga karm ei tasuks siiski olla, sest tegemist on Georgette Heyeri debüütromaaniga (1921) ja vähemalt debüüdi kohta on see arvestatavalt meelelahutuslik. Kui aga keegi tahaks alustada Heyeri romaanide lugemisega, soovitan sellest osast mitte alustada ja valida mõni hilisem teos, sellisel juhul saab vähemalt õige kogemuse. 


João Lopes Marques "Eesti ilu välimääraja"

149 lehekülge
Hea Lugu
João Lopes Marquesil on kulunud kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik. Kummaline kirdekaare rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate “Eesti ilu välimäärajast” vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud, mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus roosadesse toonidesse. Ja palju muud. Joćo Lopes Marques on Eestis elav Portugali kirjanik. ”Eesti ilu välimääraja” on tema sulest juba kolmas raamat, mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud ”Minu ilus eksiil Eestis” ja ”Minu väga ilus eksiil Eestis”. Joćo lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.

Kunagi, mõned aastad tagasi ehk, sattusid João arvamuslood mulle päris tihti ette ja raamatut lugedes valdas mitu korda äratundmisrõõm – ahaa, ma olen seda juba kunagi lugenud (eriti tuttav tuli mulle see BBQ lugu meelde). Kuigi raamat on nüüdseks juba hea mitmed aastad tagasi ilmunud, pole ma selle vastu varem eriti suurt huvi tundnud. Ühe hetke ajel võtsin raamatu raamatukogust kaasa ja kuni viimase päevani seisis see mul niisama kapi peal. Mulle on need tagastustähtajad nagu mingi viimane motivatsioon.
Igatahes sai raamat ühe hommikupoolikuga kenasti loetud ja pean ütlema, et lugemine oli enamasti humoorikas ja tore. Kellele ei meeldiks lugeda „omadest“ ühe välismaalase pilgu läbi? Seda enam, et see sama välismaalane keskendub naiselikele teemadele läbi mehe silmade, aina põnevam tundub, eksole. Olgu selleks siis nibud, huulepulk, Facebook või titevankrid, ühine nimetaja on neis kõigis – naiselikkus, või vähemalt äärmine tähelepanelikkus naiselikkuse suhtes ning just see on João nišš.  
Mõni lugu jäi igavaks ja mõne looga ei osanud ma samastuda, aga vahest ei olegi kõiges vaja näha jupikest iseennast?

Meelelahutusena on see raamat täitsa tore, liiga isiklikult ei tasuks mõnda asja võtta, huumor on võtmesõna.