04 september 2016

João Lopes Marques "Eesti ilu välimääraja"

149 lehekülge
Hea Lugu
João Lopes Marquesil on kulunud kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik. Kummaline kirdekaare rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate “Eesti ilu välimäärajast” vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud, mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus roosadesse toonidesse. Ja palju muud. Joćo Lopes Marques on Eestis elav Portugali kirjanik. ”Eesti ilu välimääraja” on tema sulest juba kolmas raamat, mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud ”Minu ilus eksiil Eestis” ja ”Minu väga ilus eksiil Eestis”. Joćo lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.

Kunagi, mõned aastad tagasi ehk, sattusid João arvamuslood mulle päris tihti ette ja raamatut lugedes valdas mitu korda äratundmisrõõm – ahaa, ma olen seda juba kunagi lugenud (eriti tuttav tuli mulle see BBQ lugu meelde). Kuigi raamat on nüüdseks juba hea mitmed aastad tagasi ilmunud, pole ma selle vastu varem eriti suurt huvi tundnud. Ühe hetke ajel võtsin raamatu raamatukogust kaasa ja kuni viimase päevani seisis see mul niisama kapi peal. Mulle on need tagastustähtajad nagu mingi viimane motivatsioon.
Igatahes sai raamat ühe hommikupoolikuga kenasti loetud ja pean ütlema, et lugemine oli enamasti humoorikas ja tore. Kellele ei meeldiks lugeda „omadest“ ühe välismaalase pilgu läbi? Seda enam, et see sama välismaalane keskendub naiselikele teemadele läbi mehe silmade, aina põnevam tundub, eksole. Olgu selleks siis nibud, huulepulk, Facebook või titevankrid, ühine nimetaja on neis kõigis – naiselikkus, või vähemalt äärmine tähelepanelikkus naiselikkuse suhtes ning just see on João nišš.  
Mõni lugu jäi igavaks ja mõne looga ei osanud ma samastuda, aga vahest ei olegi kõiges vaja näha jupikest iseennast?

Meelelahutusena on see raamat täitsa tore, liiga isiklikult ei tasuks mõnda asja võtta, huumor on võtmesõna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar