 |
| 149 lehekülge Hea Lugu |
João Lopes Marquesil on kulunud
kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda
Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik. Kummaline kirdekaare
rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub
just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate
“Eesti ilu välimäärajast” vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu
noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud,
mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus
roosadesse toonidesse. Ja palju muud. Joćo Lopes Marques on Eestis elav
Portugali kirjanik. ”Eesti ilu välimääraja” on tema sulest juba kolmas raamat,
mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud ”Minu
ilus eksiil Eestis” ja ”Minu väga ilus eksiil Eestis”. Joćo lugusid
iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja
agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on
lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.
Kunagi,
mõned aastad tagasi ehk, sattusid João arvamuslood mulle päris tihti ette ja
raamatut lugedes valdas mitu korda äratundmisrõõm – ahaa, ma olen seda juba
kunagi lugenud (eriti tuttav tuli mulle see BBQ lugu meelde). Kuigi raamat on
nüüdseks juba hea mitmed aastad tagasi ilmunud, pole ma selle vastu varem eriti
suurt huvi tundnud. Ühe hetke ajel võtsin raamatu raamatukogust kaasa ja kuni
viimase päevani seisis see mul niisama kapi peal. Mulle on need
tagastustähtajad nagu mingi viimane motivatsioon.
Igatahes
sai raamat ühe hommikupoolikuga kenasti loetud ja pean ütlema, et lugemine oli
enamasti humoorikas ja tore. Kellele ei meeldiks lugeda „omadest“ ühe
välismaalase pilgu läbi? Seda enam, et see sama välismaalane keskendub
naiselikele teemadele läbi mehe silmade, aina põnevam tundub, eksole. Olgu
selleks siis nibud, huulepulk, Facebook või titevankrid, ühine nimetaja on neis
kõigis – naiselikkus, või vähemalt äärmine tähelepanelikkus naiselikkuse suhtes
ning just see on João nišš.
Mõni
lugu jäi igavaks ja mõne looga ei osanud ma samastuda, aga vahest ei olegi
kõiges vaja näha jupikest iseennast?
Meelelahutusena
on see raamat täitsa tore, liiga isiklikult ei tasuks mõnda asja võtta, huumor
on võtmesõna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar