03 oktoober 2016

Frances Hardinge "The Lie Tree"

410 lehekülge
Winner of the Costa Book of the Year 2015, The Lie Tree is a dark and powerful novel from universally acclaimed author, Frances Hardinge.
It was not enough. All knowledge- any knowledge - called to Faith, and there was a delicious, poisonous pleasure in stealing it unseen.
Faith has a thirst for science and secrets that the rigid confines of her class cannot supress. And so it is that she discovers her disgraced father's journals, filled with the scribbled notes and theories of a man driven close to madness. Tales of a strange tree which, when told a lie, will uncover a truth: the greater the lie, the greater the truth revealed to the liar. Faith's search for the tree leads her into great danger - for where lies seduce, truths shatter . . .

Selle raamatu leidsin Rahva Raamatust puhtalt koba peale, otsisin võõrkeelset kirjandust ja see jäi silma, esiti kaanekujunduse pärast. Kes iganes ütles, et ära hinda raamatut kaane järgi, siis mina teen seda igal juhul väga tihti. Igatahes, jõudnud koju, avastasin, et olen selle raamatu lisanud oma „lugeda 2016“ listi ja olin selle sama raamatu puht-juhuslikult koju toonud, seekord kaks kärbest korraga.

Tegelikult on see lasteraamat, aga sobib väga hästi igas vanuses lugejale. Pigem julgen arvata, kui see oleks minu kätte jõudnud sellises vanuses nagu sihtgrupp ette näeb, oleksin seda ilmselt ekstra igavaks pidanud. Tegelikult ei pidanud ma seda praegugi väga põnevaks, aga 15-aastaselt poleks seda ilmselt lõpetanudki.

Kas see on parim lasteraamat, mida lugenud olen? Kahtlemata mitte, jään Ibbotsoni juurde. See raamat läks minu jaoks väga aeglaselt põnevaks, saavutas oma kulminatsiooni pikaldaselt ja vajus lõpupoole jälle ära ehk siis algus oli raske ja lõpp oli veel raskem. Võib-olla on asi selles, kuidas olen harjunud raamatuid lugema. Mulle meeldib raamatud kiiresti läbi lugeda, aga see raamat tahtis minu arvates natukene sügavamat lähenemist, mitte lihtsalt siuh-viuh loetud. Selle juured läksid palju sügavamale ja mul ei ole nii palju kannatust, et ühe raamatu iga lõigu juures pingsalt tagamõtteid otsida.


„The Lie Tree“ sündmused leiavad aset umbes kümme aastat pärast Darwini maailmakuulsa raamatu ilmumist ja ühiskond on lõhestunud kaheks. Ühed, kes usuvad Darwinit tulihingeliselt ja teised, kes peavad seda kõike täielikuks umbluuks. Sellel ajal oli ühiskond väga tähtsal teelahkmel, sest lisaks Darwini teooriale hakkasid arengud toimuma ka naisõiguste suunas. Sellest küll raamatus otseselt ei räägita, kuid kuna tegemist on ühe feministide poolt armastatud teosega, võib arvata, et ka selles suunas on teatud arenguid naiste kasuks.  

Valetava puu idee on hea, aga ma oleksin tahtnud puust ise rohkem teada. Ainus väga põnev asi raamatus oli pigem nagu möödaminnes mainitud element, oleksin oodanud, et terve raamat on selle puu ümber üles ehitatud, aga tegelikkuses oli see vaid toetavaks osaks. See on kiiksuga raamat, ma pole kindel, et olen varem midagi sellist lugenud, aga kui seda mõttega lugeda ja kaasa elada, avaneb see kenasti. Kui aga mõttel rändama lasta, siis läheb natukene... keeruliseks.  Nii mõnelgi korral tundsin, et ma ei süvenenud teksti piisavalt ja mõne lehe pärast olin justkui eksinud. Kuidas see juhtus või mis nüüd siis toimub? Kes seda raamatut lugeda tahab, soovitan igatahes korralikult aega võtta ja asi mõttega läbi lugeda.

Raamatu hinne on Goodreadsis hetkel 3,93, mis on võrdlemisi kõrge, kuid kui võtta ette arvustused, on need selgelt eristatavad kahes leeris – absoluutselt ülistavad, kiitvad ja imetlevad ning täielikult pettunud. Ma jään sinna vahepeale, sest polnud oma ootusi liiga kõrgele kruvinud, aga kui peaksin poole valima, jääksin selle madalama skoori panijate leeri, polnud lihtsalt minu tüüpi raamat. Nii lihtsalt on. Kes iganes ütles, et tegemist on äärmiselt põneva müstilise thirlleriga... ma ei saa sellega lihtsalt nõustuda. Minu jaoks on see on üks nendest raamatutest, mis küll paneb kaasa elamaga ja mõtted liikuma, otsima vastuseid sügavamatelt tasanditelt ja vahest ehk veel mitme päevagi pärast mõtlen raamatule unistavalt tagasi, aga kokkuvõttes mõjub ikkagi igavalt. Polnud vist lihtsalt minu tüüpi teos.

EDIT: Raamat on ilmunud nüüd ka eesti keeles "Valede puu" nime all!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar