26 oktoober 2016

Stig Rästa "Minu Kennedy"

 
204 lehekülge
Film Distribution OÜ
"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole häda
kedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.
Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“
on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski
ja samas ka mitte midagi."

Raamat ilmus juba tegelikult 2015. aastal ja mul oli plaanis see kohe pärast ilmumist osta. Paraku nagu ikka, kui mingi kindel plaan on, siis kipub see venima. Ükspäev käisin raamatukogus ja see seisis ilusti kõige nähtavamas kohas riiulil, Stig mulle kaane peal otsa vaatamas. Olgu, kui nii, siis nii.

Stig kirjutab sõbramehelikult, muhedalt ja täpselt nii nagu tahab ja oskab, mis teeb selle raamatu lugemise väga lihtsaks. Päris alguses vangutasin pead ja mõtlesin, kas ta ikka meie väiksest Eestimaast räägib? Mina kasvasin väikeses linnakeses, kus polnud põhimõtteliselt mingeid ohte ja kõik oli väga turvaline ning ausalt öeldes pole ma kunagi varem mõelnud, kuidas võis olla kasvada kõledas Lasnamäe magalarajoonis. See tundub olevat täiesti teine Eesti, täis olelusvõitlust ja ellujäämiskursuseid. Kas tõesti oligi nii? Ma olen varemgi igasuguseid õudusjutte kuulnud, aga need piirduvad tavaliselt prussakate ja lutikatega, mitte kohaliku pisigetoga.

Nagu juba ütlesin, meeldis mulle Stigi kirjastiil, see oli aus ja toores ning üllatavalt ladus, sobis sellist sorti raamatu juurde. Esialgu oli mul pisut raske kõigest kinni haarata, sest Stig rändab ühelt sündmuselt teisele, siis eelmisele sündusele tagasi, vahepeal külastab veel kahte-kolme etappi ning taaskord maandub mingis üle-eelmises hetkes. Sellega harjub üsna ruttu ja see teeb lugemise lõppude lõpuks natukene huvitavamaks. Meenutab veidikene teleseriaalide ülesehitust, kus samuti hoogsalt ühelt steenilt teisele hüpatakse. Pildid raamatu keskel olid kenaks lisandiks ja uurisin need juba alguses läbi (keegi vaatab üldse pilte alles siis, kui need raamatus ette satuvad?), need annavad raamatule muhedat tõepärasust, seetõttu on hea kohe alguses paljude nimede taha näod juurde panna. 

Ma pean ütlema, et kuna Stig Rästa on mulle alati selline omaettehoidev ja üsna sümpaatne tundunud, ei olnud ma raamatut lugedes väga objektiivne. Tahtsin, et see raamat mulle meeldiks ja õnneks täpselt nii läkski, sest oleksin ilmselt üsna nukker olnud, kui oleks välja tulnud, et isik, kes mulle meie muusikamaailmas enim muljet avaldab, on mingi jama hakkama pannud. No jah, kohati jäme ja ropp, kuid aus ja avatud lugu see ju oli. Keegi ei saa öelda, et inimene peaks kuidagi teisiti kirjutama oma eluloost, see on tema elu ja tema lugu, kirjutagu nagu iganes soovib. 

Üks asi, millega ma ei nõustu, on kommentaar, mida suvel kuskil netiavarustes lugesin. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see kommentaar pikemalt välja nägi, aga öeldi, et ta kirjeldab raamatus igavalt tavalist elu, sest kõik nõuka ajal kasvanud inimesed nagunii teavad, et asjad nii olid. Selle peale ei oska ma muud kosta, kui küsida, et mis see lugemise mõte siis üldse on?  Ma ju tean, mis tunne on elada, nuusutada lilli ja nautida päikesepaistet, vaadata kuud ja tähti taevas või joosta mererannas. Kui kirjanik tahab mulle nendest tegevustest ja tunnetest kirjutada, siis ma loen ja naudin seda, kuigi tean suurepäraselt, et taevas on tähed ja kuu, et päike särab ja lilled lõhnavad. Selle loogika järgi, milleks üldse vaevuda? Tänan väga, mina ei teadnud ja ma ei pretendeeri mingile õrna lillekese tiitlile,  aga ma elasin teist elu ja nii lihtsalt on, sest juhtumisi on selles maailmas palju asju, mida keegi kuskil ei tea. 

Mulle meeldis ja loeksin ka edaspidi midagi sarnast. Öeldakse, et „Musta pori näkku“ on sarnane, aga kuna Mihkel Raud mulle otseselt niimoodi ei sümpatiseeri nagu Stig Rästa, siis tema raamatu kätte võtmine on hetkel veel ebaselge.

14 oktoober 2016

Patrick Süskind "Perfume: The Story of a Murderer"

263 lehekülge

An acclaimed bestseller and international sensation, Patrick Suskind's classic novel provokes a terrifying examination of what happens when one man's indulgence in his greatest passion — his sense of smell — leads to murder.
In the slums of eighteenth-century France, the infant Jean-Baptiste Grenouille is born with one sublime gift — an absolute sense of smell. As a boy, he lives to decipher the odors of Paris, and apprentices himself to a prominent perfumer who teaches him the ancient art of mixing precious oils and herbs. But Grenouille's genius is such that he is not satisfied to stop there, and he becomes obsessed with capturing the smells of objects such as brass doorknobs and fresh-cut wood. Then one day he catches a hint of a scent that will drive him on an ever-more-terrifying quest to create the "ultimate perfume" — the scent of a beautiful young virgin. Told with dazzling narrative brillance, Perfume is a hauntingly powerful tale of murder and sensual depravity.

Olen soovinud seda raamatut mitu aastat lugeda, see oli juba nagu väike kinnisidee, sest olen tohutult lugenud kui rõve, vastik ja ebahumaanne see on. Tekitab ju uudishimu, või ei?
Tegin teed, võtsin raamatu ette ja ampsasin suuuuure tüki kooki. Sain seda väga pikalt närida, sest kõik käis suus ringi. Miks? Kohe ütlen miks. Esimene lõik raamatust sisaldab väga kenasti kirjeldatud aroome 18. sajandi Pariisis.
            „The streets stank of manure, the courtyards of urine, the stairwells stank of moldering wood and rat droppings, the kitchens of spoiled cabbage and mutton fat; the unaired parlors stank of stale dust, the bedrooms of greasy sheets, damp featherbeds, and the pungently sweet aroma of chamber pots. The stench of sulfur rose from the chimneys, the stench of caustic lyes from the tanneries, and from the slaughterhouses came the stench of congealed blood. People stank of sweat and unwashed clothes; from their mouths came the stench of rotting teeth, from their bellies that of onions, and from their bodies, if they were no longer very young, came the stench of rancid cheese and sour milk and tumorous disease.“

See oli alles sissejuhatus.

Mis kirjeldab 18. sajandi inimese elu ühe (tegelikult isegi poole) lausega kõige paremini? Aga palun, üks näide taaskord raamatu algusest.
                        „...Grenouille’s mother, who was still a young woman, barely in her mid-twenties, and who
still was quite pretty and had almost all her teeth in her mouth and some hair on her head and-except for gout and syphilis and a touch of consumption-suffered from no serious disease, who still hoped to live a while yet, perhaps a good five or ten years...“.

Mõelda vaid, tal olid peaaegu pooled hambad veel suus ja juukseidki veel peas, ise juba nii kõrges vanuses, peaaegu veerand sajandit juba elatud, aga näe, hea õnne korral loodab veel 5–10 aastakest ära elada, mis sest, et kaaslaseks väike süüfilisepoiss. Huh.

Tõsiselt, see eelmine lõik raamatust oli vaid pool lauset. Selles raamatus on mingid ULMELISELT pikad laused. Mõnikord lausa pool lehte korraga. Praegu huvi pärast guugeldasin pikki lauseid raamatutes ja leidsin päris toreda lehe. Selle põhjal sain teada, et Süskindi poolelehelised laused ei peakski erilist muljet avaldama, sest näiteks Gabriel Garcia Marquez on kirjutanud raamatusse “The Last Voyage of the Ghost Ship” lause, mis koosneb 2156 sõnast (inglise keeles). Ma vist ei kirjutanud kooli ajal nii pikki kirjandeidki. Mõelda vaid, kirjutad terve kirjandi ÜHE lausega. See oleks huvitav eesmärk, mida endale seada. Või siis mitte. 

No näiteks selliseid lauseid pidin mitu korda lugema, enne kui asjast aru sain. Mingi aeg andsin alla ja kui mõte ikka päris koju ei tulnud, siis vahet polnud kah, sinna see jäi, sest kokkuvõttes oli selliseid lauseid raamatus pigem vähe.  See lõik, taaskord, on ÜKS lause. Eks katsuge lugeda ja esimese korraga asja tuumani jõuda, võib-olla olen mina lihtsalt mega uimane arusaaja?
                        „When, without the least embarrassment, people could brazenly call into question the authority of
God’s Church; when they could speak of the monarchy-equally a creature of God’s grace-and the
sacred person of the king himself as if they were both simply interchangeable items in a catalog of various forms of government to be selected on a whim; when they had the ultimate audacity-and have it they did-to describe God Himself, the Almighty, Very God of Very God, as dispensable and to maintain in all earnestness that order, morals, and happiness on this earth could be conceived of without Him, purely as matters of man’s inherent morality and reason…“

Raamat oli täpselt see, mida ootasin. Isegi vist veidi kahvatu selle kõrval, mida ootasin, sest mu ootused olid mingite absoluutsete rõveduste ja õuduste tippu keritud. Ei tasu vist liiga palju arvustusi ka lugeda. Iga kord, kui selle raamatu käest panin, oleksin tahtnud selle kohe tagasi haarata, aga iga kord, kui lugemisest oli mõnda aega möödas, oli seda jälle raske kätte võtta. Alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama, ikka ja jälle samad probleemid.

Ma ei hakka siin tegema teose peategelasele psühhoanalüüsi, see võtaks lõputult aega, sest tüüp oli täiesti klass omaette. Kas olengi üldse nii hullu tegelasega lugu lugenud? Geniaalsusel ja hullumeelsusel on vist õhkõrn vahe. Midagi sarnast oli Fantoom, aga hästi enam ei mäleta, lugesin seda raamatut nii ammu.
Igatahes, ma ei ole kunagi lugenud raamatut, kus on nii palju nuusutamist ja lõhnade kirjeldusi (või haisu, kuidas võtta), aga samas, mis seal siis ikka oodata oli. Raamatu nimi on ju „Parfüüm“. See oleks pidanud väike vihje olema, vist. Loen üsna palju (paraku mitte nii palju, kui sooviks) ning olen kokku puutunud paljude erinevate kirjanikega ent ikka ja jälle suudab mõni neist mind põhjalikult üllatada. Kust kohas võtavad nad sellised ideed? Sellised võimed kirjeldada igapäevast ja harilikku olukorda tuhande sõna ja emotsiooniga? Kuidas? Võib vist öelda, et Süskind on taaskord üks selline, kelle töö mind heas mõttes sõnatuks jättis. Mõned inimesed loevad „Parfüümi“ ja oigavad, et selline raamat ei saa olla nauditav, see on rõve ja vastik, kuid pean viisakalt keelduma nende arvamuse jagamisest. Minu jaoks on see raamat midagi teistugust. Mulle pole kunagi meeldinud liiga detailsed ja pikad kirjeldused, need on tüütud ja ebavajalikud, seetõttu poleks ma ealeski osanud oodata, et naudin täiesti tavaliste lõhnade detailset kirjeldust. Kõikide asjade seast just lõhnad? Kui Süskind kirjutab telliskivist, siis kas ma naudiksin seda samamoodi (sry „Isa Goriot“ fännid)? Ma ei tea, aga miski tema kirjastiilis ja oskuses isegi minusugune laisk lugeja kaasa haarata, see on juba midagi teistsugust.

Soovitan seda raamatut lugema hakatas mitte liialt palju eelnevalt arvustusi lugeda, see võib mõne inimese selle loo juurest sootuks eemale peletada, aga tegelikult pole asi üldse nii hull, see on ju kõigest raamat.

Muide, peategelase nimi Grenouille tähendab prantsuse keeles konna. Vot siis.

Peaaegu oleksin unustanud, raamatust on tehtud üsna kõrgelt hinnatud film ka. Seega, kes raamatut kätte ei viitsi võtta, peaks filmiga ka hakkama saama, ise pole veel seda näinud.

„Perfume lives in time; it has its youth, its maturity, and its old age. And only if it gives off a scent equally pleasant at all three different stages of its life, can it be called successful.“

“There was only one thing the perfume could not do. It could not turn him into a person who could love and be loved like everyone else. So, to hell with it he thought. To hell with the world. With the perfume. With himself”

05 oktoober 2016

Marni Bates "Decked with Holly"

244 lehekülge
Smartly blending of-the-moment pop culture references and timeless themes, Bates follows her YA debut, "Awkward", with a hilarious, over-the-top adventure about a teen girl who becomes the fake girlfriend of a cute rock star.
Taking a Christmas cruise with her two cousins from hell isn't Holly's idea of a good time. And when seasickness forces her into an open suite, she's pepper-sprayed by a gorgeous guy called Nick. But when Holly makes her exit, she's greeted by a horde of screaming teenage fans. Because Nick happens to be Dominic Wyatt, drummer for one of the hottest bands in America. Suddenly rumours are swirling and Holly's face is plastered all over the Internet. The band can't risk a scandal destroying their family-friendly image, so Dominic convinces Holly to be his fake girlfriend - just for two weeks. How bad could it be to be "fauxmantically" involved with a cute rock star? She's about to find out...

Ma ei ole 100% kindel, kuidas see raamat minu lugerisse jõudis, aga pakun, et tegemist on a) eelmise aasta jõululektüüri valikuga minu poolt või b) isegi mitme aasta taguse valikuga. Mul on jõuludega alati see lugu, et tahan midagi sellist lugeda, mis oleks hä-ääää-ästi pühademeeleolus. Eelmisel aastal natukene feilisin sellega, sest alustasin mingit raamatut, mis mulle ei meeldinud (tuli välja, et see rääkis amishitest ja teemapüstitus tundus natukene uhuu), jätsin selle pooleli ning enne, kui uue ette jõudsin võtta, said jõulud läbi. Sellel aastal alustan ma pühademeeleolu loomisega OKTOORBIS nagu õige jõulufanatt ennemuiste. Tegelikult ma pole fanatt (kui ma seda endale palju ütlen, siis vahest ehk hakkan isegi uskuma), aga tahtsin midagi lihtsat lugeda ja see täiesti kogemata juhtus olema jõuluteemaline raamat. Puhas juhus, vannun.

Tuleb välja, et jõuludega oli sellel raamatul üsna vähe pistmist. Võib öelda, et lausa nii vähe, et ma isegi ei liigitaks seda jõuluraamatuks. Tegevus toimus väga suvisel kruiisil teel LA’st Cabosse – palmid, päike ja liiv. Seda üldist mitte-väga-jõulumeeleolu varjutas fakt, et raamatu peatagelase Holly sünnipäev oli päev pärast jõule ja see oli palju keskem teema. Point on see, et see EI OLE jõuluraamat. Vot.

Kui nüüd selle selgeks sai tehtud, siis ütlen, et raamat ise oli täitsa okei. Mitte midagi erilist, aga see ei peagi olema. See on hästi kirjutatud, humoorikas ja paneb kaasa elama. Seda on natukene raske käest ära panna, aga mitte selle pärast, et see hirmus põnev oleks, vaid sellepärast, et raamatu tagant vaatab mulle vastu külm, pime ja vastik Eesti sügis, mitte mõnus kuumus, liiv ja päike. Plussiks on muidugi huumor. Igatahes oli see mõnus ajaviiteraamat, väga meeleolukas. Mis sellest, et raamatu lõpp juba kaane taga olevast lühikeirjelduse lugemise järel teada on, see pole oluline. Ma oleks vist tegelikult üsna šokeeritud, kui see oleks kuidagi teisiti läbi saanud. Noh, et Holly lõpetab ikkagi üksinda ja on „strong, independent woman, who needs no man“ vms, feministide maiuspala. Vahel oleks tegelikult tore mõnda sellist raamatut lugeda.

Üldiselt arvan, et sellist tüüpi raamat on mõne bussi- või lennusõidu ajal hea kaaslane. Liialt süvenema ei pea, aga aeg läheb kiiresti ja lõbusalt... 

03 oktoober 2016

Frances Hardinge "The Lie Tree"

410 lehekülge
Winner of the Costa Book of the Year 2015, The Lie Tree is a dark and powerful novel from universally acclaimed author, Frances Hardinge.
It was not enough. All knowledge- any knowledge - called to Faith, and there was a delicious, poisonous pleasure in stealing it unseen.
Faith has a thirst for science and secrets that the rigid confines of her class cannot supress. And so it is that she discovers her disgraced father's journals, filled with the scribbled notes and theories of a man driven close to madness. Tales of a strange tree which, when told a lie, will uncover a truth: the greater the lie, the greater the truth revealed to the liar. Faith's search for the tree leads her into great danger - for where lies seduce, truths shatter . . .

Selle raamatu leidsin Rahva Raamatust puhtalt koba peale, otsisin võõrkeelset kirjandust ja see jäi silma, esiti kaanekujunduse pärast. Kes iganes ütles, et ära hinda raamatut kaane järgi, siis mina teen seda igal juhul väga tihti. Igatahes, jõudnud koju, avastasin, et olen selle raamatu lisanud oma „lugeda 2016“ listi ja olin selle sama raamatu puht-juhuslikult koju toonud, seekord kaks kärbest korraga.

Tegelikult on see lasteraamat, aga sobib väga hästi igas vanuses lugejale. Pigem julgen arvata, kui see oleks minu kätte jõudnud sellises vanuses nagu sihtgrupp ette näeb, oleksin seda ilmselt ekstra igavaks pidanud. Tegelikult ei pidanud ma seda praegugi väga põnevaks, aga 15-aastaselt poleks seda ilmselt lõpetanudki.

Kas see on parim lasteraamat, mida lugenud olen? Kahtlemata mitte, jään Ibbotsoni juurde. See raamat läks minu jaoks väga aeglaselt põnevaks, saavutas oma kulminatsiooni pikaldaselt ja vajus lõpupoole jälle ära ehk siis algus oli raske ja lõpp oli veel raskem. Võib-olla on asi selles, kuidas olen harjunud raamatuid lugema. Mulle meeldib raamatud kiiresti läbi lugeda, aga see raamat tahtis minu arvates natukene sügavamat lähenemist, mitte lihtsalt siuh-viuh loetud. Selle juured läksid palju sügavamale ja mul ei ole nii palju kannatust, et ühe raamatu iga lõigu juures pingsalt tagamõtteid otsida.


„The Lie Tree“ sündmused leiavad aset umbes kümme aastat pärast Darwini maailmakuulsa raamatu ilmumist ja ühiskond on lõhestunud kaheks. Ühed, kes usuvad Darwinit tulihingeliselt ja teised, kes peavad seda kõike täielikuks umbluuks. Sellel ajal oli ühiskond väga tähtsal teelahkmel, sest lisaks Darwini teooriale hakkasid arengud toimuma ka naisõiguste suunas. Sellest küll raamatus otseselt ei räägita, kuid kuna tegemist on ühe feministide poolt armastatud teosega, võib arvata, et ka selles suunas on teatud arenguid naiste kasuks.  

Valetava puu idee on hea, aga ma oleksin tahtnud puust ise rohkem teada. Ainus väga põnev asi raamatus oli pigem nagu möödaminnes mainitud element, oleksin oodanud, et terve raamat on selle puu ümber üles ehitatud, aga tegelikkuses oli see vaid toetavaks osaks. See on kiiksuga raamat, ma pole kindel, et olen varem midagi sellist lugenud, aga kui seda mõttega lugeda ja kaasa elada, avaneb see kenasti. Kui aga mõttel rändama lasta, siis läheb natukene... keeruliseks.  Nii mõnelgi korral tundsin, et ma ei süvenenud teksti piisavalt ja mõne lehe pärast olin justkui eksinud. Kuidas see juhtus või mis nüüd siis toimub? Kes seda raamatut lugeda tahab, soovitan igatahes korralikult aega võtta ja asi mõttega läbi lugeda.

Raamatu hinne on Goodreadsis hetkel 3,93, mis on võrdlemisi kõrge, kuid kui võtta ette arvustused, on need selgelt eristatavad kahes leeris – absoluutselt ülistavad, kiitvad ja imetlevad ning täielikult pettunud. Ma jään sinna vahepeale, sest polnud oma ootusi liiga kõrgele kruvinud, aga kui peaksin poole valima, jääksin selle madalama skoori panijate leeri, polnud lihtsalt minu tüüpi raamat. Nii lihtsalt on. Kes iganes ütles, et tegemist on äärmiselt põneva müstilise thirlleriga... ma ei saa sellega lihtsalt nõustuda. Minu jaoks on see on üks nendest raamatutest, mis küll paneb kaasa elamaga ja mõtted liikuma, otsima vastuseid sügavamatelt tasanditelt ja vahest ehk veel mitme päevagi pärast mõtlen raamatule unistavalt tagasi, aga kokkuvõttes mõjub ikkagi igavalt. Polnud vist lihtsalt minu tüüpi teos.

EDIT: Raamat on ilmunud nüüd ka eesti keeles "Valede puu" nime all!